Rubriik
Valdkond
Aasta
Sovetiseerimine kui eesti rahvusliku folkloristika konservant
Stalinismiaegset sovetiseerimisprotsessi eesti rahvusteadustes ja sealhulgas folkloristikas tundub olevat asjakohane käsitleda suure murrangu või katkestusena (vrd Kõresaar 2005: 69–110). Nõukogude liiduvabariikide unifitseerival mudelil põhinevad struktuursed ümberkorraldused muutsid folkloristikas nii institutsionaalseid ja isikutevahelisi suhteid kui ka distsipliini asendit humanitaarteaduste kaardil. Lisaks toimus vaimu koloniseerimine, ideoloogiliselt määratletud teadusmeetodi pealesundimine, mis leidis aset impeeriumi keskustes „kogenud” nõukogude folkloristide käe all. Pidevas vajaduses vastanduda eelnenud ühiskondlikule korrale deklareeriti ka varasemate teadussaavutuste tendentslikkust ja suisa kahjulikkust, katkestades nii vähemalt diskursiivselt juba eelnenud sajandil alanud Eesti rahvusteaduste arengu. Stalinismi ajal nõukogude folkloristika moderniseerus, rahvaluule mõiste asendati rahvaloomingu mõistega ning fookusesse tõsteti kaasaegne nõukogude folkloor.
Säärases olukorras olnuks…
Säärases olukorras olnuks…
Soomeugrilusest eesti rahvuspildis – kas jagatud emotsioon või hägune küsitavus?
Rahvusluse olemuse debattides käib vaidlus selle üle, kas see on midagi loomulikult eksisteerivat või pelk konstruktsioon, vaieldav ja suhteline nähtus. Soovimata sellesse arutellu eriliselt süüvida, peab tõdema, et rahvusluse komponendid ja „elavad allikad” varieeruvad ja on ajas teinekord vägagi muutlikud.
Nii tekkis rahvuslus Eestis ja mujalgi Ida-Euroopas XIX sajandil, toetudes folkloorile, traditsioonilisele eluviisile ja keelele. Need olid rahvusteks kujunevate, seni otsekui näota rahvaste eripära ainsad tõsiselt võetavad kinnitused, nende eluõiguse tõestus. Rahvakultuurist vormiti eestlaste psühholoogiline ajalugu, mis XIX sajandil suurepäraselt oma ülesannet täitis. Hiljem, XX sajandist alates, hakkas rahvakultuur muunduma allikast dekoratsiooniks. Pidades silmas tähelepanu ja ressursse, mis rahvakultuurile eraldatakse (näiteks…
Nii tekkis rahvuslus Eestis ja mujalgi Ida-Euroopas XIX sajandil, toetudes folkloorile, traditsioonilisele eluviisile ja keelele. Need olid rahvusteks kujunevate, seni otsekui näota rahvaste eripära ainsad tõsiselt võetavad kinnitused, nende eluõiguse tõestus. Rahvakultuurist vormiti eestlaste psühholoogiline ajalugu, mis XIX sajandil suurepäraselt oma ülesannet täitis. Hiljem, XX sajandist alates, hakkas rahvakultuur muunduma allikast dekoratsiooniks. Pidades silmas tähelepanu ja ressursse, mis rahvakultuurile eraldatakse (näiteks…
Kirjandusteadus ja rahvus – mõistus ja tunded
Eesti kirjandusteadusel pole tõenäoliselt olnud sama suurt mõju poliitilis-ühiskondlikule rahvuslusele (rahvustunnetele, riigiideoloogiale, „rahvusdiskursusele”) nagu ajalool, arheoloogial, folkloristikal ja keeleteadusel, ka mitte sama suurt nagu kirjandusel enesel. Viimased on andnud suurema panuse rahvuslikku eneseteadvusse ja narratiivi. Teisalt on rahvustunnete mõju kirjandusteadusele võib-olla suuremgi kui teistele humanitaarteadustele. Ka on suur osa kirjandusteaduse „sisendist” (uurimisaine, st autorid, teosed jm kirjandusnähtused) ja „väljundist” (uurimused ja nende adressaat) rahvuslik, st jääb eesti kultuuri piiresse. Kirjandusteaduse sisendi teoreetilised osad (mõisted, meetodid) on muidugi ka rahvusvahelised ning teaduse nüüdisaegne administreerimisviis kannustab rahvusvahelisemaks muutma ka väljundit. Sellise surve ja kirjandusteaduse rahvuskultuurilise tähtsuse vahel on aga pinge: mõlemat eesmärki…
Kirjandus, teadus ja rahvus
Mis on selle essee mõte? Vastuseid on kaks. Keskne ja otsene eesmärk on vastuse otsimine küsimusele, kas ja kuidas on eesti kirjanduslugu aidanud (de)konstrueerida eesti rahvust. Kaudne eesmärk on aga iseenda teemakohase universumiosa korrastamine ja aukude täitmine. Seetõttu ei ole selles töös ka tavapäraseid viiteid. Huviline leiab loo lõpust loendi mu varasematest tekstidest, mis käesoleva käsitlusega haakuvad ja seda omal viisil ümbritsevad.
Alustada tuleb kaugemalt. Juba Johann Gottfried Herder leidis, et iga rahvus loob oma kirjanduse ning kirjandusel on rahvuse ajaloo käsitlemisel keskne koht, kuna kirjanduse kaudu kõneleb rahvuse hing kõige vahetumalt. Aga kirjandus ei ole lihtsalt kogum tekste, vaid tekstide…
Alustada tuleb kaugemalt. Juba Johann Gottfried Herder leidis, et iga rahvus loob oma kirjanduse ning kirjandusel on rahvuse ajaloo käsitlemisel keskne koht, kuna kirjanduse kaudu kõneleb rahvuse hing kõige vahetumalt. Aga kirjandus ei ole lihtsalt kogum tekste, vaid tekstide…
Emakeele Seltsi üliõpilasliikmed eestlust sõnastamas 1920-ndate alguses
Emakeele Seltsi sünd iseseisva Eesti keelefoorumina
Kui 1920. aasta kevadel alustas Emakeele Selts (ES) oma tegevust Tartu Ülikooli juures, siis sõna eestlus ning mitmed teisedki eesti rahvuslust määratlevad kesksed mõisted ei olnud veel keelde kinnistunud või polnud neid loodudki. Noores Eesti Vabariigis muutus aga üha ilmsemaks vajadus peale eesti keele kiire kohandamise riigikeele funktsioonidele vastavaks mõtestada riigi identiteedi tuuma ja selleks arendada vastavat mõistestikku. Hoolimata sellest, et nii nagu Eesti Vabariigi sünd oli paljuski ootamatu, oli seda ka eesti keele saamine iseseisva riigi ja rahvuse keeleks. Veel 1922. aasta aprillis, kui Emakeele Seltsi koosolekul arutleti selle üle, miks seltsi eestvõttel algatatud…
Kui 1920. aasta kevadel alustas Emakeele Selts (ES) oma tegevust Tartu Ülikooli juures, siis sõna eestlus ning mitmed teisedki eesti rahvuslust määratlevad kesksed mõisted ei olnud veel keelde kinnistunud või polnud neid loodudki. Noores Eesti Vabariigis muutus aga üha ilmsemaks vajadus peale eesti keele kiire kohandamise riigikeele funktsioonidele vastavaks mõtestada riigi identiteedi tuuma ja selleks arendada vastavat mõistestikku. Hoolimata sellest, et nii nagu Eesti Vabariigi sünd oli paljuski ootamatu, oli seda ka eesti keele saamine iseseisva riigi ja rahvuse keeleks. Veel 1922. aasta aprillis, kui Emakeele Seltsi koosolekul arutleti selle üle, miks seltsi eestvõttel algatatud…
Kas keelepoliitika uurimise keskmes peaks olema riik?
Pragmaatiline algus?
Keelepoliitika kui ühiskonnas keeli normaliseeriv, aga ka hierarhiseeriv tegevusvaldkond arenes välja XX sajandi pragmaatilisest vajadusest ehitada pärast ilmasõdasid ning impeeriumide lagunemist üles rahvusriigid. Kuigi lõviosas Euroopa rahvusriikides kõneldi mitut keelt, tekkisid need enamasti ühe keele baasil. Ühiskondlikku mitmekeelsust korraldavatest keeleteadlastest said koos majandus- ja õigusteadlastega olulised ühiskonda kujundavad sotsiaalsed arhitektid (Jernudd, Das Gupta 1971). Aegamööda kujunes keelepoliitilist ja -korralduslikku tegevust uuriv ja kriitiliselt hindav eraldi teadusharu.(1) Uurijate hulgas süvenes arusaam keelekasutuse kujundamise keerukusest, sest riiklik, tihtipeale instrumentaalne keelekäsitlus ei arvestanud keelekasutajate muid vajadusi. Teose „Planning Language, Planning Inequality” („Korraldades keelt, korraldades ebavõrdsust”, Tollefson 1991) ilmumine pani aluse keelepoliitika kriitilisele uurimissuunale,…
Keelepoliitika kui ühiskonnas keeli normaliseeriv, aga ka hierarhiseeriv tegevusvaldkond arenes välja XX sajandi pragmaatilisest vajadusest ehitada pärast ilmasõdasid ning impeeriumide lagunemist üles rahvusriigid. Kuigi lõviosas Euroopa rahvusriikides kõneldi mitut keelt, tekkisid need enamasti ühe keele baasil. Ühiskondlikku mitmekeelsust korraldavatest keeleteadlastest said koos majandus- ja õigusteadlastega olulised ühiskonda kujundavad sotsiaalsed arhitektid (Jernudd, Das Gupta 1971). Aegamööda kujunes keelepoliitilist ja -korralduslikku tegevust uuriv ja kriitiliselt hindav eraldi teadusharu.(1) Uurijate hulgas süvenes arusaam keelekasutuse kujundamise keerukusest, sest riiklik, tihtipeale instrumentaalne keelekäsitlus ei arvestanud keelekasutajate muid vajadusi. Teose „Planning Language, Planning Inequality” („Korraldades keelt, korraldades ebavõrdsust”, Tollefson 1991) ilmumine pani aluse keelepoliitika kriitilisele uurimissuunale,…
Eestlaste oma ajalooteadus
Kas eesti rahvuslik ajalooteadus on lihtsalt eestlase kirjutatud ajalooteadus? Või peaks rahvuslik ajalooteadus kuidagi nimme ajama eesti rahvuslikku asja? Ega me muidugi ei tea õieti, mis see rahvuslik asi on, alates tõigast, et „rahvuslikuks” tõlgitakse eesti keelde väga sageli ingliskeelset sõna national, mis tähendab ju mõnikord hoopis „riiklikku”. Kui riik finantseerib ajaloolaste tegevust, siis kas tal on õigus või põhjus ette kirjutada, missuguseid eesmärke (võib-olla ka teadusväliseid) ajaloo uurimine ja ajaloost kirjutamine peab täitma? Kuidas üldse avalduvad ajalookirjutuses rahvuslikud huvid? Kas Eesti ajalookirjutuse teaduslikkuse või rahvuslikkuse määr sõltub sellest, kas autor on näiteks eestlane, venelane, sakslane või inglane, kas ta…
Kas rahvusel on kohta lingvisti peas?
Pealkirjaks olev küsimus kasvas välja ühe hea kolleegi reaktsioonist, kui teda oli kutsutud kaasa arutlema seminaril „Humanitaarteaduste roll rahvuse (de)konstrueerimise protsessis”. Kolleegi väitel ei saa tema üldse aru, et keeleteadus ja rahvusküsimus mingis punktis kokku puutuksid: tema ajus olla need täiesti eraldi, vaat et üks ühes ja teine teises poolkeras. Siis nii, nagu skemaatiliselt kujutatud joonisel 1, kus meile vaatab vastu lingvisti pea, analüütiline mõtlemine vasakus, emotsionaalsed suhtumised paremas poolkeras.
Joonis 1. Keeleteadus ja rahvuslus lingvisti peas.
Küllap leidub neidki päid, mis tegelevad puhta keeleteadusega, ilma et suhtumine keele kõnelejaskonda selle kõrval üldse kohta leiaks (joonis 2).
Joonis 2. Keeleteadus lingvisti peas ilma…
Joonis 1. Keeleteadus ja rahvuslus lingvisti peas.
Küllap leidub neidki päid, mis tegelevad puhta keeleteadusega, ilma et suhtumine keele kõnelejaskonda selle kõrval üldse kohta leiaks (joonis 2).
Joonis 2. Keeleteadus lingvisti peas ilma…
Rahvuste tegemine
Arutelu rahvusest ja humanitaarteadustest eeldab kõige muu kõrval sissevaadet rahvuse mõistesse, selle kriitilis-ajaloolist eritlust. Kusjuures just rahvuse ja rahvusluse määratlemisel ilmneb kõige selgemalt uurija ilmavaateline asend. Me võime endamisi loota, et rahvusi on võimalik analüüsida õpetlaslikult positsioonilt, olümposlikult kõrguselt, ent tegelikult tehakse esimesed otsustavad valikud juba mõistete defineerimisel. Rahvus ei ole mõiste, mida saaks praegu juba distantsilt uurida (nagu näiteks hõimu või seisust), rahvusriik on endiselt meie igapäevane poliitiline reaalsus ja rahvuslus laialt levinud argimõtlemise viis. Rahvuse uurimine on seega tahes-tahtmata p o l i i t i l i n e teema. Seda poliitilist mõõdet ei pea humanitaarid aga pelgama, humanitaarteaduste üks ühiskondlikke rolle on ikka olnud enesestmõistetavaks peetava…
Eestlasena olla ja töötada
„[—] me ei vaja enam eestilisi demonstratsioone, me vajame eestlasena olemist ja töötamist. Ja see ei nõua meilt mingeid sõnalisi armastusavaldusi meie isamaale ja rahvusele.” (Tuglas 2004b [1912]: 30)
Sirvides noore Tuglase esseistikat, kust selle artikli moto on võetud, kummastab lugejat see, kui vähe on meie kultuuridiskussioon rohkem kui saja aasta jooksul muutunud. Tuglas kaitseb nendes kirjutistes lääne järeleahvimise süüdistuse eest nooreestlasi, neid autoreid ja tekste, mida me praegu mõistame kui kõige väärtuslikumaid eesti kultuuri avaldusi. Ta naeruvääristab etnograafiliselt mõistetud rahvuslikku kultuuri, „koduste kadakate fotografeerimist või ühesoodulist Vanemuise, Kalevipoja ning Manala nime huulil pidamist” (Tuglas 2004a [1911]: 22) ja selle eksporti,…
Sirvides noore Tuglase esseistikat, kust selle artikli moto on võetud, kummastab lugejat see, kui vähe on meie kultuuridiskussioon rohkem kui saja aasta jooksul muutunud. Tuglas kaitseb nendes kirjutistes lääne järeleahvimise süüdistuse eest nooreestlasi, neid autoreid ja tekste, mida me praegu mõistame kui kõige väärtuslikumaid eesti kultuuri avaldusi. Ta naeruvääristab etnograafiliselt mõistetud rahvuslikku kultuuri, „koduste kadakate fotografeerimist või ühesoodulist Vanemuise, Kalevipoja ning Manala nime huulil pidamist” (Tuglas 2004a [1911]: 22) ja selle eksporti,…
Rahvusteadused kui iseenda mõtestamine
Kõneldes rahvuse ja humanitaarteaduste seosest, on oluline mõelda sellele, kuidas inimest ja kultuuri uurivad teadused on seni osalenud Eesti ühiskonna järjepideval loomisel ja kujundamisel ning kuidas nad saaksid praegu ühiskonna toimimist kõige paremini toetada. Teaduse ühiskondlike funktsioonide analüüsimisel läbi erinevate ajastute ja ajaloolis-ideoloogiliste pöördepunktide on hea tugineda Juri Lotmani (2010 [1973]) loodud kommunikatsioonimudelile, mis käsitleb autokommunikatsiooni ehk iseendale suunatud suhtlust lisaks indiviidile ka laiemal, kogukonna tasandil. Peeter Torop (2011: 8) nimetabki humanitaar- ja sotsiaalteadusi tagasisideteadusteks ning väidab, et üks nende missioone on tagada kultuurile enesemõistmise võime. See puudutab nii teaduslike andmekogude loomist, et meil oleksid võimalikult mitmekesised teadmised meie endi ja…
Kaitstud doktoritööd
• 10. novembril kaitses Nikolai Anissimov Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja „Диалог миров в матрице коммуникативного поведения удмуртов” („Maailmadevaheline dialoog udmurtide kommunikatiivse käitumise maatriksis”). Juhendajad: vanemteadur Madis Arukask (Tartu Ülikool), dotsent Galina Gluhhova (Udmurdi riiklik ülikool, Venemaa). Oponendid: dr Aado Lintrop (Eesti Kirjandusmuuseum), dr Jelena Popova (Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut, Venemaa).
Väitekiri oli pühendatud suhetele surnute ja elavate maailma vahel udmurdi traditsioonilises kultuuris ruumiliste ja ajaliste representatsioonide kontekstis. Võttes näiteks sünni ja surmaga seotud pererituaalid, vaatles autor udmurtide sakraalset ja argist kommunikatiivset käitumist. Isiku sünd ja surm tugineb maailmade läbitavuse kontseptsioonil (vastsündinu tuleb teisest maailmast, aga surnu lahkub sinna), eeldades sakraalset kontakti…
Väitekiri oli pühendatud suhetele surnute ja elavate maailma vahel udmurdi traditsioonilises kultuuris ruumiliste ja ajaliste representatsioonide kontekstis. Võttes näiteks sünni ja surmaga seotud pererituaalid, vaatles autor udmurtide sakraalset ja argist kommunikatiivset käitumist. Isiku sünd ja surm tugineb maailmade läbitavuse kontseptsioonil (vastsündinu tuleb teisest maailmast, aga surnu lahkub sinna), eeldades sakraalset kontakti…
Teemanumbri sünnist
Humanitaarteadusi peetakse, võrreldes loodus- ja ühiskonnateadustega, tihedamini seotuks parasjagu kehtivate väärtushinnangutega. Samas tahaksid ka humanitaarid teadlastena jõuda mingitegi kindlate ja verifitseeritavate tulemusteni. Või vähemalt on nad teadusbürokraatlike mehhanismide toimel üha enam sunnitud oma uurimistulemusi sellistena kirjeldama. Küsimus pole siiski mitte praeguse aja bürokraatlikes nõuetes, vaid kõnealune dilemma on saatnud humanitaariat läbi aegade. Kui palju tohiksid humanitaarteadlased inimest uurides kaasa elada ühiskondlikele arengutele ja kas seotus väärtushinnangutega ei ohusta paratamatult akadeemilist erapooletust?
Siinses teemanumbris vaadeldakse humanitaarteaduste suhet rahvusega – viimase kahe sajandi jooksul oluliseks mobiliseerivaks väärtuseks kujunenud ning kirglikke tundeid ja jõulist tegutsemist ajendanud nähtusega. Muu hulgas püütakse selgitada, kas ja mis…
Siinses teemanumbris vaadeldakse humanitaarteaduste suhet rahvusega – viimase kahe sajandi jooksul oluliseks mobiliseerivaks väärtuseks kujunenud ning kirglikke tundeid ja jõulist tegutsemist ajendanud nähtusega. Muu hulgas püütakse selgitada, kas ja mis…
Afekt, koloniaalsus, rahvuslus ja kultuuriuuringud
Eesti kirjanduse ja laiemalt kultuuriuuringute valdkonda on raske, kui mitte võimatu, lahutada rahvusluse teemast. Suhted rahvuslusega on sealjuures mitmetahulised: kultuuriuuringud seavad endale ülesandeks kultuuri kriitilise analüüsimise, ent nad moodustavad paratamatult osa rahvuslikust kultuurisfäärist. Sestap võib kriitiline analüüs küll esitada oma tulemusi objektiivsena, ent siiski edasi kanda ajastu domineerivaid väärtushinnanguid. Järgmise põlvkonna kultuurianalüüs võib vaatlusobjektiks võtta needsamad „objektiivsed” analüüsid ning tuua esile nende analüüside „objektiivsuse” taga peituva hinnangulisuse ja ajastuomased moraalikategooriad.
Eesti rahvusluse areng – nii laiemas, võrdlevas kontekstis kui ka selle sisemistes käänakutes ja põimumistes – on üks neid teemasid, mis Eesti kultuuriuuringutes pidevalt aina üles kerkib. Nii on ka kitsamalt…
Eesti rahvusluse areng – nii laiemas, võrdlevas kontekstis kui ka selle sisemistes käänakutes ja põimumistes – on üks neid teemasid, mis Eesti kultuuriuuringutes pidevalt aina üles kerkib. Nii on ka kitsamalt…
Lühidalt
Viivi Luik. Pildi ilu rikkumise paratamatus. Esseed ja artiklid. Tallinn: EKSA, 2017. 381 lk.
Viivi Luik on uude raamatusse koondanud ligi 30 aasta jooksul ajakirjanduse jaoks valminud ning erinevateks ettekanneteks sündinud tekstid: 22 seni raamatuna ilmumata palale järgneb valik varasematesse kogumikesse „Kõne koolimaja haual” (2006) ja „Inimese kapike” (1998) koondatud esseid, ühtekokku 68 kirjutist (sh viis Luige loometeed ja isiklikku elu puudutavat intervjuud). Varasemaid tekste ei ole uuesti avaldamise jaoks kohendatud märkimisväärselt rohkem kui mõne keelenüansi või kõnekeelse fraasi silumine (nt lisapealkirjana esinenud „Mis värk on?” eemaldamine). Ilmumisaega kinnitavad määratlused, nt „praegu”, „uue aasta alul” või „möödunud aasta väga kuumal juulipäeval”…
Viivi Luik on uude raamatusse koondanud ligi 30 aasta jooksul ajakirjanduse jaoks valminud ning erinevateks ettekanneteks sündinud tekstid: 22 seni raamatuna ilmumata palale järgneb valik varasematesse kogumikesse „Kõne koolimaja haual” (2006) ja „Inimese kapike” (1998) koondatud esseid, ühtekokku 68 kirjutist (sh viis Luige loometeed ja isiklikku elu puudutavat intervjuud). Varasemaid tekste ei ole uuesti avaldamise jaoks kohendatud märkimisväärselt rohkem kui mõne keelenüansi või kõnekeelse fraasi silumine (nt lisapealkirjana esinenud „Mis värk on?” eemaldamine). Ilmumisaega kinnitavad määratlused, nt „praegu”, „uue aasta alul” või „möödunud aasta väga kuumal juulipäeval”…
Lühikroonika
• 1. novembril korraldas kohanimenõukogu Paides XV Eesti kohanimepäeva. Kohanimenõukogu liikmed, ajaloolased, genealoogid ja koduloolased kõnelesid kodukandi (Järva-Jaani ja Paide linna) kohanimedest. Peeter Päll rääkis kohanimedest haldusreformi pöörises ja Marje Joalaid tutvustas Ambla kihelkonna kohanimesid.
• 1.–2. novembril toimus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumis lasteaiaõpetajate eesti keele õppeseminar „Mäng on väikese inimese töö”. Seminari eesmärk oli tutvustada lasteaiaõpetajatele võimalusi emakeelepõhiste kultuuriväärtuste kujundamiseks. Esimesel päeval kirjandusmuuseumis esinesid Haide Männamäe ja Toomas Tross (Piip ja Tuut Teater), Ülle Kuusik (Hariduse Tugiteenuste Keskus), Helena Grauberg (Tartu Mänguasjamuuseum), Astrid Tuisk (EKM), Pille Arnek (kirjastus Avita). Eesti Rahva Muuseumis esines Janika Oras (EKM) ja…
• 1.–2. novembril toimus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumis lasteaiaõpetajate eesti keele õppeseminar „Mäng on väikese inimese töö”. Seminari eesmärk oli tutvustada lasteaiaõpetajatele võimalusi emakeelepõhiste kultuuriväärtuste kujundamiseks. Esimesel päeval kirjandusmuuseumis esinesid Haide Männamäe ja Toomas Tross (Piip ja Tuut Teater), Ülle Kuusik (Hariduse Tugiteenuste Keskus), Helena Grauberg (Tartu Mänguasjamuuseum), Astrid Tuisk (EKM), Pille Arnek (kirjastus Avita). Eesti Rahva Muuseumis esines Janika Oras (EKM) ja…
Suudlusest tagumiku näitamiseni
Läti Ülikooli rahvaluuleprofessor Janīna Kursīte-Pakule on erakordselt viljakas autor. Ta on avaldanud uurimusi läti luule värsitehnikast, läti mütoloogiast, koostanud rea sõnaraamatuid.(1)
Käesolevas raamatus käsitleb ta läti mitteverbaalset ehk kehaliigutuste keelt. Kursīte uurib kehakeele seost läti talurahvakombestiku (kosimine, pulmad), loodususu ja maatohtrite ravivõtetega. Materjal on ammutatud rahvaluulest, ilukirjandusest, kaasaegsete mälestustest ja autori tehtud usutlustest. Võrdlusmaterjal diasporaas (Leedu, Venemaa, Valgevene, Ukraina, Poola, Saksamaa) elavate lätlaste kohta pärineb Kursīte korraldatud ekspeditsioonidelt, mille eesmärk on olnud välislätlaste pärandkultuuri talletamine ja uurimine. Eri osa on raamatus pühendatud sõjaeelsete ja tänapäeva Läti poliitikute žestikeelele, mida näitlikustab raamatu lõppu lisatud rikkalik fotomaterjal. Nii on Janīna Kursīte lugeja ette…
Käesolevas raamatus käsitleb ta läti mitteverbaalset ehk kehaliigutuste keelt. Kursīte uurib kehakeele seost läti talurahvakombestiku (kosimine, pulmad), loodususu ja maatohtrite ravivõtetega. Materjal on ammutatud rahvaluulest, ilukirjandusest, kaasaegsete mälestustest ja autori tehtud usutlustest. Võrdlusmaterjal diasporaas (Leedu, Venemaa, Valgevene, Ukraina, Poola, Saksamaa) elavate lätlaste kohta pärineb Kursīte korraldatud ekspeditsioonidelt, mille eesmärk on olnud välislätlaste pärandkultuuri talletamine ja uurimine. Eri osa on raamatus pühendatud sõjaeelsete ja tänapäeva Läti poliitikute žestikeelele, mida näitlikustab raamatu lõppu lisatud rikkalik fotomaterjal. Nii on Janīna Kursīte lugeja ette…
Uus eesti keele foneetika käsitlus
Seni on eesti keele foneetika huvilisel ja eriti keeleteadust õppival üliõpilasel XX sajandi teisest poolest lähiminevikuni emakeelsete raamatutena kasutada olnud Paul Ariste 1953. aastal ilmunud „Eesti keele foneetika” (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus) koos kordustrükkidega, Mati Hindi 2004. aastal viiendas trükis ilmunud „Eesti keele foneetika ja morfoloogia” (Tallinn: Avita)(1), 1991. aastal Jüri Valge poolt Kalevi Wiigi soome keelest tõlgitud ja täiendatud „Foneetika alused” (Tartu: Tartu Ülikool ja Turu Ülikool) ning Arvo Eegi 2008. aastal ilmunud esimene osa kolmeosalisena kavandatud, ent pooleli jäänud koguteosest „Eesti keele foneetika” (Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituut)(2). Seda pole üleliia palju, millest annab muuhulgas tunnistust foneetikale pühendatud…
„Kalevipoja” välisretseptsioon, attention!
Cornelius Hasselblatt on eesti kirjandusteaduse südametunnistus. Ta on kirjutanud põhjaliku „Eesti kirjanduse ajaloo” („Geschichte der estnischen Literatur: von den Anfängen bis zur Gegenwart”, 2006, e k 2016) ning 2015. aastal ilmus tema artiklite kogumik „Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusega”. Monograafia „Kalevipoeg Studies. The Creation and Reception of an Epic” täidab rahvuseepose ingliskeelses retseptsioonis valitsenud tühimiku. Tegu on üllataval kombel esimese kaasaegse ingliskeelse tervikliku käsitlusega meie eepose saamisloost ja vastuvõtust. Raamatu peakiri – „Kalevipoja-uuringud. Eepose loomine ja retseptsioon” – on pretensioonikas ja kõlab, nagu oleks tegu teadusajakirja või vähemasti seeriaga, nagu märgib humoorikalt ka raamatu retsensent Guntis Šmidchens.(1)
Hasselblatti monograafia olulisust eesti rahvuseepose saamisloo…
Hasselblatti monograafia olulisust eesti rahvuseepose saamisloo…
Kuidas portreteerida kogukonda?
Eesti taasiseseisvumisaastad tõid meie humanitaariasse mõndagi uut ja huvitavat. Folkloristide poolel sai selgeks, et kohamuistendid – see on muistendite seas kõige heterogeensem, kõige nõrgema kunstitasemega, kõige laialivalguvama kompositsiooniga rahvajuturühm – on kõnekas suulise pärimusliku ajaloo allikas, sootsiumi identiteedi väljendus, ent ka abivahend arheoloogidele. Need tõdemused suunasid folkloriste arhiiviürikute juurest maastikule inimese ja teda ümbritseva keskkonna minevikulist ning olevikulist suhet jälgima, algatajaks Mari-Ann Remmel. Võiks öelda, et kahe teadusvaldkonna esindajate – folkloristide ja arheoloogide kohtumine toimus maastikul, kuna kinnismuististe (kalmete, linnusekohtade, jäänukpõldude, ka peitleidude) uurimisega tegelevale arheoloogile oli kohapärimusel allikmaterjalina potentsiaali rohkem, kui seni arvatud oli.(1)
„Inimese ja keskkonna vahelised suhted on…
„Inimese ja keskkonna vahelised suhted on…
Ääremaade mees
Aleksander Suumani sünnist möödus tänavu 90 aastat. Sel puhul on kirjastus Ilmamaa välja andnud kopsaka luulevalimiku, mida esitleti aasta algupoolel Kuressaares, Tartus ja Tallinnas. Õigupoolest võinuksid esitlused toimuda ka Suumani jaoks elu- ja loomelooliselt tähtsates paikades – Vilsandil ja Avandusel, aga nii kaugele ääremaadele kirjanduse asjus ei kiputa sõitma.
Suuman oli viljakas luuletaja: 40 aasta jooksul ilmus tema sulest 12 luulekogu ja kolm valikkogu. Enamasti ilmus uus kogu iga paari-kolme aasta tagant; kahel korral on see periood veninud topeltpikaks. Esimene „paus” on „Krähmukirjade” (1966) ja „Valguse kuma sees” (1972) vahel, mil muutub ka Suumani luuletajamaneer. Abstraktsema, lihtsama ja sõnaahtrama kunstniku pilguga…
Suuman oli viljakas luuletaja: 40 aasta jooksul ilmus tema sulest 12 luulekogu ja kolm valikkogu. Enamasti ilmus uus kogu iga paari-kolme aasta tagant; kahel korral on see periood veninud topeltpikaks. Esimene „paus” on „Krähmukirjade” (1966) ja „Valguse kuma sees” (1972) vahel, mil muutub ka Suumani luuletajamaneer. Abstraktsema, lihtsama ja sõnaahtrama kunstniku pilguga…
Urmas Vadi psühholoogiline realism
Urmas Vadi kirjutajaarsenalis on mitmeid iseloomulikke võtteid: grotesk, metafiktsioon, loole lugematute vintide peale keeramine, olmelise ja üleva põimimine, ootamatud pöörded realismist fantastikasse. Neid trikke on innukalt eritlenud eelmiste teoste kriitika ja needsamad tundemärgid on suuremalt jaolt alles ka viimases romaanis „Neverland”.(1) Ilmselt on nii laia paletiga kirjaniku puhul isegi natuke solvav öelda, et mulle pakub Vadi huvi ennekõike tundliku psühholoogilise realistina – realistina sedavõrd, mis puudutab inimese sisimate mõtteprotsesside usutavat ja kaasahaaravat kirjeldust. Vadi üks tugevus on tõmmata käima mingi täiesti solipsistlik, hullumeelne mõtteliin, mille ta ehitab üles nii põhjaliku sisemonoloogiga, et see muutub sugestiivseks ja veenvaks. Miks siis mitte veeta pikk…
Teooria ja praktika vahel ehk ikka puuduvast tõlkekriitikast
Mõne aja eest ilmus Sirbis Heli Alliku ülevaatlik, lahenduste otsimisele suunatud artikkel tõlkekriitika kidumise ja kadumise põhjustest.(1) Olulisematena olid nimetatud sobiva väljaande puudumine ning tõlkekriitika kui töö- ja ajamahuka tegevuse väärika hindamise ja tasustamise kehvapoolne seis. Need on nn välised põhjused, millele hea tahtmise korral on võimalik leida enam-vähem toimiv lahendus, nagu näiteks artiklis nimetatud blogi või veebiväljaanne. Aga on ka sisemised põhjused, millest Allik teeb põgusamalt juttu ja mis kõige välise taustal võivad rohkemgi takistada tõlkekriitika laiemat praktiseerimist. Olulisematena tõusevad esile kolm aspekti: „ise õpetame, ise uurime, ise tõlgime ja ise kritiseerime” ehk väike ring tegijaid, kes peavad omavahel sõbralikult…
Head uut tüviaastat!
Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb…
Sõjakujutusest tänapäeva eesti kirjanduses
Eesti sõjakirjanduse uurimisest
Sõda on eesti kirjanduses olnud ideoloogiliselt laetud teema, ühtlasi on sõjakujutus eesti kirjanduses olnud seotud ka üldinimlike aspektidega. Eriti Teine maailmasõda on ajaloosündmus, mis on tekitanud erinevaid ja teravalt ideoloogilisi representatsioone. Mõistetavatel põhjustel on vastandlike hoiakutega kujutatud sõda ja eriti Teist maailmasõda nõukogude eesti ning pagulaseesti kirjanduses. Võib öelda, et taastatud Eesti Vabariigis on sellele lisandunud veel kolmaski vaatepunkt, mis püüab mõtestada seda keerulist ajaloosündmust terviklikult, äärmustest hoidudes. Sõjakujutus võib olla konkreetne, lähtudes toimunud ajaloolistest sõdadest, aga ka abstraktne, esitades sõda ähvardava ohuna, näiteks Kolmanda maailmasõjana, tuumaohuna, selgelt piiritlemata terrorismina või ka lihtsalt üldise sõjahirmuna.
Eesti XX sajandi teise…
Sõda on eesti kirjanduses olnud ideoloogiliselt laetud teema, ühtlasi on sõjakujutus eesti kirjanduses olnud seotud ka üldinimlike aspektidega. Eriti Teine maailmasõda on ajaloosündmus, mis on tekitanud erinevaid ja teravalt ideoloogilisi representatsioone. Mõistetavatel põhjustel on vastandlike hoiakutega kujutatud sõda ja eriti Teist maailmasõda nõukogude eesti ning pagulaseesti kirjanduses. Võib öelda, et taastatud Eesti Vabariigis on sellele lisandunud veel kolmaski vaatepunkt, mis püüab mõtestada seda keerulist ajaloosündmust terviklikult, äärmustest hoidudes. Sõjakujutus võib olla konkreetne, lähtudes toimunud ajaloolistest sõdadest, aga ka abstraktne, esitades sõda ähvardava ohuna, näiteks Kolmanda maailmasõjana, tuumaohuna, selgelt piiritlemata terrorismina või ka lihtsalt üldise sõjahirmuna.
Eesti XX sajandi teise…
Eesti perekonnanimeraamatust
Aastal 2016 sai rahastuse algatus koostada analoogiliselt Eesti kohanimeraamatule (edaspidi EKNR) raamat meie perekonnanimedest. Eesti perekonnanimeraamat (EPNR) on kavandatud ülevaatena Eestis pandud perekonnanimedest. 2019. aastal möödub 200 aastat Liivimaa talurahvaseadusest, millega nähti esimest korda ette eestlastele kohustuslik perekonnanimede panemine. Teatav osa eestlasi, näiteks Kanepis ja Vastseliinas, said perekonnanimed juba varem. Perekonnanimede panek tekitas eestlastel uue isikunimede kihi, mida kajastab ka ajuti kasutust leidnud termin liignimi. See kiht tugines aga paljuski olemasolevale nimevarale, eriti lisanimedele-talunimedele ja isanimedele; perekonnanimeks pandi ka ametinimetusi, loodusest lähtuvat sõnavara jm; tulemuseks üsna omanäoline nimistu. Paigutist perekonnanimede võõrkeelsust aitas tasandada 1920.–1930. aastatel aset leidnud perekonnanimede eestistamine, mis…
Sündmusküllased elulood
Eesti mäluasutuste 1990. aastate algusest saadik kogutud eestlaste elulood pakuvad rikkal valikul näiteid mitteelukutseliste kirjutajate katsetest oma meenutatud elusündmusi sõnastada ja neile tähendus leida. Nad on kasutanud selleks nii biograafia kui ka autobiograafia võtteid, rääkides lisaks iseenda elukäigule oma lähedaste, suguvõsa või saatusekaaslaste lugusid. Eestis kogutud eluloomaterjal on kompleksne ja mitmekihiline ning seda võiks nüüd, veerandsada aastat hiljem hakata uurimistöös korpusena käsitlema.(1) On eriline kogemus süstemaatiliselt läbi lugeda kas või osa ühe kogumisvõistluse materjalist: võistlusele esitatud lood on stiililt ja ülesehituselt heterogeensed, seoses XX sajandi ajaloo, eriti sõja-aastate sõlmpunktidega tekib neid tekste lugedes vaatepunktide paljusus. Võib märgata rändmotiive, laene ja vihjeid…
Kihnu ÕS
UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv Kihnu pärimuskultuur on juba päris hästi dokumenteeritud. Selle materiaalset külge on kirjeldanud Theodor Saar, kes on käsitlenud põhjalikult Kihnu laevaehitust, aga ka peremärke(1); ulatuslikumat etnograafilist ülevaadet argielust pakub Vilve Kalitsa monograafia(2); näputööd esitlevad mitmed raamatu(3). Vaimse poole võtavad kokku „Vana kandle” Kihnu köited(4) ja mitmed Ingrid Rüütli uurimused(5). Viimati lisandus üks magistritöö Kihnu rahvausundist.(6) Kuid Kihnu ei ole jäänud üksnes linnast tulnud uurijate huviobjektiks, ka kohapeal on sirgunud haritlasi, kes on asunud oma keelt ja vaimset pärandit kirja panema. Neid ei ole kannustanud niivõrd teaduslik huvi kui praktilised kaalutlused: tagada Kihnu algupärase kultuuri elujõulisus. Nii on umbes tosina…
Lühikroonika
• 1.–3. oktoobrini toimus Tartus Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni 12. konverents „Mõju ja algupära kirjandusloomes” („Influence and originality in literary creation”), kus esinesid kirjandusuurijad Eestist ja üheksast välisriigist (Slovakkiast, Sloveeniast, Lõuna-Koreast, Venemaalt, Leedust, Lätist, Rumeeniast, Iirimaalt, Prantsusmaalt). Eesti teadlastest pidasid ettekanded Liina Lukas („Homeless stories – the constitutional element of a national literature”), Tõnis Parksepp („The limits and possibilities of Harold Bloom’s theory of the anxiety of influence”), Aija Sakova („The ethics of memory by Ene Mihkelson and Avishai Margalit”), Anneli Kõvamees („Variations on a motive: Shakespeare, Hamsun and Tammsaare”), Kadri Naanu („Serfdom as cultural trauma: Estonian historical novel in…
Mihkelsoni allegooriline varemetepoeetika ja truudus leinale
Kuidas kirjutada arvustust luulekogule, mis autori eluajal ilmunuist jääb viimaseks? Teisisõnu, kuidas kirjutada arvustust elava klassiku raamatule (lk 307), kui kirjutamise käigus selgub, et elava klassiku looming on nüüdseks lõplik, et autorit ei ole enam meie hulgas?
Alustada võib enemihkelsonlikest täpsustustest. Näiteks sellest, et „Kõik redelid on tagurpidi. Valik luuletusi 1976–2010” on rangelt võttes siiski valikkogu ning kõik sealsed luuletused on juba varem ilmunud. Loomulikult on see originaalne, koostaja nägemusest lähtuv kogu, mis on ühtlasi varustatud Hasso Krulli mahuka, põhjaliku teadusartikli mõõtu järelsõnaga „Redel varemete kohal. Ene Mihkelsoni allegooriline poeetika” (lk 305–330).
„Kõik redelid on tagurpidi” ei ole aga Ene Mihkelsoni viimane…
Alustada võib enemihkelsonlikest täpsustustest. Näiteks sellest, et „Kõik redelid on tagurpidi. Valik luuletusi 1976–2010” on rangelt võttes siiski valikkogu ning kõik sealsed luuletused on juba varem ilmunud. Loomulikult on see originaalne, koostaja nägemusest lähtuv kogu, mis on ühtlasi varustatud Hasso Krulli mahuka, põhjaliku teadusartikli mõõtu järelsõnaga „Redel varemete kohal. Ene Mihkelsoni allegooriline poeetika” (lk 305–330).
„Kõik redelid on tagurpidi” ei ole aga Ene Mihkelsoni viimane…