Kirjandusuurimises eristatakse lingvistilisi ja bibliograafilisi koode, mõeldes viimase all väljaande füüsilist olemisviisi (liik, paber, kujundus, tüpograafia, pildid, hind jms). Iga tekst paigutub füüsilisse ümbrusesse, mis hakkab tööle lugemist mõjutava koodina. Teisisõnu, iga uus bibliograafiline kood loob näiteks luuletuse uue versiooni, mille kaasautoriks on bibliograafilise koodi loojad.(1)
Alguses oli ajalehe Postimees nädalalõpulisa, kuhu suvalisi luuletusi oli pistetud Rein Veidemanni sõnul selleks, et „pikemate tekstide kõrval oleks tundelist hingamisruumi ja kujunduslikku vaheldust” (lk 6). Tegu oli juhtumiga, milles luuletus oli määratud olema pigem kujundusvahend ehk ise bibliograafilisse koodi kuuluv nähtus. Veidemann tegi sellest luuleloolise sarja, valis tekstid ja autorid, rühmitas luuletajad põlvkondade kaupa…

Madli Puhveli „Symbol of Dawn” ilmus 1995. aastal. Autor oli kirjutanud selle „maailmale”, soovides tutvustada üht eesti rahva ajaloos olulist naist ja tema kaudu tagasi maailmakaardile ilmunud iseseisvat Eesti Vabariiki. Kahjuks ei leidnud Madli Puhvel oma käsikirjale kirjastajat USA-s ja nii andis tema Koidula eluloo välja Tartu Ülikooli Kirjastus. Uudne ja huvitav oli see siis ka eestlastele, sest oli kirjutatud eestlase positsioonilt, aga autori elukäiku arvestades siiski natuke ka kõrvaltvaatajana. Ka esimene Koidula elulugu oli kirjutatud samamoodi: 1915. aastal Soomes ilmunud „Tähelennu” autor Aino Kallas tundis eestlasi, nende ajalugu ja ühiskonda, kuid vaatas seda Soomes üles kasvanu pilguga.
Madli Puhvel oli…

Oma auliikme Lembit Vaba juubeli puhul on Emakeele Selts välja andnud tema artiklikogumiku „Sõna sisse minek”. Raamatusse on Lembit Vaba valinud aastail 1989–2015 valminud 47 kirjatööd, jagades need kolme ossa: „Balti-läänemeresoome keelekontaktid” (lk 13–206), „Läti-eesti-liivi ja eesti-liivi-läti kontaktid” (lk 207–334) ning „Sõnal on sõlmed sees” (lk 335–442). Peale eestikeelsete tekstide on kogumikus 12 saksaeelset ja nii soome, läti kui ka inglise keeles üks artikkel. Need teadustööd on varem ilmunud umbes 20 ajakirjas või raamatus, kusjuures kokku üle poole kas Keeles ja Kirjanduses (15 artiklit) või Linguistica Uralicas (10). Raamatu lõpetavad artiklites kasutatud lühendite (lk 423–428), kirjanduse (lk 429–471) ja võrgumaterjalide…

Esimese maailmasõja alguse sajanda aastapäeva suurejooneline tähistamine 2014. aastal Euroopas ja terves maailmas leidis üllatavalt laialdast ja eripalgelist vastukaja ka Eestis. Ilmusid mitmed olulised teemakohased raamatud, korraldati näitusi ja konverentse-seminare ning Rahvusarhiivi eestvedamisel kutsuti ellu omalaadne ühisloomeprojekt „Eestlased Esimeses maailmasõjas”.(1)
Tänaseks on erinevate asutuste egiidi all ilmunud ka mitu teaduspublikatsiooni: Eesti Sõjamuuseumi teemakohase teaduskonverentsi ettekanded avaldati aastaraamatus ja Rahvusarhiivi „Eesti Ajalooarhiivi toimetiste” sarjas ilmusid artiklite kogumikud.(2) Eraldi esiletõstmist väärib ka Ajaloolise Ajakirja ilmasõjale pühendatud number(3), Aadu Musta monograafia baltisakslastest Esimeses maailmasõjas(4) ning Liisi Esse doktoriväitekiri, mis võtab vaatluse alla eestlastest sõdurite sõjakogemuse Esimeses maailmasõjas(5).
Ilmasõja „juubelilektüüri” seast leiame tänuväärselt palju ka allikapublikatsioone. Nii on…

Ajal, mil koolivõrk nüüdisaegses mõttes oli alles välja arendamata, täitis õpetamisinstitutsiooni rolli kirik, kasutades ühise kommunikatsiooniruumi loomiseks raamatut. Raamat võimaldas ideid mitte üksnes efektiivselt levitada, vaid ta ka konstitueeris neid. Trükisõna abil oli võimalik süsteemselt harida erinevate eelteadmiste ja sotsiaalse taustaga inimesi mitmesugusel tasandil, lihtsa talupoja õpetamise kõrval pühendati palju energiat ka professionaalse eliidi kasvatamisele.
Kuigi reformatsiooni tagajärjel murenes roomakatoliku kirik erinevaid usutunnistusi järgivateks konfessioonideks, mis kõik püüdsid end kehtestada ainsa tõelise kristliku kirikuna, oli ka varauusajal hariduse põhieesmärk tagada ühiste väärtuste ja arvamuste kujundamise kaudu ühiskonna sotsiaalne ja moraalne sidusus.
Piret Lotman sedastab, et eesmärkidelt, organisatsiooniliselt struktuurilt ja õppemeetodeilt ei erinenud…

Viimaks ometigi on eesti keeles kättesaadav meie kunstluule alusdokument, Martin Opitzi 1624. aastal ilmunud raamat, millest kogu eestikeelne värsside tegemine 1637. aastal ad leges Opitij poëticas lähtus – nagu kõik natukenegi kirjanduslugu õppinud inimesed ammu teavad. Raamatu proosateksti on tõlkinud klassikalise filoloogi haridusega Kai Tafenau, kes juba oma arhiivitöö kogemusest valdab nüanssideni ka XVII sajandi saksa keelt. Ohtrad saksa- ja muukeelsed luulenäited on ekvimeetriliselt eestindanud samuti klassikalise filoloogi haridusega Maria-Kristiina Lotman, kes tunneb põhjalikult värsisüsteeme, antiikvärssi ja eesti värsi tüpoloogiat. Paremat tõlkijate kooslust oleks raske ette kujutada. Samad tipptegijad on varustanud raamatu ees- ja järelsõnaga ning põhjalike kommentaaridega, nii et teos…

Pärast raamatu lugemist hakkasin pealkirja üle mõtlema ja küsisin endalt: kus Eeva Pargi paradiis siis on ning kes on siin (ja kelle?) lemmikloom? Ja kas on tegemist iroonia või koguni sarkasmiga, sest ega me siin mingit paradiisi kirjeldust ju ei leia. Või leiame siiski?
Lähemal tagasilehitsemisel ning täpsemal ülelugemisel selgus ometi ruttu, et paradiisi asukoht on – vähemalt minategelase Minna-Maria jaoks – üsna täpselt fikseeritud. See on nimelt Kreeta saarel, üks „helendavalt valge liivaga lahesopp, mäemüüridest ümbritsetud, puutumatu ja ainult meie päralt” (lk 91). Sõna „paradiis” esineb selles episoodis seoses noore armastajapaari puhkusereisiga mitu korda (lk 85, 90–92), ülejäänud raamatus aga…

Hindrik Prantsu (1858–1932) on ühes tema nekroloogis nimetatud Eesti vanimaks ajakirjanikuks ja ajaloo andmete kogujaks,(1) rõhutades seega paralleelselt tema ülipikka ajakirjanduslikku aktiivsust ning eluaegset huvi ajaloo ja muinasteaduste vastu. Umbes samasugusest arusaamast Prantsu tegevuse kohta lähtub ka Hando Runneli koostatud artiklikogumiku pealkiri „Eesti asi ja maailma lugu”. Nagu koostaja on märkinud (lk 403), on teose kaante vahele mahtunud tekste peamiselt kahest kitsamast ainevaldkonnast: veidi alla poole raamatust moodustavad Setumaa ja Lõuna-Eesti (st Prantsu enda lapsepõlvekodu) teemalised kirjutised, ülejäänu võtavad enda alla Eesti ja selle lähemate sugulas- ja naaberrahvaste ajaloo käsitlused. Raamatust saab välja tuua mõned temaatilised dominandid, mis Prantsu loomingut tervikuna…

Pealkirjas toodud kohanimed on sümboolsed mitmeski mõttes. Lisaks tähestikuotstele raamistavad nad kohanimevalikut ka geograafiliselt, asetsedes teine teisel pool Eestit: Ida-Virumaal ja Saaremaal. Kui ilmus etümoloogiasõnaraamat (2012),(1) tundus, et sõnasaladustelt on kate langenud. Kui varemalt pidi mõne sõna tähendust ja päritolu uurima erinevatest allikatest ja sageli edutult, siis nüüd olid kõik saladused ühe raamatuga rahva ette toodud. Sama saatus tabas kohanimesid. Ava vaid raamat ja sinu ees on Eesti kohanimed oma mitmekesisuses. Õnneks pole tegemist siiski lõpliku tõega ja ammendava uurimusega Eesti kohanimedest. Pigem võib raamatut võrrelda väärika verstapostiga, vahefinišiga, millest ei pääse mööda keegi, kes tulevikus tahaks Eesti kohanimedega tegeleda.
Ilmselt on…

Mudlumil on selgelt äratuntav loominguline käekiri, mis jätkub ka tema uues novellikogus. Olgu siiski juba alustuseks mainitud, et nii mõnestki „Linnu silmades” sisalduvast novellist on näha autori loomingulist arengut, kujutamislaadi avardumist ja keelelist tihenemist. Esmalt üritan visandada Mudlumi käekirja piirjooned,  mis jäid meelde juba autori eelmise kogu „Tõsine inimene” (2014) lugemisest ning toimisid kõnealuse raamatuga kohtumisel (täitumist leidnud) eelootusena.
Mudlumi loomingu keskmes on nostalgiamaiguline argielu poeetika, pööraseid sündmusi enamasti ei toimu. Kujutuslaad jätab tugevalt omaeluloolise mulje; sageli kujutatakse esimeses isikus kadunud lapsepõlvemaad kusagil nõukogude aja lõpul (vt eriti „Naiste saun”). Nostalgitsemine pole heietav, see on läbi põimitud sooja (enese)irooniaga. Kirjelduskeel on…

Brita Meltsi doktoriväitekiri „Kirjanduslikud omailmad ja nende autobiograafilised lätted” on originaalne, a(s)jakohane, põhjalik ning metodoloogiliselt sidus teadustöö, mis teoreetilises plaanis uurib Jakob von Uexküllilt pärineva omailma (sks Umwelt) mõiste  ü h t k o n k r e e t s e t  rakendamisvõimalust kirjandusteoste analüüsimiseks. Vaatluse all on hulk viimase aja eesti kirjanduse omanäolisi kirjutajaid, kelle teoste keskmes on äratuntavalt maastikukogemused ja keskkonnapeegeldused, „mis lähtuvad autori omaeluloolisest tajukogemusest ja tegeliku geograafilise ümbrusega seotud elamustest, ent mis ilukirjanduses vahenduvad valikuliselt ja sihipäraselt kujutatud ruumidena, moodustades omaette mentaalsed maailmad, mingid iseäralikud subjektiivsed ja tuletuslikud versioonid pärismaailmast” (lk 9). Selliste „kirjanduslike omailmadena” avastatakse töös esmajoones Andrus Kasemaa Poeedirahu, Tõnu Õnnepalu Paradiisi, Lauri Pilteri Airootsit,…