Rubriik
Valdkond
Aasta
Kuidas siduda folkloori ja folkloristikat arheoloogiaga?
Pikne Kama tänavu Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö koosneb neljast artiklist ning neid siduvast ja sissejuhatavast katuspeatükist. Väitekirja kaasatud artiklid on avaldatud (või kaitsmise ajaks avaldamiseks vastu võetud) arheoloogia ja folkloristika alastes rahvusvahelistes teadusajakirjades ja seega ingliskeelsed. Tööd raamiv sisutihe katuspeatükk on esitatud samas mahus nii eesti kui ka inglise keeles. Nii leiduvad väitekirjas võõrkeelsetena avaldatud artiklite põhiseisukohad eesti lugeja jaoks ka emakeeles ning kindlasti arendab ja rikastab uurimus tervikuna vastavateemalist teadusdiskussiooni siinses keeleruumis.
Doktoriväitekirja eesmärk on arheoloogiliste ja folkloristlike (autori keelepruugi kohaselt folkloorsete) allikate uurimistöös kooskasutamise võimaluste vaagimine, mis teeb sellest metoodiliselt nõudliku ja erialadevahelise ettevõtmise. Töö kaardistab seni Eesti arheoloogias…
Doktoriväitekirja eesmärk on arheoloogiliste ja folkloristlike (autori keelepruugi kohaselt folkloorsete) allikate uurimistöös kooskasutamise võimaluste vaagimine, mis teeb sellest metoodiliselt nõudliku ja erialadevahelise ettevõtmise. Töö kaardistab seni Eesti arheoloogias…
Kas sambla all on kodupesa?
„Müüt on mõistuse pesa,” ütleb Hasso Krull selle raamatu sissejuhatuses. Teekonda sinnani mõõdab ta eksplitsiitsuse ja implitsiitsuse teljel, sest tulevik on mõistatus, ja mõistatus ise implitsiitsuse võrdkuju (lk 8). Sild aga kujutab endast müütilise kommunikatsiooni sümbolit, mis alati viib t e i s e l e p o o l e (lk 302). Nii on igal asjal kaks otsa ja me peame teadma, mida me tõeliselt tahame. Süvaökoloogia rajaja Arne Næssi „Elu filosoofiale” tuginedes näitab autor, kuis kosmilisel sillal saavad kokku possibilism (võimalikkus) ja determinism (ettemääratus). Ennast arvab ta kahtluseta possibilistide kilda (lk 27, pikemalt tõlketeooria kontekstis lk 210–214). Ent ajaloost teame, et possibilistideks nimetasid endid ka üle-eelmise sajandivahetuse uuendusmeelsed…
Diletandi teekond
Agaratele kirjanduskriitika lugejatele võib säärane pealkiri kõlada ootamatult, isegi ülekohtuselt. Arno Oja esseid ja arvustusi on ju aastakümneid ajakirjades ja kultuurikülgedel avaldatud, nõnda peaks ta olema samavõrd professionaal kui kes tahes teine kauane osaline ses kirjandusruumis. Samavõrd või enamgi – Toomas Raudam viitab „Kajaloodi varju” arvustades Ojale nimelt kui elukutselisele kriitikule.(1) Ja teiselt poolt, kas pole toimetaja-, teaduri- või lektoripalgaliste literaatide kõrval kõik teised paratamatult vaprad diletandid, amatöörid, harrastajad – on’s Oja seda teistest rõhutamisväärselt enam? On neis ametites puhuti olnud ju temagi.
Ent mööngem: ametis püsimine ei pruugi veel kätkeda rahuldaval tasemel või lausa erakordseid ametioskusi, nõnda ei pea need ka…
Ent mööngem: ametis püsimine ei pruugi veel kätkeda rahuldaval tasemel või lausa erakordseid ametioskusi, nõnda ei pea need ka…
Veel kord mulkide rumalusest
Ajakirja 2017. aasta juuninumbris avaldatud artiklile (Pae, Lust 2017) mulkide rahvanimetuse saamisloost reageeris juulis vastulausega keeleteadlane Lembit Vaba (2017). Mõistagi on hea, et mulgi nimetuse päritolu käsitlev artikkel tekitas vastukaja, sest eeskätt diskussioonist saab areneda uus teadmine.
Vaba osutab oma artikli algul indoeuroopa keeli käsitlevatele töödele, kus viidatakse ka Venemaalt pärit saksa juurtega slavistile Max Vasmerile, kes tõi teaduskirjandusse väite, et mulgi nimetus on laen läti keelest (Vaba 2017: 534). Vasmer tõdeb, et sõna muĺk esineb läänemeresoome keeltest ainult eesti ja liivi keeles, neiski harva, ning järeldab, et seega on see sõna võõrpäritolu. Läti keeles on aga sõna muļķis väga vana.…
Vaba osutab oma artikli algul indoeuroopa keeli käsitlevatele töödele, kus viidatakse ka Venemaalt pärit saksa juurtega slavistile Max Vasmerile, kes tõi teaduskirjandusse väite, et mulgi nimetus on laen läti keelest (Vaba 2017: 534). Vasmer tõdeb, et sõna muĺk esineb läänemeresoome keeltest ainult eesti ja liivi keeles, neiski harva, ning järeldab, et seega on see sõna võõrpäritolu. Läti keeles on aga sõna muļķis väga vana.…
Osutamine iseendale teadustekstis
Nagu enamikult tarbetekstidelt, eeldatakse ka teadustekstilt täpsust, neutraalsust ja objektiivsust. Peale sisuliste valikute hõlmab see ka keelelisi valikuid, sh vastust küsimusele, kuidas osutada teadustekstis iseendale. Kuna kirjutamine on alati seotud identiteediloomega, siis endale osutamast autor ei pääse (Hyland 2002a: 1092) – ka siis, kui ta ei kasuta mina-vormi ja muid eksplitsiitseid väljendusvahendeid, jätab ta endast kui kirjutajast teksti jälje ja tema kohalolu on tahes-tahtmata tajutav. Kuigi üldjuhul on endale osutamine või osutamata jätmine kirjutaja teadlik valik (Hyland 2005b: 181), avalduvad selles ka valdkonna tavad (Gillaerts, Van de Velde 2010: 131).
Endale osutamiseks pakub keel hulgaliselt võimalusi, millest ainuautori korral vastab loomulikule…
Endale osutamiseks pakub keel hulgaliselt võimalusi, millest ainuautori korral vastab loomulikule…
„Ma laulan seni kui tuksub veel elu mu käte all”
Eesti kirjandusloos kuulub Bernard Kangro luulele silmapaistev koht.(1) Selle on kindlustanud kogude „Vanad majad” (1937) ja „Reheahi” (1939) eripärased minevikuvisioonid ning pärast sõda eksiilis ilmunud autobiograafiline luule, samuti Kangro värsside peaaegu hõlmamatu koguhulk: trükist on Kangrolt ilmunud üle 18 400 värsi. Lisaks leidub Eesti Kirjandusmuuseumis asuvas Kangro personaalkogus 1993. aastast pärit käsikiri „Oktoobri sonetid”, alapealkirjaga „Biograafiline tsükkel luuleproosat”, ja veel mitu mapitäit käsikirja jäänud luuletusi. Seega on Kangro eksiilis kirjutatud luule veel suures osas läbi uurimata. Mitmele käsitlemist väärivale aspektile on senises retseptsioonis siiski osutatud, ent on teemasid, mis pole siiani uurijate tähelepanu pälvinud. Ilmar Mikiver on esile toonud vajaduse Kangro luule…
Lühikroonika
• 10. augustil avati Kuusalus Eduard Ahrensi ausammas. Eesti Keele Instituudi, Emakeele Seltsi ja Õpetatud Eesti Seltsi korraldusel peetud konverentsil esinesid Andres Andresen (ÕES; „Ahrensi aeg”), Kristiina Ross (EKI, ES; „Hiiglaste õlgadel: Eduard Ahrensi kohast eesti kirjakeele loos”), Hannu Remes (ES-i välisliige; „Eduard Ahrens ja Elias Lönnrot”), Mati Hint (ES; „Eesti ortograafia ei vaja oma kaht põhireeglit”), Fred Puss (ÕES; „Uue kirjaviisi kasutamisest kirikuraamatutes”) ja Maire Raadik (EKI, ES; „Tänapäeva õigekirjalahingud”).
• 3.–6. septembrini käisid Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadlased Minskis, kus 5. septembril toimus Valgevene Rahvusliku Teaduste Akadeemia kultuuri, keele ja kirjanduse uurimiskeskuses Eesti-Valgevene ühisseminar „Миссия выполнима: Перспективы изучения фольклора…
• 3.–6. septembrini käisid Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadlased Minskis, kus 5. septembril toimus Valgevene Rahvusliku Teaduste Akadeemia kultuuri, keele ja kirjanduse uurimiskeskuses Eesti-Valgevene ühisseminar „Миссия выполнима: Перспективы изучения фольклора…
Kaitstud doktoritööd
6. juulil kaitses Kadri Tüür Tartu Ülikoolis semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritöö „Semiotics of Nature Representations: On the Example of Nature Writing” („Looduskujutuse semiootika: looduskirjanduse näitel”). Juhendajad olid prof Kalevi Kull (TÜ), prof Peeter Torop (TÜ) ja prof Ulrike Plath (TLÜ). Oponendid prof Kate Rigby (Bathi Spa ülikool, Suurbritannia) ja dots Julia Tofantšuk (TLÜ).
Töö eesmärk oli avada uusi perspektiive looduskirjanduse uurimisel, kombineerides selleks semiootika ja ökokriitika vahendeid.
Tartu–Moskva koolkonna semiootikutelt pärinevad primaarsete ja sekundaarsete modelleerivate süsteemide mõisted. Primaarseks modelleerivaks süsteemiks on nende käsitluses keel kui vahendatud inimsuhtluse põhiline vahend. Sekundaarsed modelleerivad süsteemid, nagu kirjandus, film ning paljud teised kunstilise väljenduse liigid,…
Töö eesmärk oli avada uusi perspektiive looduskirjanduse uurimisel, kombineerides selleks semiootika ja ökokriitika vahendeid.
Tartu–Moskva koolkonna semiootikutelt pärinevad primaarsete ja sekundaarsete modelleerivate süsteemide mõisted. Primaarseks modelleerivaks süsteemiks on nende käsitluses keel kui vahendatud inimsuhtluse põhiline vahend. Sekundaarsed modelleerivad süsteemid, nagu kirjandus, film ning paljud teised kunstilise väljenduse liigid,…
Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt
Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri. Sõidueelseks õhtuks kutsus Jaak Põldmäe Sirje Mägari ja Peeter Oleski Tähtverre appi käsikirja kokku panema. Vastu hommikut väsis tulevane Sirje Olesk ära. Jäime Jaak Põldmäega kahekesi. Seadsime paberid korda ja tema sõitis Riiast tulnud rongiga Tallinna. Mina läksin teda asendama aines „Sissejuhatus kirjandusteadusesse”, kus pidi toimuma värsiõpetuse praktikum. Mitte küsimuses „mis on värss?”, vaid heksameetri morfoloogias.
Jaak Põldmäe ei pidanud loenguid, nagu esinesid Cicero ja Cato Vanem Roomas.…
Jaak Põldmäe ei pidanud loenguid, nagu esinesid Cicero ja Cato Vanem Roomas.…
Maailma suurim rahvaluulekogu!? Eesti Rahvaluule Arhiiv 90
Kõiketeadev Google pakub päringule „maailma suurim rahvaluulekogu” arvukalt vasteid, mis kõik seostuvad Eesti Rahvaluule Arhiiviga. Nii saame lugeda lauseid „Meil on maailma suurim rahvaluulekogu”, või siis: „Eesti on tuntud ühe maailma suurima rahvaluulekogu poolest”.
Ingliskeelne infootsing „the largest folklore collection in the world” viitab seevastu aga enamikus tulemites hoopis Iirimaa rahvaluulekogule kui suurimale. Või siis teeb seda väikese mööndusega: „The National Folklore Collection at University College Dublin is one of the largest folklore collections in the world.” Sõnaühendit soome keelde pannes leiame jälle naabermaa folkloristide leheküljelt, et nende „perinnekokoelmat ovat tällä hetkellä todennäköisesti maailman suurimmat ja ainakin parhaiten järjestetyt”. Sellega pole…
Ingliskeelne infootsing „the largest folklore collection in the world” viitab seevastu aga enamikus tulemites hoopis Iirimaa rahvaluulekogule kui suurimale. Või siis teeb seda väikese mööndusega: „The National Folklore Collection at University College Dublin is one of the largest folklore collections in the world.” Sõnaühendit soome keelde pannes leiame jälle naabermaa folkloristide leheküljelt, et nende „perinnekokoelmat ovat tällä hetkellä todennäköisesti maailman suurimmat ja ainakin parhaiten järjestetyt”. Sellega pole…
Meenutades Anne Valmast
Mäletan Annet ajast, mil ta asus ametisse Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Riikliku Raamatukogu kultuuri- ja kunstiinfo osakonna juhatajana ning seejärel teenindusdirektorina (aastatel 1979–1989). Ta erines toona kohatud keskmistest ja kõrgematest ülemustest selle poolest, et temaga julges igaüks alati ja igal sammul sundimatult suhelda ja vestelda. Kui ikka rearaamatukoguhoidja soovis midagi arutada, võis Anne Valmase töökabineti uksele julgel meelel koputada ja seejärel oma isiklikud mõtted või mured rahulikult ette kanda. Ka koridoris kohtudes ei muutunud ta suuremaks ega tähtsamaks, vaid alustas sageli ise vestlust, uurides: kuidas läheb, kas töö meeldib? See viimane küsimus hämmastas mind tookord tõsiselt. Meid ühendavaks teemaks kujunes päris…
Liikuvus ja emotsionaalsed juurdumised ajaloolises linnas
Elle-Mari Talivee doktoritöö analüüsib aastatel 1877–1903 ilmunud kirjandusteostes esinevaid linnakirjeldusi ja nendes ilmnevaid ruumilisi kohanemisi. Töös esitatakse kirjelduste kolmene jaotus: esimeses etapis vaadeldakse linna kauge maastikuna, teises etapis liigutakse linnalisel maastikul ning seda lähedalt tajudes saab maastikust miljöö, kolmandas etapis on linnast saanud omaette tegelane (lk 25). Siinne ülevaade on kirjutatud kultuurigeograafia vaatepunktist, kus keskendun peamiselt Talivee välja pakutud linnakirjelduste kolmikjaotuse esimesele kahele etapile, siinses analüüsis üldistatult maastikulisele ja miljöölisele tunnustüübile, mis sobiksid soovituslikul ja emotsionaalsel tasandil mõtestama Eesti linnastumise algusaega ning sealses argimaastikus kujunenud kuulumistunnet. See tõlgendusviis tuleb Talivee uurimuses nähtavale selle kaudu, mil määral on tema analüüsitud tekstide…
Pildile tõstetud Ludza eestlased
Raamatu „Ludza eestlased. Maajumala rahvas” autoril Hannes Korjusel on kahtlemata õigus, kui ta väidab, et Läti laiem avalikkus ei tea õieti midagi Ida-Lätis elanud Ludza eestlastest ehk lutsidest. See väljaanne püüab lünka täita. Algussõnad on Korjuse raamatule kirjutanud etnoloog Saulvedis Cimermanis, Läti TA akadeemik. Cimermanis toonitab, et Läti rahvastiku etnilise koostise ja kultuuriloolise arengu selgitamise seisukohalt käsitleb Korjuse raamat küllaltki olulisi küsimusi. Ühtlasi tuletab Cimermanis meelde, et lutside päritolu on üha selgitamata. Tema arvates tuleks arvestada vähemalt kolme hüpoteesiga: lutsid on 1) piirkonna muistsete läänemeresoomlaste (soomeugrilaste) järeltulijad, kes etnilise segaasustuse tingimustes suutsid pikka aega alal hoida oma keele; 2) eestlased, kes saksa…
Linnad eesti kirjanduses
Elle-Mari Talivee väitekiri on ambitsioonikas uurimus moodsal ja Eestis seni vähe käsitletud teemal: kuidas linn kui topos tuli eesti kirjandusse ja missugusena on eesti kirjanikud oma loomingus seda kujutanud. Autor on tervitatavalt püüdnud olla hõlmav: ta on kaasanud oma vaatlusse peaaegu kõik eesti proosas arvesse tulevad teosed algusest kuni aastani 1903. Meie esimene täisvereline linnakirjanik on Eduard Vilde ja romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” aastast 1903 ongi esimene „päris” linnaromaan (õigemini Tallinna-romaan) eesti kirjanduses, kuid selle põhjaliku ja huvitava käsitlusega väitekiri hoopis lõpeb. Seega jäävad väitekirja ajalisest raamist välja kõik sügavusse ja laiusesse haarduvad teosed, mille tegevus toimub mõnes…
Kirjad laagrist
Koopiatega Karl Ristikivi kirjadest Eerik Laiule (1904–1961) astus 30. juunil 1994 Karl Ristikivi muuseumi uksest sisse Rein Moora (1926–2006), ajaloolane, graafik ja endine soomepoiss. Kokku oli koopiaid viiest kirjast, neist kaks varasemat on saadetud Sigtunast, mis pärast paaripäevast viibimist Vikingshilli nn läbikäigulaagris oli Ristikivi esimene, 1944. aasta lõpus umbes kolmekuine peatuskoht Rootsis. Mõned kirjakohad on varustatud ka Rein Moora pliiatsimärkustega.
Nüüd, mil Karl Ristikivi põrm on jõudnud Rootsist kodumaale, võiksid need kaks kirja heita valgust tema Rootsi saabumise ajale ja kirjanikku paguluse alguses vallanud meeleoludele. Ristikivi varajane pagulasestaatus Rootsis on seni olnud lünk tema avaldatud korrespondentsis (vt K. Ristikivi, Valitud kirjad…
Nüüd, mil Karl Ristikivi põrm on jõudnud Rootsist kodumaale, võiksid need kaks kirja heita valgust tema Rootsi saabumise ajale ja kirjanikku paguluse alguses vallanud meeleoludele. Ristikivi varajane pagulasestaatus Rootsis on seni olnud lünk tema avaldatud korrespondentsis (vt K. Ristikivi, Valitud kirjad…
Sõrve ots on laulu pesa, Muhus elab nende isa …
Ingrid Rüütel. Saaremaa laule, tantse ja kombeid. CD ja DVD komplekt. (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 8.) Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2014.
Ingrid Rüütel. Saaremaa laule ja lugusid. Mis on jäänud jälgedesse I. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2015. 400 lk.
Ingrid Rüütel. Muhu rahvamuusikat, laulumänge ja tantse. CD ja DVD komplekt. (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 9.) Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2015.
Ingrid Rüütel. Muhumaa laule ja lugusid. Mis on jäänud jälgedesse II. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2016. 544 lk.
Eesti teadusmaastik on viimaste aastate jooksul rikastunud nelja tähelepanuväärse rahvaluuleväljaandega meie saartelt: etnomusikoloog Ingrid Rüütli eestvõtmisel on plaadiseerias „Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist” ilmunud kaks audiovideokogumikku ja raamatusarjas „Mis on jäänud…
Ingrid Rüütel. Saaremaa laule ja lugusid. Mis on jäänud jälgedesse I. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2015. 400 lk.
Ingrid Rüütel. Muhu rahvamuusikat, laulumänge ja tantse. CD ja DVD komplekt. (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 9.) Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2015.
Ingrid Rüütel. Muhumaa laule ja lugusid. Mis on jäänud jälgedesse II. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2016. 544 lk.
Eesti teadusmaastik on viimaste aastate jooksul rikastunud nelja tähelepanuväärse rahvaluuleväljaandega meie saartelt: etnomusikoloog Ingrid Rüütli eestvõtmisel on plaadiseerias „Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist” ilmunud kaks audiovideokogumikku ja raamatusarjas „Mis on jäänud…
Soome-Eesti keelesild XXI sajandil
Eesti ja Soome suhted on olnud valdavalt sõbralikud ja tihedad (Eesti ja Soome suhete ajalugu). Nõnda tihedad, et mõnedki väljapaistvad kultuuri- ja poliitikategelased on lähiminevikus kirjutanud või kõnelenud Soome-Eesti ühisriigi loomise võimalikkusest ja vajalikkusest. „Eesti-Soome uniooni” ideeni jõudis Gustav Suits 1917. aasta oktoobris (vt Undusk 2014: 34). Friedebert Tuglas tutvustas Suitsu Eesti-Soome uniooni mõtet detsembris 1917 (Tuglas 2011 [1917]). Jaan Unduski arvates pole välistatud, et see oli Eesti-Soome uniooni esimesi kajastusi Eestis, sest Suits ajas oma asja põhiliselt Helsingis ja taotles selle arutelu isegi Soome maapäeval (Undusk 2014). Konstantin Päts kõneles ja kirjutas ühisriigist 1918–1919(1) ja uuesti oma n-ö poliitilises testamendis…
Kirjandusmuuseumi ja humanitaarteaduste ümber toimunud avalik diskussioon aastatel 1967–1968
Tähtpäevad meelitavad tagasivaateid tegema.(1) 24. septembril 1927. aastal asutatud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv tähistab 2017. aasta septembris oma 90. sünnipäeva. 2018. aastal möödub aga 130 aastat Jakob Hurda ajaloolisest rahvaluulekogumise üleskutsest. Hurda kogu oli aluseks nii Eesti Rahva Muuseumi (ERM) asutamisele 1909. aastal kui ka Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) ellukutsumisele keskse folklooriarhiivi ja ERM-i autonoomse osakonnana. Need asutused olid omavahel seotud kuni mitmekordsete reorganiseerimisteni. 1940. aastal moodustati seni ERM-i alluvuses tegutsenud Arhiivraamatukogust, Eesti Bibliograafia Asutisest, Eesti Rahvaluule Arhiivist ja Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist (EKLA) Eesti NSV Riiklik Kirjandusmuuseum (edaspidi kirjandusmuuseum), mis hakkas hiljem alluma Eesti NSV Teaduste Akadeemiale (TA). Aastatel 1942–1944…
Lühikroonika
• 7.–8. juulil peeti Liivi muuseumis Eesti Kirjandusmuuseumi kirjandusteaduse suvekool „Kirjanduse piirid”. Ettekannetega esinesid Rein Veidemann („Finis litteraturae? – 17 aastat hiljem”), Janika Kronberg („Ekslemisi (eesti) raamatu piirialadel”), Katre Talviste („Miks ma registreerusin kursusele „Jõusaali treeningkava koostamine”?”), Jaak Tomberg („Kirjandusest ja kliimakriisist”), Indrek Ojam („Modernism eesti kirjanduses kui üleminekuajastu historiograafiline ja ideoloogiline probleem”), Igor Kotjuh („Monostihhon eesti luules”), Aija Sakova („Kaks võimalust kirjutada valust ja vihast: Maarja Kangro ja Ingeborg Bachmann”), Sirel Heinloo („Jaan Kaplinski üle piiri luuletused”), Pauliina Kolde („Marie Underi kirjad Ivar Ivaskile”), Tõnis Parksepp („Richard Rohu „Hümnist Paanile””) ja Toomas Kiho („Ühed kirjandusepiirid Akadeemias”). Vestlusringis osalesid Maarja…
Tüviteksti mõistest
Tuumteose – alusteose, baasteose, lähteteose või kui välmime, seminaali – mõiste on võrdlevas kirjandusteaduses möödapääsmatu. Akadeemilises inglise keeles käibivaid väljendeid core text või seminal work on eesti keeles paaril viimasel kümnendil hakatud tähistama-tõlkima sõnaga tüvitekst. Kui algselt toimus see üsna metafoorselt ja kombates, juuri-oksi ja toekaid tüvesid kiites, vahel ka veel säilinud irooniavarjundiga, siis nüüd kasutatakse seda kujundlikku liitsõna juba juurdunud terminina, mis ei vaja pikalt seletamist. Veel enam: tõlgendavast metakirjandusest on tüviteksti käsitus levinud ka ühiskondlikku tarvitusse, mis tõendab, et tekstuaalsuse mõtestamisel on nii selletaolist mõistet kui ka sõna-terminit igapäevaselt tarvis. Inimeste ühiselus juurduv ühismeel (ingl common sense) tajub…
Uus Aino Kallase elulugu Soomes
Aino Kallas (1878–1956) on neid kirjanikke, kes pole kunagi olnud üldrahvalikult populaarne, kuid kellel on alati olnud oma truu lugejaskond. Kuigi oma peateosed kirjutas ta soome keeles, on need kõik tõlgitud eesti keelde ja teda on sageli nimetatud soome-eesti ühiskirjanikuks. Mõlema maa kirjandusloolaste jaoks on Kallas olnud tuntud ja soositud autor. Tema loomingust on kirjutatud väitekirju ja uurimusi, tema päevik on avaldatud mõlemas keeles ja see on olnud esimene niisugune „(nais)kirjaniku päevik”, millega tavatsetakse võrrelda kõiki teisi Eestis ja Soomes ilmunud päevikuid. Seepärast on isegi üllatav, et Silja Vuorikuru raamat on esimene nn žanripuhas Kallase biograafia. Tunnustatud Kallase-uurija, Eestiski omal…
Märkmeid Aare Pilve luulest
Kogu aeg sadas vihma.
Meelis Friedenthal(1)
1.
Ühes arvustuses kirjeldab Aare Pilv prantsuse mõtleja Frédéric Gros’ nn analüütilise luule essentsi, mis näikse hästi kehtivat ka Pilve enda tekstide kohta. Vähemasti mis puutub tema viimastesse luuletuskogudesse: „Kuid oma loomult on see ometi luule, sest tegeleb sellesamaga, millega luule üldiselt: eelanalüütiliste, intuitiivsete, täpsete, kuid liigendamatute äratundmiste esitamisega, kusjuures püütakse olla täpne just kogemuse ebatäpsuse suhtes, püüdes säilitada kirjeldatava nähtuse tervikut mitte tema täpses piiritletavuses, vaid just tema hajususes ja haaramatuses, sest tervik hõlmab ka neid.”(2)
Ühelt poolt võib siit ära tunda pilveliku kirjutusstrateegia selle esteetilis-filosoofilisel tasandil, teisalt kumab läbi hoiak, mis suhtub luulesse kui millessegi sattumuslikku,…
Meelis Friedenthal(1)
1.
Ühes arvustuses kirjeldab Aare Pilv prantsuse mõtleja Frédéric Gros’ nn analüütilise luule essentsi, mis näikse hästi kehtivat ka Pilve enda tekstide kohta. Vähemasti mis puutub tema viimastesse luuletuskogudesse: „Kuid oma loomult on see ometi luule, sest tegeleb sellesamaga, millega luule üldiselt: eelanalüütiliste, intuitiivsete, täpsete, kuid liigendamatute äratundmiste esitamisega, kusjuures püütakse olla täpne just kogemuse ebatäpsuse suhtes, püüdes säilitada kirjeldatava nähtuse tervikut mitte tema täpses piiritletavuses, vaid just tema hajususes ja haaramatuses, sest tervik hõlmab ka neid.”(2)
Ühelt poolt võib siit ära tunda pilveliku kirjutusstrateegia selle esteetilis-filosoofilisel tasandil, teisalt kumab läbi hoiak, mis suhtub luulesse kui millessegi sattumuslikku,…
Oma haldjariiki kaitstes
Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.
Miks mälu- ja eluloouurimus?
Sellel on kaks alget. Esimene on minu väliseesti juuretis ehk juurestik. Ma elasin niisuguses sotsiaalses ruumis, kus räägiti lugusid maailmast,…
Miks mälu- ja eluloouurimus?
Sellel on kaks alget. Esimene on minu väliseesti juuretis ehk juurestik. Ma elasin niisuguses sotsiaalses ruumis, kus räägiti lugusid maailmast,…
Selgituseks Betti Alveri viimasele sõnavõtule
Möödunud aasta lõpul üht ja teist Betti Alveri luulevalimiku „Omajuur” jaoks üle kontrollides puutus tema viimase eluajal koostatud luuletuskogu „Üle aegade Assamalla” mustandmaterjalide hulgas silma keskmise suurusega (16 × 22,5 cm) kollakas ümbrik märksõnaga „Luule” ja daatumiga „1988 aug.” (KM EKLA, f 315, m 78). Ümbrikus oli kimbuke märkmeid erinevat mõõtu paberilehtedel ja -lipikutel, osalt perioodiliste väljaannete tellimislehtedel – ühtekokku 46 sedelit. Kiirustava käega üles tähendatud märkmed rabasid avameelsusega: Betti Alver, kes avalikkuse ees harva soostus oma elu ja loomingut kommenteerima, valib hoolega sõnu ka kirjavahetustes ja päevikutes.(1) Pikemaid kirjeldusi, jälgi loometööst, eneseeritlusi, pihtimusi on tulnud otsida tikutulega. Ja nüüd siin sellised valusad…
Elulood ja põlvkondlikud mustrid
Muistendid, muinasjutud ning rahvajutud on alati ajas teisenenud: sotsiaalses keskkonnas muudetakse nende rõhuasetusi, lisatakse detaile, pööratakse puänte. Rahvajuttude algupärandid kipuvad ajas kaduma, säilivad vaid need, mida vaevutakse kirja panema. Nii teame, et Charles Perrault’ Punamütsike jäigi hundi kõhtu, sest tema ajal oli kombeks rääkida lastele sõnakuulekuse tagamiseks hirmulugusid. Hiljem aga leiti, et laste hirmutamine pole pedagoogiliselt kuigi mõistlik, ning vendade Grimmide versioonis on loole lisandunud jahimehed, kes vaese tüdruku koos vanaemaga kurja hundi kõhust välja lõikavad. Punamütsikese loo üldine jutustusliin on aga seni paika jäänud. Mõned lood teevad seevastu aja jooksul läbi radikaalse muutuse. Nii erines 2010. aastal kinolinal jooksnud…
Autoteooria võimalused teooria ja omaeluloolisuse vahel
Tänasel kirjandusmaastikul on kaubanduslikult edukate elulugude kõrvale üha enam ilmunud tekste, mis liiguvad hallis tsoonis, kus ilukirjanduslikku teksti sekkub tugev omaelulooline hääl, mis astub samaaegselt ka teoreetilisse diskussiooni. Žanride segamine pole iseenesest uus, kuid (auto)biograafia ja kirjanduse ristumise päevakajalisusest annab märku kas või tõik, et 2000. aastatel on inglise keeles ilmunud ridamisi romaane, mille peategelaseks on biograaf ning mille teemaks on seega piir fiktsionaalse ja faktilise vahel (Renders 2014: 30–31). Uus pole ka teoorialoome sidumine fiktsiooniga: oma romaanides on teoreetilisi arutlusi arendanud mitmed autorid, näiteks Alain Robbe-Grillet, Thomas Pynchon, Umberto Eco, Margaret Atwood, Malcolm Bradbury jt (selle kohta vt ka…
Kriitik Peeter Pilski eluloome strateegiad
Eluloome kui selline
Eluloome (vn жизнетворчество, sks Lebenskunst, ingl life-creation(1)) kui teatav fenomen on XX sajandi alguse vene hõbeajastu (vn cеребряныAй век), aga ka sajandi jagu varasema kuldajastu, romantismi esindajate, lahutamatu ja loominguliselt oluline osa.(2) Kõige üldisemalt võiks eluloome tähendada oma elu, eluloo (biograafia) kujundamist vastavalt inimese väärtushinnangutele, mis on kooskõlas tema ajastu väärtustega. Erinevalt tavainimesest kujundasid mitmed XX sajandi alguse vene kultuuritegelased oma elukäiku teadlikult, n-ö mütologiseerisid selle. Vene noorema põlvkonna sümbolist, modernist Andrei Belõi kirjutas 1908. aastal artiklis „Sümbolism”, et kunstnik peab samastuma tema loodud vormiga, tema „loomuomane mina peab ühtima loominguga, tema elust peab saama looming” (Belõi 1908: 41). Ehk siis,…
Eluloome (vn жизнетворчество, sks Lebenskunst, ingl life-creation(1)) kui teatav fenomen on XX sajandi alguse vene hõbeajastu (vn cеребряныAй век), aga ka sajandi jagu varasema kuldajastu, romantismi esindajate, lahutamatu ja loominguliselt oluline osa.(2) Kõige üldisemalt võiks eluloome tähendada oma elu, eluloo (biograafia) kujundamist vastavalt inimese väärtushinnangutele, mis on kooskõlas tema ajastu väärtustega. Erinevalt tavainimesest kujundasid mitmed XX sajandi alguse vene kultuuritegelased oma elukäiku teadlikult, n-ö mütologiseerisid selle. Vene noorema põlvkonna sümbolist, modernist Andrei Belõi kirjutas 1908. aastal artiklis „Sümbolism”, et kunstnik peab samastuma tema loodud vormiga, tema „loomuomane mina peab ühtima loominguga, tema elust peab saama looming” (Belõi 1908: 41). Ehk siis,…
Lõpuni elamatu elu
Milline on lõplik kokkuvõte, minu elu tulemus?
Vahest oskab minu biograafia tulevane kirjutaja
öelda seda paremini kui mina ise,
kes ma pole veel päriselt läinud.
Nii kirjutas Aino Kallas (1878–1956) juulis 1953, kolm aastat enne surma. Ta elas toona koos tütre Virve Kallas-Pässi ja tema kahe peaaegu täisealise lapsega Stockholmis, kuhu oli olnud sunnitud põgenema 1944. aasta sügisel, jagades nii arvukate eestlaste saatust. Kirjaniku abikaasa Oskar Kallas oli surnud nende teisel Rootsi-talvel jaanuaris 1946, 77-aastasena.
1950. aastate alguses kavatsesid paljud kirjutada Aino Kallase biograafiat. Äsja soome kirjanduses magistrikraadi kaitsnud Kai Laitinen oli kirjaniku nõusolekul alustanud 1952. aasta alguses tööd eluloo kallal, kuid ta polnud selles…
Vahest oskab minu biograafia tulevane kirjutaja
öelda seda paremini kui mina ise,
kes ma pole veel päriselt läinud.
Nii kirjutas Aino Kallas (1878–1956) juulis 1953, kolm aastat enne surma. Ta elas toona koos tütre Virve Kallas-Pässi ja tema kahe peaaegu täisealise lapsega Stockholmis, kuhu oli olnud sunnitud põgenema 1944. aasta sügisel, jagades nii arvukate eestlaste saatust. Kirjaniku abikaasa Oskar Kallas oli surnud nende teisel Rootsi-talvel jaanuaris 1946, 77-aastasena.
1950. aastate alguses kavatsesid paljud kirjutada Aino Kallase biograafiat. Äsja soome kirjanduses magistrikraadi kaitsnud Kai Laitinen oli kirjaniku nõusolekul alustanud 1952. aasta alguses tööd eluloo kallal, kuid ta polnud selles…
Laulik jutustab laulikust
Palun tädist kirjeldus visake tulle
et ta mul tihti ette tulli siis rääkisin
ta elu lugu Kui ta teid ära ei tüüta ehk
siis loete läbi.(1)
Nii lõpetab oma järjekordse rahvaluulesaadetise kaaskirja Marie Sepp (1862–1943), Kolga-Jaani lähedal elanud maanaine, laulik ja pärimuse koguja. Kirjas jutustab ta pikemalt kohaliku kogukonna väljapaistvast isikust, laulikust ja ämmaemandast, Vainu tädiks kutsutud Mari Pärtensist (1832–1919). Tsiteeritud lõik viitab mitut laadi suhestumistele, mis ühelt poolt on Marie Seppa ajendanud Mari Pärtensi „elu lugu” kirja panema, aga teisalt sundinud kahtlema selle mõttekuses. Marie ebaluse taga on rahvaluulekogujatega koostööd tehes kujunenud arusaam, et viimased tunnevad huvi üsna piiratud osa vastu maarahva elumaailmast…
et ta mul tihti ette tulli siis rääkisin
ta elu lugu Kui ta teid ära ei tüüta ehk
siis loete läbi.(1)
Nii lõpetab oma järjekordse rahvaluulesaadetise kaaskirja Marie Sepp (1862–1943), Kolga-Jaani lähedal elanud maanaine, laulik ja pärimuse koguja. Kirjas jutustab ta pikemalt kohaliku kogukonna väljapaistvast isikust, laulikust ja ämmaemandast, Vainu tädiks kutsutud Mari Pärtensist (1832–1919). Tsiteeritud lõik viitab mitut laadi suhestumistele, mis ühelt poolt on Marie Seppa ajendanud Mari Pärtensi „elu lugu” kirja panema, aga teisalt sundinud kahtlema selle mõttekuses. Marie ebaluse taga on rahvaluulekogujatega koostööd tehes kujunenud arusaam, et viimased tunnevad huvi üsna piiratud osa vastu maarahva elumaailmast…
Mõnda baltisaksa elulugudest ja mis seal sees leida võib
Elulookirjutusi ja mälestusi uurimisobjektide ning allikatena ei vaidlusta tänapäeval ilmselt enam keegi, vaadeldagu neid pealegi teatud laadi ilukirjandusena. Viimastel kümnenditel Eestit tabanud omaelulookirjutuse buumi on nimetatud ka „mälukirjanduse üleujutuseks” (Hinrikus 2010: 20). Eestikeelne mälukirjandus on, nii nagu eesti ilukirjanduski, suhteliselt hiline ja kuni sõjajärgse ajani ka kaunis väikesearvuline. Ent Eesti mälukirjandus tervikuna, koos baltisaksa omaelulooliste tekstidega, on seevastu oluliselt tihedam ja arvukam. Üldpilti silmas pidades on täiesti õigustatud tõdemus, et „eesti kirjanduse – laiemas mõttes – ja samuti autobiograafilise kirjutuse algust otsides ei saa lähtuda üksnes keelest ja rahvusest, vaid peame lähtuma ka kultuuriruumist” (Hinrikus 2010: 25).
Käesolev artikkel annab ülevaate…
Käesolev artikkel annab ülevaate…