Rubriik
Valdkond
Aasta
Kaitstud doktoritööd
• 5. mail kaitses Kirsti Jõesalu Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Dynamics and tensions of remembrance in post-Soviet Estonia: Late socialism in the making” („Mäletamise dünaamika ja pinged nõukogudejärgses mälukultuuris: hilise nõukogude aja tähenduse loomine Eestis”). Juhendaja oli dotsent Ene Kõresaar (TÜ) ja oponendid dr Ana Luleva (Bulgaaria teaduste akadeemia) ja dr Art Leete (TÜ).
Doktoritöö analüüsis ühe ajalooperioodi – hilise sotsialismi – tähenduse kujunemist ja dünaamikat XXI sajandi alguse Eesti mälukultuuris. Hilise sotsialismi all mõistetakse perioodi 1950. aastate lõpust 1980. aastate keskpaigani. Väitekirja lähtekohaks oli vaatepunkt, et 1990. aastate mäluprotsesside tulemusena käsitleti nõukogude aja argiseid kogemusi avalikkuses hegemoonse kannatuse ja…
Doktoritöö analüüsis ühe ajalooperioodi – hilise sotsialismi – tähenduse kujunemist ja dünaamikat XXI sajandi alguse Eesti mälukultuuris. Hilise sotsialismi all mõistetakse perioodi 1950. aastate lõpust 1980. aastate keskpaigani. Väitekirja lähtekohaks oli vaatepunkt, et 1990. aastate mäluprotsesside tulemusena käsitleti nõukogude aja argiseid kogemusi avalikkuses hegemoonse kannatuse ja…
Elulood žanripiiridel
Käesoleva teemanumbri artiklid heidavad valgust eesti elulookirjutuse eri tahkudele, olles mõtteliseks jätkuks 2010. aastal ilmunud ajakirja Methis omaelulookirjutuse numbrile. Viimase sissejuhatavas artiklis selgitab koostaja ja toimetaja Leena Kurvet-Käosaar mõisteid omaelulookirjutus, autobiograafia ja autobiograafilisus, täpsustades, et omaelulookirjutus ei ole siiski „ingliskeelse mõiste life writing täpne vaste, sest viimane hõlmab peale indiviidi enese elule keskenduvate tekstipraktikate ka neid, mis keskenduvad kellegi teise elule (nt biograafia või ka historiograafia mõned vormid)” (Kurvet-Käosaar 2010: 9). Siinses saatesõnas katusmõistena kasutatav elulookirjutus on seega lähedasem ingliskeelsele mõistele life writing, sest see tähistab nii autobiograafilisi tekste (elulugusid, kvalitatiivseid intervjuusid, mälestusi, eluloolisi fakte selgitava küsimustiku vastuseid, isikukogemuse jutte…
Rahvaluulekogujate elulood Jakob Hurda rahvaluulekogus I
Jakob Hurda 1888. aastal alguse saanud rahvaluulekogumise aktsioon oli esmajoones suunatud hääbuva pärimuse talletamisele. Ent samavõrd kui Hurdani jõudnud rahvaluulesaadetised dokumenteerisid mineviku pärimust, jäädvustasid nad ka oma kaasaega ning kogumises osalenud inimeste mõttemaailma. Ehkki hea koguja tunnuseks oli oskus jääda tagaplaanile ning valmidus loobuda igasugustest omapoolsetest täiendustest, on rahvaluulearhiivis siiski märkimisväärses koguses tekstikatkeid, milles koguja kõneleb oma häälega oma elust. Eluloolisi kirjakohti võime kohata nii saadetistele lisatud kaaskirjades, rahvaluuleüleskirjutustele lisatud märkustes kui ka folklooriüleskirjutustes endis.
Artiklis heidan pilgu ühele konkreetsele elust kirjutamise kontekstile Jakob Hurda kogumisaktsiooni raamides: kuidas vastasid kogujad Hurda palvetele saata infot oma elu kohta. Esmakordselt esitas Hurt selle…
Artiklis heidan pilgu ühele konkreetsele elust kirjutamise kontekstile Jakob Hurda kogumisaktsiooni raamides: kuidas vastasid kogujad Hurda palvetele saata infot oma elu kohta. Esmakordselt esitas Hurt selle…
In memoriam. Karl Muru
Foto: Tartu Ülikool
Karl Muru rääkis mõtlikult, aeglaselt, pikkade pausidega. Näis, et tal pole vaja kuhugi jõuda ega ühegi tööga kiirustada, et tal on aega. Talle oligi antud palju aega, aga see, et ta jõudis ka palju kogeda ja ära teha, ei sõltunud ainult eluea pikkusest. Tema aegluses oli varjul intensiivsus, midagi toimus ka siis, kui näiliselt oli paus.
Karl Muru sündis Kaarepere vallas, õppis ja alustas maal tööpoisi elu ning asus siis 1945. aastal õppima Tartu Õpetajate Seminari. Valik oli tema loomule küllap vastav, õpilased Rapla ja Elva keskkoolist on teda meenutanud hea sõnaga kui empaatilist õpetajat, kes säilitas vaimse selgroo…
Karl Muru rääkis mõtlikult, aeglaselt, pikkade pausidega. Näis, et tal pole vaja kuhugi jõuda ega ühegi tööga kiirustada, et tal on aega. Talle oligi antud palju aega, aga see, et ta jõudis ka palju kogeda ja ära teha, ei sõltunud ainult eluea pikkusest. Tema aegluses oli varjul intensiivsus, midagi toimus ka siis, kui näiliselt oli paus.
Karl Muru sündis Kaarepere vallas, õppis ja alustas maal tööpoisi elu ning asus siis 1945. aastal õppima Tartu Õpetajate Seminari. Valik oli tema loomule küllap vastav, õpilased Rapla ja Elva keskkoolist on teda meenutanud hea sõnaga kui empaatilist õpetajat, kes säilitas vaimse selgroo…
Lühikroonika
• 1. juunil peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi kaasaegsete uskumuste teemaline ettekandepäev. Esinesid Pille Runnel („Religiooniga seotud objektide eksponeerimisest muuseumis ERM-i püsinäituse näitel”), Madis Arukask („Puudega kõnelemise usundilistest aspektidest läänemeresoomlastel”), Triin Lees („Naine metsas kivi otsas. Uskumused naiste loomisväest”), Eva-Liisa Roht-Yilmaz („Romade pöördumine evangeelsesse kristlusesse Eestis ja Lätis”), Raivo Alla („Pikamaajooksja vaimsed maastikud”), Katre Koppel („Tervisest religiooni ja meditsiini piirimail Hiina meditsiini näitel”), Tenno Teidearu („Poolvääriskivide kandmise praktika materiaalse kultuuri uurimise perspektiivis”) ja Kristel Kivari („Fátima ime: sada aastat tõlgendusi”). Ettekandepäeva lõpetas seltsi aastakoosolek.
• 4.–6. juunini toimus Tartu Ülikooli juures II Ida-Euroopa ja Venemaa uuringute konverents „The Russian Revolution…
• 4.–6. juunini toimus Tartu Ülikooli juures II Ida-Euroopa ja Venemaa uuringute konverents „The Russian Revolution…
Lühidalt
Jean-Pierre Minaudier. Grammatika ülistus. Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnadehuvilise lingvistilised rännakud. Tallinn: Varrak, 2017. 149 lk.
„Grammatika on ennekõike unistus ja luule!” ütleb Jean-Pierre Minaudier, kes on oma eksklusiivse raamatukogu täitnud maailma erinevate keelte grammatikatega. Neid on tal kaaneteksti andmetel 1296 (praeguseks võib-olla juba rohkem) ja neis kirjeldatakse 931 keelt. Raamatu alguses väidab Minaudier end laulvat ülistuslaulu teenimatult varju jäänud luuleobjektile, milleks on gerundium, teose lõpus lubab aga kirjutada gerundiumi ülistuseks hümni kahekümne neljas keeles.
Algus- ja lõpupeatüki vahele mahub rohkesti nii unistusi, luulet, põnevaid grammatilisi avastusi kui ka säravaid vaimukusi. Grammatikate toel rändab autor kogu maailmas, ka selle kõige kaugemates ja…
„Grammatika on ennekõike unistus ja luule!” ütleb Jean-Pierre Minaudier, kes on oma eksklusiivse raamatukogu täitnud maailma erinevate keelte grammatikatega. Neid on tal kaaneteksti andmetel 1296 (praeguseks võib-olla juba rohkem) ja neis kirjeldatakse 931 keelt. Raamatu alguses väidab Minaudier end laulvat ülistuslaulu teenimatult varju jäänud luuleobjektile, milleks on gerundium, teose lõpus lubab aga kirjutada gerundiumi ülistuseks hümni kahekümne neljas keeles.
Algus- ja lõpupeatüki vahele mahub rohkesti nii unistusi, luulet, põnevaid grammatilisi avastusi kui ka säravaid vaimukusi. Grammatikate toel rändab autor kogu maailmas, ka selle kõige kaugemates ja…
Estofiili tegevusaruanne
Cornelius Hasselblatti mälestusteraamatu „Ma armastasin eestlast” pealkiri on sama mitmetähenduslik kui tekst ise. Ühe võimaliku suuna selle mõistmiseks leiab teose tagakaanelt, kust võib lugeda, et pealkiri pakkus end ise välja, oli justkui algusest peale ette antud. Sest eesti kirjanduses on olemas teosed „Ma armastasin sakslast” (A. H. Tammsaare), „Ma armastasin venelast” (Maimu Berg) ja „Ma armastasin rootslast” (Enn Nõu), kuid et armastus eestlase vastu ei ole veel ühegi raamatu pealkirja jõudnud, siis tuleb see lünk täita.
Vaatamata vaimukale paralleelile ei sobi vaadeldav teos muidugi sellesse ritta, ja seda tunnistab autor ka ise, tõdedes, et tema raamatut on raske eesti kirjanduseks pidada,…
Vaatamata vaimukale paralleelile ei sobi vaadeldav teos muidugi sellesse ritta, ja seda tunnistab autor ka ise, tõdedes, et tema raamatut on raske eesti kirjanduseks pidada,…
Algaja teejuht välitööde juurde
M i k s minna välitöödele ning m i s saab materjalist hiljem, on esimesed küsimused, mida endale allikmaterjali otsinguile minnes esitama peab ja millest lähtub kogu järgnev tegevus. Materjali kogumine ja kasutamine on orgaaniline osa folkloristlikust teadustööst: tänapäevase ainese kogumine aitab mõista vanemat pärimuskihti ning varasemalt kogutu läbitöötamine selgitab omakorda uuema pärimuskihi tekkepõhja. „Kogumine”, „välitööd”, „ekspeditsioon” – nimetatagu rahvaluule kogumisretke kuidas tahes, selle vormi ja sisusse tuleb suhtuda ühtviisi tähelepanelikult ja ülesanne võib osutuda keerulisemaks, kui algul arvatud. Lisaks teaduslikule tegevusele on välitööd paljuski seotud emotsioonidega, sel põhjusel on ka praegust arvustust täiendatud omapoolsete kogemuslugudega.
Õpik „Folkloristlikud välitööd” sisaldab 18…
Õpik „Folkloristlikud välitööd” sisaldab 18…
Naeratav raev, pisar lõpmatust, kui
Esimene selgema vormi võtnud mõte pärast „Teadvuselooja” läbilugemist oli, et kas tõesti Elo Viiding on muutumas Triin Soometsaks? Mõte üllatas mind ennastki – mis ma sellega õieti silmas pean? Ilmselt eelkõige seda, et ma tajusin „Teadvuseloojas” teatavaid omadusi, mis seostuvad praeguses luules eelkõige Soometsaga: mingite paradokside, vastamatuste, tunnetuslike Möbiuse lehtede sügavike selget, napiks lihvitud, loogilise vormini teravustatud kirjeldamist. Viiding on olnud oma kirjutamismeetodilt ikka pigem stiihiline ja labürintlik, kaootilisem ja krüptilisem – privaatkeelsem, kui nii saab öelda. Nüüd leiame siit lihtsaid teritatud ambivalentsusi, nagu näiteks hing, mis veealuse karina lõhub elu-laevu (lk 14), või endassekeerduv konstruktsioon, kus „Sinult” vabanemise küsimiseks…
Runnel kui nihilist?
Kurtsin ühel peol raamatu koostajale Hasso Krullile, et olen veidi kimbatuses, kuna ei oska sellele 40 peatükis 42 eriilmelist autorit käsitlevale tekstikogumikule kuidagi läheneda. Krull soovitas elutargalt: „Kõigepealt pane kirja mulje raamatust, ja seejärel analüüsi – siis on huvitav vaadata, kas mulje jäi püsima või lahustus analüüsis.” Ka Leo Luks ise toonitab Mihkel Kunnust käsitlevas peatükis, et kõike pelgalt analüütilise mõistusega võtta on üpris naiivne taotlus (lk 218). Veelgi enam, nagu võis lugeda Luksi eelmisest raamatust, on tema enda strateegia suisa vastupidine mõistuserüütli omale: nihilistliku mõtlemise üheks meetodiks on selle märkamine, mida Luks nimetab paatoseks, pidades silmas Heideggeri Stimmung’it –…
Kirjasõna maagia
16. juulil tähistab 70. sünnipäeva Keele ja Kirjanduse kultuuriloo ja folkloristika toimetaja Mall Jõgi (Kaevats). Tema sulest on ilmunud intervjuuderaamat „Kõnelesid” (2007) ning artiklikogumik „Ajaloo ja argipäeva ees” (2008). Ometi suudavad need kaks raamatut mahutada vaid väikese osa Jõe kirjatöödest: ta on kirjutanud sadu artikleid, kommentaare mitmekümnele raamatule, ees- ja järelsõnu, tõlkinud mitmest keelest. . . . Samuti on Jõgi koostanud ja toimetanud arvukalt raamatuid. Ivar Grünthali, Debora Vaarandi, Aino Kallase, Lydia Koidula, Artur Alliksaare, Viivi Luige, Betti Alveri kogumikud ning „Kultaste saaga” on vaid mõned näited. Lisaks veel toimetajana tehtud nähtamatu väärtuslik töö. Mall Jõgi on pälvinud Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Tõtt-öelda tunnen…
Tõtt-öelda tunnen…
NATO heidutus ja Venemaa ähvardus
Käesoleva aasta jaanuaris sattus ajakirjanike hambu Donald Trumpi nõunik Kellyanne Conway, kes püüdis välja vabandada Valge Maja pressisekretäri ilmset vassimist, öeldes, et too esitas üksnes „alternatiivseid fakte”. „Alternatiivsed faktid ei ole faktid,” irvitasid kommentaatorid, „alternatiivsed faktid on vale.” Tegemist on läbipaistva eufemismiga, mis on samaväärne Orwelli „Tõeministeeriumiga” – teatavasti oli selle ainus ülesanne võltsida ajalugu.
Eufemism pole üksnes poliitika ja propaganda tööriist, eufemisme, enamasti mitte nii silmatorkavaid, kohtame igal sammul. Pehmendavat ümberütlemist kasutavad ka toimetajad, kui nad kirjutavad autorile: „Pärast hoolikat kaalumist peame kahetsusega teatama, et Teie artikkel ei vasta meie väljaande profiilile.” See tähendab tavaliselt – artikkel ei kõlba kuhugi.…
Eufemism pole üksnes poliitika ja propaganda tööriist, eufemisme, enamasti mitte nii silmatorkavaid, kohtame igal sammul. Pehmendavat ümberütlemist kasutavad ka toimetajad, kui nad kirjutavad autorile: „Pärast hoolikat kaalumist peame kahetsusega teatama, et Teie artikkel ei vasta meie väljaande profiilile.” See tähendab tavaliselt – artikkel ei kõlba kuhugi.…
Eesti laste kõne I
Teadmised eesti keele foneetikast pärinevad valdavalt täiskasvanud keelejuhtide kõne uuringutest (vt Asu jt 2016; Eek 2008). Ka eestikeelse kõnetehnoloogia (eelkõige kõnetuvastuse) arendamisel on treeningmaterjalina kasutatud ainult täiskasvanute kõnet, seetõttu ei saa automaatne kõnetuvastus kuigi hästi hakkama laste kõne tuvastamisega.
Eestis uuritakse aktiivselt väikelaste kõne arengut, kusjuures peamine fookus on sõnavara, morfoloogia ja grammatiliste konstruktsioonide omandamisel (nt Argus, Parm 2010; Argus 2012a, 2012b; Argus jt 2014; Pajusalu jt 2011; Vihman, Vija 2006 jt). Sel eesmärgil kogutud eesti laste kõne salvestused on andmebaasis CHILDES. Laste kõne foneetilisi uuringuid ei ole aga senini teadaolevalt tehtud, nt eesti foneetika tervikkäsitluses (Asu jt 2016) sellistele töödele…
Eestis uuritakse aktiivselt väikelaste kõne arengut, kusjuures peamine fookus on sõnavara, morfoloogia ja grammatiliste konstruktsioonide omandamisel (nt Argus, Parm 2010; Argus 2012a, 2012b; Argus jt 2014; Pajusalu jt 2011; Vihman, Vija 2006 jt). Sel eesmärgil kogutud eesti laste kõne salvestused on andmebaasis CHILDES. Laste kõne foneetilisi uuringuid ei ole aga senini teadaolevalt tehtud, nt eesti foneetika tervikkäsitluses (Asu jt 2016) sellistele töödele…
Rumalad mulgid ehk etümologiseerimise okkaline tee
Teretulnud on Taavi Pae ja Kersti Lusti ponnistus näitamaks, et mikroetnonüüm mulk : mulgi ei ole läti, vaid muud, nt onomastilist päritolu (Pae, Lust 2017). Alles kümme aastat tagasi Mari-Ann Remmeliga kahasse kirjutatud loos on Pae olnud n-ö traditsioonilisel seisukohal, s.o „mulk seletusena tundub tõenäolisem siiski tema läti päritolu” (Pae, Remmel 2006: 108). Mulgi päritolu üle on omal ajal pead murdnud niihästi lennuka fantaasiaga harrastusetümoloogid kui ka professionaalsed keeleteadlased, Pae ja Lust annavad uurimisloost üsna põhjaliku ülevaate. Nii eesti kui ka indoeuroopa keeli käsitlevas etümoloogilises kirjanduses on kinnistunud rahvusvaheliselt tuntud slavisti, mõne aasta ka Tartu ülikoolis tegutsenud Max Vasmeri (1886–1962) esitatud läti…
Lühikroonika
• 3. mail Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Tõnu Viik teemal „Viimsi poolsaare koha- ja isikunimed keskaegse rootsi asustuse näitajatena”. Oma ettekandes toetus esineja suures osas ennesõjaaegse Tartu Ülikooli rootsi keele professori Per Wieselgreni raamatule Ida-Harjumaa ja Naissaare kohanimedest.
• 3. mai Hõimuklubi õhtul kõneles Natalia Abrosimova ersa kirjakeele kujunemisest, selle rollist ersa hõimu kultuuris ja kommunikatsioonis ning ersa keele olukorrast tänapäeval.
• 4. mail korraldas Aaviku Selts kõnekoosoleku Tallinnas. Tõnu Kollo kõneles Johannes Aavikust ühe kodu raamaturiiulil ja Keiti Vilms säutsukirjandusest. Helgi Vihma tutvustas mälestusteraamatut „Kilbaverest Siberisse”.
• 5. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Sooteadliku kultuuriuurimise suundi Eestis”. Eri valdkondade esindajad…
• 3. mai Hõimuklubi õhtul kõneles Natalia Abrosimova ersa kirjakeele kujunemisest, selle rollist ersa hõimu kultuuris ja kommunikatsioonis ning ersa keele olukorrast tänapäeval.
• 4. mail korraldas Aaviku Selts kõnekoosoleku Tallinnas. Tõnu Kollo kõneles Johannes Aavikust ühe kodu raamaturiiulil ja Keiti Vilms säutsukirjandusest. Helgi Vihma tutvustas mälestusteraamatut „Kilbaverest Siberisse”.
• 5. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Sooteadliku kultuuriuurimise suundi Eestis”. Eri valdkondade esindajad…
Harold Bloomi ja Paul de Mani vastastikku täiendavad retoorilised väärlugemisviisid
Mõju ja mõjuäng
Ameerika Ühendriikide ühe tuntuima kirjandusteadlase Harold Bloomi mõjuängi teooria(1) on tekitanud palju furoori kirjandusringkondades nii siin- kui ka sealpool suurt lompi. See on ülimalt vastuoluline käsitlus eelkõige ingliskeelse romantilise luule intertekstuaalsest arenguloost, mida üritatakse seletada Sigmund Freudi Oidipuse kompleksi ja retooriliste troopide kaudu. Pärast sajandivahetust on Bloomi mõistevaramu siirded jõudnud Eesti kultuuriruumigi. Võib isegi öelda, et alates Jaanus Adamsoni esseest „Kriitika ja mõjuäng” (Adamson 2004) ja Tiina Kirsi tõlgitud „Mõjuängi” raamatu esimesest peatükist ja selle saatesõnast (Bloom 2009; Kirss 2009) on mõjuäng muutunud eesti keeles iseseisvaks terminiks, mida eri autorid poetavad oma tekstidesse algallikale viitamata. Käesoleva artikli eesmärk on…
Ameerika Ühendriikide ühe tuntuima kirjandusteadlase Harold Bloomi mõjuängi teooria(1) on tekitanud palju furoori kirjandusringkondades nii siin- kui ka sealpool suurt lompi. See on ülimalt vastuoluline käsitlus eelkõige ingliskeelse romantilise luule intertekstuaalsest arenguloost, mida üritatakse seletada Sigmund Freudi Oidipuse kompleksi ja retooriliste troopide kaudu. Pärast sajandivahetust on Bloomi mõistevaramu siirded jõudnud Eesti kultuuriruumigi. Võib isegi öelda, et alates Jaanus Adamsoni esseest „Kriitika ja mõjuäng” (Adamson 2004) ja Tiina Kirsi tõlgitud „Mõjuängi” raamatu esimesest peatükist ja selle saatesõnast (Bloom 2009; Kirss 2009) on mõjuäng muutunud eesti keeles iseseisvaks terminiks, mida eri autorid poetavad oma tekstidesse algallikale viitamata. Käesoleva artikli eesmärk on…
Kuidas Liivimaa läti talupojad said endale perekonnanimed – vaade peeglisse
Lätis on soliidne perekonnanimede uurimise traditsioon. Nimetan vaid mõne olulisema tähise: Ernsts Blese monograafia keskaja isikunimedest (1928), Kristaps Upelnieksi sotsiolingvistiline uurimus perekonnanimede panekust Liivimaa (Vidzeme) ja Kuramaa talupoegadele (1936), Velta Staltmane (1981) ja Pauls Balodise(1) (2008) doktoritööd läti perekonnanimedest, Ilga Jansone detailne käsitlus Ērģeme (Härgmäe) kihelkonna perekonnanimedest (2012). Teoksil on läti perekonnanimede (etümoloogilise) sõnaraamatu koostamine.
Inta Rogenbuka „Liivimaalaste (vidzemelaste) perekonnanimed” on elavalt kirjutatud uurimus sellest, kuidas Liivimaa läti talurahvale pandi perekonnanimed ja millist leksikaalset tähendust need kannavad. Selles mõttes käib raamatu autor truult nimeuurija Pauls Balodise jälgedes, kes oma doktoritöös oli seadnud eesmärgi välja selgitada läti isikunimistu etümoloogiast lähtuvad tähendusrühmad. Rogenbuka uurimus…
Lühidalt
„Loomingu Raamatukogu” kuuskümmend aastat 1957–2016. Bibliograafia. (Loomingu Raamatukogu.) Tallinn: SA Kultuurileht, 2016. 176 lk.
Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu. Koostanud Arvo Krikmann. (Loomingu Raamatukogu, nr 1–2.) Tallinn: SA Kultuurileht, 2017. 112 lk.
Sirje Olesk, Anu Saluäär. Palat nr. 6. Kaks artiklit „Loomingu Raamatukogu” ajaloost. (Loomingu Raamatukogu.) Tallinn: SA Kultuurileht, 2017. 64 lk.
1957. aastal hakkas ilmuma Loomingu Raamatukogu. Väljaande 60. sünnipäeva tähistati suurelt ja pidulikult, ilmus koguni kolm juubeliväljaannet. Kõik ajakirja tänavuse aasta numbrid ilmuvad tähisega LR 60 (selle all on siiski täpsustus: LXI aastakäik).
Loomingu Raamatukogu bibliograafiaraamatud hakkasid ilmuma 20 aastat tagasi, st siis, kui nende ilmumine võimalikuks sai: kui oli võimalik…
Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu. Koostanud Arvo Krikmann. (Loomingu Raamatukogu, nr 1–2.) Tallinn: SA Kultuurileht, 2017. 112 lk.
Sirje Olesk, Anu Saluäär. Palat nr. 6. Kaks artiklit „Loomingu Raamatukogu” ajaloost. (Loomingu Raamatukogu.) Tallinn: SA Kultuurileht, 2017. 64 lk.
1957. aastal hakkas ilmuma Loomingu Raamatukogu. Väljaande 60. sünnipäeva tähistati suurelt ja pidulikult, ilmus koguni kolm juubeliväljaannet. Kõik ajakirja tänavuse aasta numbrid ilmuvad tähisega LR 60 (selle all on siiski täpsustus: LXI aastakäik).
Loomingu Raamatukogu bibliograafiaraamatud hakkasid ilmuma 20 aastat tagasi, st siis, kui nende ilmumine võimalikuks sai: kui oli võimalik…
Laine Peebu käe all oleks ülikooli raamatukogu remont juba valmis
Tartu Ülikooli raamatukogu remont on veninud nii pikale, et probleem jõudis südatalvel ületada koguni ajakirjanduse uudiskünnise, sealjuures üsna skandaalihõngulisel moel. Nüüd, suve hakul, ei ole olukord ikka veel selginenud. Seda paslikum on meenutada Laine Peepu, raamatukogu direktorit aastatel 1962–1990, kelle visa töö tulemusel skandaali keskmes olev hoone ehitati. Tema elulooraamatu on koostanud Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu töötaja Ago Pärtelpoeg, tuginedes põhiosas meenutuslikele intervjuudele, mille ilmastikuteadlane Ille Palm tegi Peebuga 1990. aastate lõpul. Raamat annab traditsioonilise ülevaate „lapsepõlvest ja koolieast”, seejärel keskendub tööle raamatukogus, ennekõike uue maja ehitusele, mida nii Peep ise kui ka ümbritsejad peavadki tema elutööks. Pikkade otsetsitaatide…
Analüüsi- ja sünteesimeister Grenzstein
Ilmamaa kirjastuselt on ilmunud Eesti mõtteloo 131. köide „Tunne ja tarkus” kahe Ado Grenzsteini saksakeelse raamatu tõlkega Simo Runnelilt. „Härraskirik või rahvakirik?” (esmatrükk 1899) tegeleb kiriku ja ühiskondliku süsteemiga, „Looduse korraldus” (esmatrükk 1913) käsitleb aga looduse korrapära.
Ado Grenzsteini on peetud XIX sajandi lõpu kõige tulisemaks baltisaksa vastaseks ja seisusmentaliteedi kriitikuks, kes püüdis väsimatult välja juurida feodaalaja jäänuseid Eesti ühiskonnast.(1) Hiljuti Ilmamaa ilmutatud Grenzsteini artiklite kogumik „Eesti haridus” (2013) andis aimu, mis mehega õieti oli tegu. Venestajaks tembeldasid selle raugematu võitleja tema vastased: baltisakslased ja oma aristokraatiat ihalenud kaasmaalased. Grenzstein üritas asju ajada seaduslikul teel, mis paistis või mida taheti näidata kompromissidele…
Ado Grenzsteini on peetud XIX sajandi lõpu kõige tulisemaks baltisaksa vastaseks ja seisusmentaliteedi kriitikuks, kes püüdis väsimatult välja juurida feodaalaja jäänuseid Eesti ühiskonnast.(1) Hiljuti Ilmamaa ilmutatud Grenzsteini artiklite kogumik „Eesti haridus” (2013) andis aimu, mis mehega õieti oli tegu. Venestajaks tembeldasid selle raugematu võitleja tema vastased: baltisakslased ja oma aristokraatiat ihalenud kaasmaalased. Grenzstein üritas asju ajada seaduslikul teel, mis paistis või mida taheti näidata kompromissidele…
Õigus olla eriline
Pean tunnistama, et bipolaarsest häirest ei olnud mul enne Tõnis Vilu luulekogu „Kink psühholoogile” lugemist mingeid teadmisi. Pidin pisut guugeldama, et aimu saada, mis see on ja mida tähendab sellega elada, milliseid piire see haigus inimesele seab ja kuidas ümbritsevad peaksid sellega suhestuma. Ma ei ole kindel, kas Vilu luulekogu mõistmiseks on selline teadmine tingimata vajalik, sest luulest võiks ju aru saada ka ilma eelneva uurimistööta, aga see teadmine aitas siiski tekstidele konteksti luua.
Iseenesest ei ole psüühikahaiguse kujutamine luules midagi erakordset. Näiteks Ameerika luuletaja Anne Sextoni (1928–1974) looming kajastab luuletaja depressiooni kogemust.
Eesti kirjanduses on psüühikahäire luule ainesena märksa ebatavalisem, sest…
Iseenesest ei ole psüühikahaiguse kujutamine luules midagi erakordset. Näiteks Ameerika luuletaja Anne Sextoni (1928–1974) looming kajastab luuletaja depressiooni kogemust.
Eesti kirjanduses on psüühikahäire luule ainesena märksa ebatavalisem, sest…
Lokatiivsete demonstratiivadverbide asetusest ja funktsioonidest liikumist väljendavate klauside näitel
Demonstratiividel, nagu näiteks see ja siin, on oluline koht keeles. Seetõttu on demonstratiivid maailma keeleteaduses eri vaatenurkadest pälvinud võrdlemisi suurt tähelepanu (vt nt Fillmore 1975, 1997; Lyons 1977; Karmiloff-Smith 1979; Clark jt 1983; Levinson 1983; Gundel jt 1993; Laury 1997; Diessel 1999a, 1999b, 2006; Dixon 2003; Enfield 2003; Kemmerer 2006; Coventry jt 2008; Leu 2008; Halliday, Hasan 2013; Stevens, Zhang 2013; Peeters jt 2015). Eesti keeleteaduses on demonstratiive palju uurinud Renate Pajusalu (1999, 2004, 2005, 2015, 2017b), nagu ka mitmed teised (nt Sahkai 1999, 2003, 2016; Vija 2007; Kaiser, Vihman 2010; Keevallik 2011; Soodla jt 2012; Hint jt 2013; Eslon…
Tädi Maalist tädi Maaliks
Võib ilmselt liialdamata öelda, et iga eestlane teab, kes on tädi Maali. Eks ikka lihtsakoeline, lihtsa mõtlemisega inimene, kelle teadmised ei ulatu kodutanumast kaugemale. See kujund vallutas pikaks ajaks avaliku keelekasutuse, tõrjudes tagaplaanile kõik teised sama tähendusega väljendusvõimalused. Tädi Maali tõusuaeg jääb uue aastatuhande algusesse. Võib arvata, et otsest vajadust selle fraasi järele ei olnud, sest mõiste TAGASIHOIDLIKU HARIDUSE JA AMETIGA LIHTINIMENE märkimiseks on eesti keeles juba hulk nimetusi: reainimene, tavainimene, argiinimene, tosinainimene, massiinimene.
Võimalik, et 2000. aastate algul, kui käimas olid Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimised ja taheti väljendada vajadust teha see selgeks igas vanuses, iga erialaga Eesti kodanikule, ei tundunud…
Võimalik, et 2000. aastate algul, kui käimas olid Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimised ja taheti väljendada vajadust teha see selgeks igas vanuses, iga erialaga Eesti kodanikule, ei tundunud…
Sportlanna keha ja hing Johannes Semperi novellikogus „Ellinor”
Johannes Semper on eesti kultuurilukku kinnistunud eelkõige luuletaja, kriitiku ja tõlkijana. Proosakirjanikuna on ta aga jäänud tagaplaanile. Oma rolli mängivad selles Semperi poliitilised otsused ning tema hilise proosa – eelkõige sotsialistliku realismi vaimus kirjutatud „Punaste nelkide” (1955) – kaheldav ilukirjanduslik väärtus (Hasselblatt 2016: 479; Olesk 2002: 98). Ent Semper avaldas enne üsna tendentslikku romaani „Kivi kivi peale” (esmailmunud 1939) ja „Punaseid nelke” mitmeid eriilmelisi proosateoseid, mida ei ole üksikasjalikult uuritud, ehkki need vääriksid seda.
Üks omanäolisemaid neist on naisminajutustajaga novellikogu „Ellinor” (1927), millesse kaasaja kriitikud suhtusid nii tunnustavalt (Kärner 1928: 444–445; Sillaots 1928) kui ka jahedalt või lausa hävitavalt (Kivikas 1928a,…
Üks omanäolisemaid neist on naisminajutustajaga novellikogu „Ellinor” (1927), millesse kaasaja kriitikud suhtusid nii tunnustavalt (Kärner 1928: 444–445; Sillaots 1928) kui ka jahedalt või lausa hävitavalt (Kivikas 1928a,…
Mulkide nimetuse saamisloost ehk kas mulgid on tõesti rumalad?
Käimasolev haldusreform on taas tõstatanud sõna mulk päritolu teema. Piiridega seonduva kõrval kütab kirgi küsimus, kas Lõuna-Viljandimaale loodavale vallale sobib nimeks Mulgi, mis meie naaberrahva keeles viitab tähendusele ’loll’. Meie viimastes ilmunud keelekogudes – „Eesti etümoloogia sõnaraamatus” (2012) ja „Eesti kohanimeraamatus” (2016) – on tõepoolest kinnistunud arusaam, et sõna mulk ja piirkonnanimi Mulgimaa tuleb lätikeelsest sõnast muļķis, muļķe ’narr, rumal, lollpea’.(1) Tähendust avades kohtame aga ka teistsuguseid seletusi ning käesoleva artikliga jõuame hoopis arusaamale, et praegu käibetõeks muutunud seisukoht on enam kui kaheldav. Järgnevas tuleb lähema vaatluse alla rahvanimetuse mulk kujunemine ja selle tähendustaust, rõhuasetusega sõna päritolul. Kõrvale jääb Mulgimaa konstrueerimise…
In memoriam Arvo Krikmann
Surma sirp on terav.
(Märjamaa)
27. veebruaril lahkus meie hulgast rahvusvaheliselt tunnustatud parömioloogia teoreetik, silmapaistev folkloori lühivormide, kujundkõne ja huumori uurija Arvo Krikmann.
Arvo Krikmanni teadlasetee kestis üle poole sajandi. Selle algusaja tähiseks on tema rahvanaljandite alase diplomitöö trükis avaldamine 1962. aastal, viimased artiklid on veel ilmumas. Alates Tartu ülikooli lõpetamisest 1962. aastal kuni aastani 2014 asus tema töölaud rahvaluulekogude juures Eesti Kirjandusmuuseumis (kuni aastani 2000 oli tema ametikoht Eesti Keele Instituudi koosseisus). Rahvaluule erakorralise professorina pidas ta loenguid Tartu Ülikoolis aastatel 1992–2005.
Arvo Krikmanni põhiliseks uurimisaineks said aastakümneteks vanasõnad ja mõistatused. 1975. aastal kaitses ta kandidaadikraadi („Vanasõnade sisu ja maailmavaate uurimise problemaatikast”) ja…
(Märjamaa)
27. veebruaril lahkus meie hulgast rahvusvaheliselt tunnustatud parömioloogia teoreetik, silmapaistev folkloori lühivormide, kujundkõne ja huumori uurija Arvo Krikmann.
Arvo Krikmanni teadlasetee kestis üle poole sajandi. Selle algusaja tähiseks on tema rahvanaljandite alase diplomitöö trükis avaldamine 1962. aastal, viimased artiklid on veel ilmumas. Alates Tartu ülikooli lõpetamisest 1962. aastal kuni aastani 2014 asus tema töölaud rahvaluulekogude juures Eesti Kirjandusmuuseumis (kuni aastani 2000 oli tema ametikoht Eesti Keele Instituudi koosseisus). Rahvaluule erakorralise professorina pidas ta loenguid Tartu Ülikoolis aastatel 1992–2005.
Arvo Krikmanni põhiliseks uurimisaineks said aastakümneteks vanasõnad ja mõistatused. 1975. aastal kaitses ta kandidaadikraadi („Vanasõnade sisu ja maailmavaate uurimise problemaatikast”) ja…
Lühikroonika
• 4. aprillil andis president Kersti Kaljulaid kätte preemiad parimatele rahvaluulekogujatele. Preemiad pälvisid Maie Erik sisukate kaastööde eest aastatel 2009–2016, Merili Metsvahi Tartu Ülikooli tudengite folkloristlike välitöökursuste juhendajana korrastatud materjalide arhiivi üleandmise eest aastatel 2001–2016 ning Maria Peep silmapaistvate kaastööde eest rahvaluule kogumisvõistlustel 2009–2016.
• 5. aprillil korraldati Tallinna Ülikoolis esimene TÜHI teadusseminar, kus Ulrike Plath pidas ettekande „Kodustamine, pookimine ja emapiim: mõtisklusi hübriidsusest 18. sajandi Eesti- ja Liivimaal”. Kevadsemestri teadusseminaride üldteema on „Hübriidsus humanitaarias”.
• 5. aprillil Tallinnas toimunud Hõimuklubi õhtul „Sõna kõndis tasa eesti-mari sillal” tutvustasid esimest eesti-mari sõnaraamatut keeleteadlane Sven-Erik Soosaar ja mari doktorantidest sõnaraamatu koostajad.
• 11. aprilli teisipäevaseminaril…
• 5. aprillil korraldati Tallinna Ülikoolis esimene TÜHI teadusseminar, kus Ulrike Plath pidas ettekande „Kodustamine, pookimine ja emapiim: mõtisklusi hübriidsusest 18. sajandi Eesti- ja Liivimaal”. Kevadsemestri teadusseminaride üldteema on „Hübriidsus humanitaarias”.
• 5. aprillil Tallinnas toimunud Hõimuklubi õhtul „Sõna kõndis tasa eesti-mari sillal” tutvustasid esimest eesti-mari sõnaraamatut keeleteadlane Sven-Erik Soosaar ja mari doktorantidest sõnaraamatu koostajad.
• 11. aprilli teisipäevaseminaril…
Loomine laulus ja uurimuses
Kogumikus on kümme rahvalaulu uurimise alast artiklit, millest seitse on ilmunud ajavahemikus 1999–2006. Üheksa artikli keskmes on vanem, viimases uuem rahvalaul. Kogumik juhatatakse sisse algusaruteluga, lõpus esitatakse artiklite ingliskeelsed kokkuvõtted (lk 133–150).
Sissejuhatuses antakse lugejale kaks olulist juhtlõnga. Esmalt, laulmine ei tähenda üksnes olemasoleva laulu esitamist, vaid pakub võimalusi mõista ja mõtestada maailma korrastamise viise. Teiseks osutab autor sellele, et tema peamine uurimisvaldkond seostub soome-ugri rahvaste usundiga, millest tuleneb ka artiklites käsitletavate regilaulude tõlgendusraam.
Miks selline pealkiri: „Loomisaja laulud”? Ehk kuhu asetub eelosutatu suhtes loomine? Kuigi teaduslik tegevus ja uurimisprotsess võib olla märkimisväärselt loominguline, näib Lintropi käsitluses esil olevat siiski üks teine…
Sissejuhatuses antakse lugejale kaks olulist juhtlõnga. Esmalt, laulmine ei tähenda üksnes olemasoleva laulu esitamist, vaid pakub võimalusi mõista ja mõtestada maailma korrastamise viise. Teiseks osutab autor sellele, et tema peamine uurimisvaldkond seostub soome-ugri rahvaste usundiga, millest tuleneb ka artiklites käsitletavate regilaulude tõlgendusraam.
Miks selline pealkiri: „Loomisaja laulud”? Ehk kuhu asetub eelosutatu suhtes loomine? Kuigi teaduslik tegevus ja uurimisprotsess võib olla märkimisväärselt loominguline, näib Lintropi käsitluses esil olevat siiski üks teine…
Eestlaste tunded keelepeeglis
2016. aasta sügisel ilmunud populaarteaduslik teos eesti keele emotsioonisõnadest on kiiduväärt täiendus eesti keele ajaloo alasele kirjandusele, mille sihtrühmaks on laiem keelehuviliste ring.
Nagu autor eessõnas kirjutab, on tema eesmärgiks „eesti inimestele nende tunded nimepidi tuntumaks teha, tutvustades mitte ainult eestikeelseid tundesõnu, vaid avades ka tundesõnade taga peituvat mõistete ja seoste maailma” (lk 5). Võib kohe öelda, et see on autoril päris hästi õnnestunud.
Iga tundesõna või -sõnapere puhul käsitletakse 11 aspekti sõna või tüve ajaloost ja kasutusest, igale teemale eraldi peatükk ning neile järgneb 12., kokkuvõttev peatükk. Peatükkides käsitletakse 1) argiteadmisi, 2) sõna grammatilist ehitust ja samatüvelisi sõnu, 3) sõna tähendust eesti keele seletava…
Nagu autor eessõnas kirjutab, on tema eesmärgiks „eesti inimestele nende tunded nimepidi tuntumaks teha, tutvustades mitte ainult eestikeelseid tundesõnu, vaid avades ka tundesõnade taga peituvat mõistete ja seoste maailma” (lk 5). Võib kohe öelda, et see on autoril päris hästi õnnestunud.
Iga tundesõna või -sõnapere puhul käsitletakse 11 aspekti sõna või tüve ajaloost ja kasutusest, igale teemale eraldi peatükk ning neile järgneb 12., kokkuvõttev peatükk. Peatükkides käsitletakse 1) argiteadmisi, 2) sõna grammatilist ehitust ja samatüvelisi sõnu, 3) sõna tähendust eesti keele seletava…
Hindreyd mõistatades ja Runnelit kiites
Ühte lugu olen tahtnud Hando Runnelile rääkida, aga pole leidnud selleks sobivat hetke. Nüüd mõtlesin, et parem räägingi avalikult, mitte eraviisil.
Lugu oli nii. Ükskord Enn Soosaarele Kadriorgu külla minnes leidsin ta istumas oma raamaturiiuli ees ja silmitsemas „Eesti mõtteloo” sarja köiteid. Need olid riiulil hoolikalt õigesse järjekorda seatud. Istus seal mõtlikult ja ütles siis rõhuga: „Selle mehe ees ma võtan mütsi maha.” Lugu on seda enam rääkimist väärt, et Soosaar üldiselt niisuguseid verbaalseid hommage’e ei harrastanud. Tal oli kriitiliselt ettevaatlik natuur, muuhulgas häiris teda keskpärane rahvuslikkus, aga „Eesti mõtteloo” sarjas oli ta kahtlemata leidnud rahvusliku missiooni kõrgvaimse kehastuse. Nii me…
Lugu oli nii. Ükskord Enn Soosaarele Kadriorgu külla minnes leidsin ta istumas oma raamaturiiuli ees ja silmitsemas „Eesti mõtteloo” sarja köiteid. Need olid riiulil hoolikalt õigesse järjekorda seatud. Istus seal mõtlikult ja ütles siis rõhuga: „Selle mehe ees ma võtan mütsi maha.” Lugu on seda enam rääkimist väärt, et Soosaar üldiselt niisuguseid verbaalseid hommage’e ei harrastanud. Tal oli kriitiliselt ettevaatlik natuur, muuhulgas häiris teda keskpärane rahvuslikkus, aga „Eesti mõtteloo” sarjas oli ta kahtlemata leidnud rahvusliku missiooni kõrgvaimse kehastuse. Nii me…