Rubriik
Valdkond
Aasta
Jumalasulase abielu ja antikatoliiklikud motiivid pastoritele pühendatud pulmaluules
Nagu teada, õilmitses XVII sajandi esimesel poolel Tallinnas ja Tartus juhuluule. Utreeritult võib öelda, et ühes paigas järgis see kaubalinna maitseid ja eelistusi, teises piirdus peamiselt akadeemilise ruumiga, lähtudes seal tähistatud sündmustest ja kehtinud tavadest. Sellest tulenevalt domineeris Tallinnas pulmaluule, samal ajal kui Tartus ei olnud see kaugeltki mitte nii esil (vt Klöker 2014: 399; Viiding 2002: 36–40, eriti tabel 1 lk 37–38).
Juhuluule oli paljuski konventsionaalne, mis avaldus sageli korduvais mõttekujundeis. Pulmaluules olid need näiteks kõnelevad nimed, kõige kaunim pruut, vastastikune armastus, vallaliseelu kui ohtlik tormine meri, peigmehe haritus ja haridustee ning eelmise abikaasa surm, pikk õnnelik harmooniline elu, peagi sündiv…
Juhuluule oli paljuski konventsionaalne, mis avaldus sageli korduvais mõttekujundeis. Pulmaluules olid need näiteks kõnelevad nimed, kõige kaunim pruut, vastastikune armastus, vallaliseelu kui ohtlik tormine meri, peigmehe haritus ja haridustee ning eelmise abikaasa surm, pikk õnnelik harmooniline elu, peagi sündiv…
Kaitstud doktoritööd
• 16. veebruaril kaitses Piret Peiker Turu ülikoolis doktoritöö „Discourses of modernity in Estonian literature” („Modernsusdiskursused eesti kirjanduses”). Juhendaja oli prof Liisa Steinby (Turu ülikool), oponendid prof Ann Rigney (Utrechti ülikool) ja dr Jaan Undusk (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus).
Väitekirjas uuritakse modernse eesti kultuuri kujunemist, rakendades diskursuseanalüüsi XIX–XXI sajandi eestikeelse ilukirjanduse valikule (Lydia Koidulast Andrus Kivirähkini) ja selle vastuvõtule. Tekstid valiti välja, pidades silmas nende laialdast kohalikku vastuvõttu ning panust Eesti modernsusdiskursuse kesksete teemade läbitöötamisse. Väitekirja lähte-eelduseks on, et moderniseerumise problemaatikat võimaldab kõige paremini kirjeldada moderniseerijate tekstide lähilugemine ning kirjutajate endi arusaamade analüüs.
Eesti modernsusdiskursustes on arutelu all modernne ajaloomõistmine ning modernne…
Väitekirjas uuritakse modernse eesti kultuuri kujunemist, rakendades diskursuseanalüüsi XIX–XXI sajandi eestikeelse ilukirjanduse valikule (Lydia Koidulast Andrus Kivirähkini) ja selle vastuvõtule. Tekstid valiti välja, pidades silmas nende laialdast kohalikku vastuvõttu ning panust Eesti modernsusdiskursuse kesksete teemade läbitöötamisse. Väitekirja lähte-eelduseks on, et moderniseerumise problemaatikat võimaldab kõige paremini kirjeldada moderniseerijate tekstide lähilugemine ning kirjutajate endi arusaamade analüüs.
Eesti modernsusdiskursustes on arutelu all modernne ajaloomõistmine ning modernne…
Mida teeb moora eesti keeles?
Moora on antiikses värsiõpetuses defineeritud kui lühikese silbi hääldamiseks kuluv aeg. Tegemist on mõõtühikuga, mis aitab eristada pikki ja lühikesi silpe. Moorasid pole aga vaja mitte ainult antiiksete värsside kirjeldamisel. Jaapani klassikaline luulevorm haiku koosneb täpselt 17 moorast, kusjuures jaapani keeles pole moora mitte pikkuse mõõtühik, vaid reaalne prosoodiline üksus. Iga moora jaoks on jaapani hiraganas ja katakanas oma märk. Moora on nagu silp, aga väiksem. Näiteks sõnas haiku on kaks silpi, ent kolm moorat.
Mõõtühikutest (olgu siis meetritest, vaksadest, jalgadest või mooradest) ei saa kuidagi suuremaid objekte kokku panna, need on abiks vaid esemete suuruse kirjeldamisel. Reaalseid objekte seevastu saab…
Mõõtühikutest (olgu siis meetritest, vaksadest, jalgadest või mooradest) ei saa kuidagi suuremaid objekte kokku panna, need on abiks vaid esemete suuruse kirjeldamisel. Reaalseid objekte seevastu saab…
Inglise luule ja draama baltisaksa retseptsioonist
Kui kogusin materjali oma doktoritöö jaoks luuletavatest naistest Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, 1654–1800 (vt Kaur 2013), sattusin ühele äärmiselt põnevale juhuluuletusele, mis oli trükitud 1759. aastal Tallinnas (EAA.A2, 220 (IV–166)). Tegemist on esimese juhuluuletusega Põhjasõja-järgsest ajast, mille on allkirjastanud naised Eestimaalt (Põhja-Eestist) – varalahkunud parunipreili Anna Christiana von Delwigi „kõik emapoolsed onu- ja täditütred”. Luuletus kujutab onu- ja täditütarde dialoogi Surmaga. Kadunu sugulased süüdistavad Surma nendele armsa inimese varase röövimise pärast (vt Kaur 2009: 17, viide 17) ja Surm vastab:
Ihr die ihr mich so haß’t, so tadelt und so schmähet
Gut! ich gedenck es euch, ihr habt nicht ew’ge Jahre
Komt! sehet…
Ihr die ihr mich so haß’t, so tadelt und so schmähet
Gut! ich gedenck es euch, ihr habt nicht ew’ge Jahre
Komt! sehet…
Murdelugusid Ristilt ja Harju-Madiselt
Kui teadusringkondades koostavad kolleegid auväärsetele juubilaridele ümmargusteks tähtpäevadeks kogumikke, siis Evi Juhkam pani ise oma 85. sünnipäeval punkti Risti ja Harju-Madise murdetekstide kogumiku saatesõnale. See on väärikas kingitus iseendale, lähedastele, sõpradele, kolleegidele ja kõikidele huvilistele. Samamoodi ilmus autori eelmine kogumik „Harju-Madise murrak”(1) tema juubeliaastal, 2012.
Evi Juhkam on murdeuurija, pühendunud murdekoguja, kes on murdeainese sõnasedelite, tekstilehekülgede ja lindistatud tundide poolest kõigi aegade murdekogujate esikümnes.(2) Ta on olnud „Väikese murdesõnastiku” koostajaid, „Eesti murrete sõnaraamatu” koostajaid-toimetajaid, läänemurde tekstiköite koostajaid ja saarte murde tekstiköite toimetaja. Kõige selle kõrval on tema südamelähedane uurimisteema olnud eesti murrete ja eestirootsi murrete kontaktid. Nii ongi kogu varasem tegevus väärikas baas,…
Evi Juhkam on murdeuurija, pühendunud murdekoguja, kes on murdeainese sõnasedelite, tekstilehekülgede ja lindistatud tundide poolest kõigi aegade murdekogujate esikümnes.(2) Ta on olnud „Väikese murdesõnastiku” koostajaid, „Eesti murrete sõnaraamatu” koostajaid-toimetajaid, läänemurde tekstiköite koostajaid ja saarte murde tekstiköite toimetaja. Kõige selle kõrval on tema südamelähedane uurimisteema olnud eesti murrete ja eestirootsi murrete kontaktid. Nii ongi kogu varasem tegevus väärikas baas,…
Lühikroonika
• 8.–9. märtsil korraldas Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakond koostöös kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooliga Nelijärvel folkloristide 13. talvekonverentsi „Kas sugu loeb?”. Interdistsiplinaarsel konverentsil võeti kõne alla teemad, mis seostuvad maailmas viimasel ajal palju arutelusid tekitanud sootemaatikaga. Esinejate seas olid peamiselt folkloristid ja teised kultuuriuurijad, aga ka mitu ajaloolast. Plenaarettekanded pidasid Marika Mägi (TLÜ, „Possible matrilineality in prehistoric Estonia? Cross-cultural perspective”), Mati Laur, Ken Ird (TÜ, „Vallasemade häbistuskaristused ja lapsetapud XVIII sajandi Liivimaal”) ja Merili Metsvahi (TÜ, „Adam Peterson kui esimese öö õiguse teema tutvustaja Eestis”). Esinejaid oli Valgevenest, Kanadast, Iisraelist, Makedooniast ja Soomest, paljud neist on Tartu Ülikooli ingliskeelse…
Kirjandus ja meediavahelisus
Liitmaailma plahvatuslik avardumine kasvatab kobarate viisi liitmõisteid, teiste seas on elavnenud ka vana meediate vahelisuse idee: inter-, trans-, multi-, hüpermeedialisus, metatekstuaalsus jm. Muidugi, „juba antiigis” tunti ekfraasi, sõnalist pildikirjeldust. Kirjanduse põlispuu on praegu aga uute risttuulte sakutada ja vajab mitmest-setmest küljest mõtestavat tuge. Sestap on kogumikud nagu „Kirjanduse intermeedialisus” väga teretulnud: võimalik enesetäiendus kolleegidele, õppevahend üliõpilastele, nakkav nimetus otsingumootoreile.
Vihikraamatu üldistav pealkiri tekitab esiotsa ehk kõrgemat ootust, kui täidab. Meel käib nähtuse süvateoreetilise defineerimise järele, pakutakse aga lihtsalt seitset kena kirjeldust eesti kirjanduse ja filmi (Tanel Lepsoo), teatri ja kultuurimälu (Piret Kruuspere), füüsilise teatri (Madli Pesti), eepose ja tantsu (Heili Einasto),…
Vihikraamatu üldistav pealkiri tekitab esiotsa ehk kõrgemat ootust, kui täidab. Meel käib nähtuse süvateoreetilise defineerimise järele, pakutakse aga lihtsalt seitset kena kirjeldust eesti kirjanduse ja filmi (Tanel Lepsoo), teatri ja kultuurimälu (Piret Kruuspere), füüsilise teatri (Madli Pesti), eepose ja tantsu (Heili Einasto),…
Lihtne keeruline luule
Lihtne luule
Hasso Krulli „Kandsime redelit kaasas” koosneb võrdlemisi selgelt välja joonistuva lüürilise subjektiga luuletustest, milles autor vahendab valdavalt mina-vormis oma mõtteid ja tundeid. Peamiselt armastusest. Lähedusest. Üsna erootiliselt. Teisisõnu: lüüriline luule par excellence.
Nii võib väita, et Krulli viimatine luuletuskogu on üks l i h t n e raamat. Lihtne juba seetõttu, et tänapäeval on pea kõik luuletajad lihtsad ja kõik need lihtsad luuletajad kirjutavad lihtsaid luuletusi. Ja seda, et ka Hasso Krull on lihtsaid luuletusi kirjutav lihtne luuletaja, märgati juba nullindatel, eriti seoses luuletuskoguga „Talv” (2006). Mõni nimetas Krulli poeetikat uuslihtsuseks või uussiiruseks(1), mõni viitas vanaduse tõrjumatule mõjule(2). Muidugi leidus ka neid, kes arvasid, et…
Hasso Krulli „Kandsime redelit kaasas” koosneb võrdlemisi selgelt välja joonistuva lüürilise subjektiga luuletustest, milles autor vahendab valdavalt mina-vormis oma mõtteid ja tundeid. Peamiselt armastusest. Lähedusest. Üsna erootiliselt. Teisisõnu: lüüriline luule par excellence.
Nii võib väita, et Krulli viimatine luuletuskogu on üks l i h t n e raamat. Lihtne juba seetõttu, et tänapäeval on pea kõik luuletajad lihtsad ja kõik need lihtsad luuletajad kirjutavad lihtsaid luuletusi. Ja seda, et ka Hasso Krull on lihtsaid luuletusi kirjutav lihtne luuletaja, märgati juba nullindatel, eriti seoses luuletuskoguga „Talv” (2006). Mõni nimetas Krulli poeetikat uuslihtsuseks või uussiiruseks(1), mõni viitas vanaduse tõrjumatule mõjule(2). Muidugi leidus ka neid, kes arvasid, et…
Ei midagi vähemat kui maailma saatus
Mihkel Muti „Õhtumaa Eesti” pealkiri viitab varjamatult kahele asjale: Eesti Euroopa-dimensioonile (Euroopa kui õhtumaa) ning Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäigule”. Mutt, keda meie arvamuslugude kirjutajatest on kõige rohkem seostatud moralismiga,(1) on juba moraaliküsimuste kaudu Spengleriga paratamatult seotud. (Spengleri teoses on nimelt moraalist omajagu juttu.)
Ja kas ei või Muti kohta öelda sedasama, mida (:)kivisildnik kirjutas Spengleri raamatu kohta: „Spengleri ambitsioon on totaalne, ta võtab ühte raamatusse kokku kõik, mis kunagi on juhtunud, selleks et tuua välja üleüldised seaduspärasused ja teha selgeks ei midagi vähemat kui maailma saatus”?(2)
Minu meelest teatud mööndustega võib. Kaks kogumikku, „Õhtumaa Eesti” I ja II, ei ole lihtsalt „valitud artiklid”.…
Ja kas ei või Muti kohta öelda sedasama, mida (:)kivisildnik kirjutas Spengleri raamatu kohta: „Spengleri ambitsioon on totaalne, ta võtab ühte raamatusse kokku kõik, mis kunagi on juhtunud, selleks et tuua välja üleüldised seaduspärasused ja teha selgeks ei midagi vähemat kui maailma saatus”?(2)
Minu meelest teatud mööndustega võib. Kaks kogumikku, „Õhtumaa Eesti” I ja II, ei ole lihtsalt „valitud artiklid”.…
Kas vastata lühidalt või pikalt?
Suhtluses on küsimustel oluline roll. Küsilausega saavad vestlejad teha mitmeid suhtlustegevusi, neist keskne on infohankimine, mille eesmärk on täiendada küsija puudulikke teadmisi. Küsimuse tüüpe eristatakse selle põhjal, kas küsimus pakub vastajale vastuse ette. Suletud küsimused, nagu üldküsimused ja alternatiivküsimused, annavad küsimusega ühtlasi võimalikud vastused. Avatud küsimustega (eriküsimustega) vastust ei pakuta ja nende hulk on piiramatu. Sellest hoolimata ei saa avatud küsimusele vastata meelevaldselt. Avatud küsimuse küsisõna määrab ette vastuse semantilise kategooria, näiteks ootab kes-küsimus vastuseks isikut, kus-küsimus kohta, millal-küsimus aega (Metslang 2017: 518–519, 526). Semantilisele piirangule lisaks mõjutavad vastuse vormi keelelisi valikuid erinevad suhtluslikud parameetrid, sest vestlejad kasutavad grammatikat lähtuvalt…
Linnusenimede Agelinde ja Kedipiv päritolust
Kirjutises võetakse vaatluse alla kaks XII–XIII sajandi linnusenime, mida on tänini küll korduvalt käsitletud, kuid mille päritolu pole siiski üheselt selge. Autor vaatleb nende uurimislugu ja üritab läheneda nende päritolule uudsest seisukohast.
Agelindea
Agelinde-nimelist linnust mainitakse esmakordselt Henriku Liivimaa kroonikas 1226. aastal, mil seda külastas paavsti legaat Modena Guillelmus: [—] ad primum castrum Vironiae, quod Agelinde vocatur ’Virumaa esimese linnuse juurde, mida kutsutakse Agelindeks’ (HCL XIX: 7). Sama linnust mainitakse Hagelite nime all 1227. ja 1233. aastal, mil legaadi asemik magister Johannes olevat siin lasknud kindlustusi tugevdada (Hildebrand 1887: 44). 1236. aastal käskis paavst Gregorius IX ordu poolt vahepeal purustatud Agnileti linnuse…
Agelindea
Agelinde-nimelist linnust mainitakse esmakordselt Henriku Liivimaa kroonikas 1226. aastal, mil seda külastas paavsti legaat Modena Guillelmus: [—] ad primum castrum Vironiae, quod Agelinde vocatur ’Virumaa esimese linnuse juurde, mida kutsutakse Agelindeks’ (HCL XIX: 7). Sama linnust mainitakse Hagelite nime all 1227. ja 1233. aastal, mil legaadi asemik magister Johannes olevat siin lasknud kindlustusi tugevdada (Hildebrand 1887: 44). 1236. aastal käskis paavst Gregorius IX ordu poolt vahepeal purustatud Agnileti linnuse…
Ahasveeruse tunnistus
Ühel päeval, kui rääkisime seitsmeaastase poja Vincentiga oma kõige suurematest hirmudest, ütles tema, et kõige enam kardab ta seda, et universum lakkab ühel päeval olemast. Mõelnud veidi väljaöeldu üle, täiendas ta, et veelgi hirmsam oleks see, kui ühel päeval ärgates ei oleks maailmas kedagi peale tema enda ning mis veelgi hullem, temale ei oleks ette nähtud surra, vaid ta peaks maailmas üksi ringi rändama.
See lapse väljendatud eksistentsiaalne hirm osutuda kas millegi poolest väljavalituks või hoopis millegi eest karistatuks ning saada seeläbi endale taak, mille jõukohasuses ta kindel ei ole, kätkes jahmataval moel neid küsimusi, mida olin otsustanud oma käesolevas artiklis…
See lapse väljendatud eksistentsiaalne hirm osutuda kas millegi poolest väljavalituks või hoopis millegi eest karistatuks ning saada seeläbi endale taak, mille jõukohasuses ta kindel ei ole, kätkes jahmataval moel neid küsimusi, mida olin otsustanud oma käesolevas artiklis…
Lühikroonika
• 1.–2. detsembril 2017 korraldas Tallinna Ülikooli Teaduskeelekeskus V teaduskeele konverentsi. Ettekannetega esinesid Maret Nukke (TLÜ, „Miks teaduskeel on lihtsa jaapanlase jaoks nagu hiina keel”), Kaarina Rein (TÜ, „Varauusaegse meditsiinikeele edasiandmine eesti keeles”), Kaisa Lamsoo (Riigikogu kantselei, „Turunduse terminivara korrastamine õppekirjanduse näitel”), Silvi Tenjes (Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, „Mentaalne representatsioon ja mõiste selgus: Hamsa ja Akbar”), Ivo Kruusimägi (TÜ, „Mis on Vikipeedia artiklitel pistmist teaduskeelega?”), Peep Nemvalts (TLÜ, „TLÜ ja EKA doktorantide suhe eesti teaduskeelega”), Piret Kärtner (Haridus- ja Teadusministeerium, „Eesti keelevaldkonna arengukava „Keel loob väärtust” 2018–2027”), Rein Laaneots ja Jüri Veerits (TTÜ, „Metroloogia, mõõtmestamise ja tolereerimise terminid kõrgkoolide õppevaras”).
• 4.…
• 4.…
Kaitstud doktoritööd
• 12. detsembril 2017 kaitses Sven-Erik Soosaar Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis doktoritöö „Eesti keele kultuursõnavara arengujooni – eesti keel kui piirikeel”. Juhendajad olid prof Urmas Sutrop (Eesti Kirjandusmuuseum) ja dr Kristiina Ross (EKI), oponent emeriitprofessor Kaisa Häkkinen (Turu ülikool).
Väitekirja eesmärk oli selgitada, millised on eesti keele kultuursõnavara, sealhulgas vaimuliku kultuuri sõnavara kujunemise peamised tegurid, kuidas mõistete ja neile vastavate terminite kujunemist eesti keeles on mõjutanud kontaktid teiste keeltega ning millist rolli mängib selles eestlaste asuala ajalooline paiknemine mitme kultuurilise (õigeusu, katoliikluse, luterluse), keelelise (soome-ugri ja indoeuroopa) ja poliitilise (Venemaa, Saksa ordu, Rootsi jt) regiooni piirialal. Ühtlasi püüti täpsustada…
Väitekirja eesmärk oli selgitada, millised on eesti keele kultuursõnavara, sealhulgas vaimuliku kultuuri sõnavara kujunemise peamised tegurid, kuidas mõistete ja neile vastavate terminite kujunemist eesti keeles on mõjutanud kontaktid teiste keeltega ning millist rolli mängib selles eestlaste asuala ajalooline paiknemine mitme kultuurilise (õigeusu, katoliikluse, luterluse), keelelise (soome-ugri ja indoeuroopa) ja poliitilise (Venemaa, Saksa ordu, Rootsi jt) regiooni piirialal. Ühtlasi püüti täpsustada…
Raamatutest ja lugemisest baltisaksa memuaristika valguses
Ja ise lugedes õppisin ma rohkem
kui ülikoolis loengutel käies
(O. Hartge)
Baltisaksa memuaristika pakub mitmekesist sissevaadet Eesti kultuuriajaloo ühte osasse, olles oluline ühest küljest oma hulga, teisalt aga uudsuse võlu poolest. Eesti keelde on teadaolevalt tõlgitud sadakonna autori tekste või tekstikatkeid. Sellest hoolimata on baltisaksa memuaristikal üht-teist pakkuda just oma suhtelises tundmatuses (vrd Bender 2017), mille on tinginud üleüldine baltisaksa tekstide tundmatus, kõrvalisemate, kuid mitte vähem huvipakkuvate tekstide suur hulk ja tänasel päeval ka keeleküsimus, mis samuti seab ligipääsule oma piirangud. Memuaristika olulisust tuleb rõhutada just väärtusliku allikana balti argielu vaatlemisel.
Baltisaksa memuaristikast leiab nii mõndagi lugemise ja lugemisvara kohta – eelkõige just seetõttu,…
kui ülikoolis loengutel käies
(O. Hartge)
Baltisaksa memuaristika pakub mitmekesist sissevaadet Eesti kultuuriajaloo ühte osasse, olles oluline ühest küljest oma hulga, teisalt aga uudsuse võlu poolest. Eesti keelde on teadaolevalt tõlgitud sadakonna autori tekste või tekstikatkeid. Sellest hoolimata on baltisaksa memuaristikal üht-teist pakkuda just oma suhtelises tundmatuses (vrd Bender 2017), mille on tinginud üleüldine baltisaksa tekstide tundmatus, kõrvalisemate, kuid mitte vähem huvipakkuvate tekstide suur hulk ja tänasel päeval ka keeleküsimus, mis samuti seab ligipääsule oma piirangud. Memuaristika olulisust tuleb rõhutada just väärtusliku allikana balti argielu vaatlemisel.
Baltisaksa memuaristikast leiab nii mõndagi lugemise ja lugemisvara kohta – eelkõige just seetõttu,…
Lühidalt
Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus. Kokku pannud Halliki Jürma, Katrin Raid, Maia Tammjärv. Tartu, 2017. 118 lk.
Tundub, et Tartu püüab igal võimalikul viisil oma kirjanduslinna tiitlit vääriliselt kanda, nagu tõendab ka linnavalitsuse kultuuriosakonna tellitud ja Tartu Linnaraamatukogu töötajate entusiasmist kokku pandud teejuht paariks võimalikuks kirjanduslikuks (eksi)rännakuks. Taskuformaadis raamat sisaldab valitud teekondadega haakuvaid ilukirjanduslikke tekstikatkeid enam kui 70 autorilt (enim tsiteeritud muidugi Heinsaar ja Luts), neid siduvaid ja marsruuti edasiviivaid põgusaid vahelõike ning olulisemaid või eripärasemaid kohti kujutavaid illustratsioone. Kirjandustsitaate siduvaid vahelõike on kirjutatud ilmse mõnuga, ehkki need mõjuvad kergelt kentsakalt, näiteks kui järgnev luuletsitaat on juba nii lahti kirjutatud, et luuletuse äratoomisel…
Tundub, et Tartu püüab igal võimalikul viisil oma kirjanduslinna tiitlit vääriliselt kanda, nagu tõendab ka linnavalitsuse kultuuriosakonna tellitud ja Tartu Linnaraamatukogu töötajate entusiasmist kokku pandud teejuht paariks võimalikuks kirjanduslikuks (eksi)rännakuks. Taskuformaadis raamat sisaldab valitud teekondadega haakuvaid ilukirjanduslikke tekstikatkeid enam kui 70 autorilt (enim tsiteeritud muidugi Heinsaar ja Luts), neid siduvaid ja marsruuti edasiviivaid põgusaid vahelõike ning olulisemaid või eripärasemaid kohti kujutavaid illustratsioone. Kirjandustsitaate siduvaid vahelõike on kirjutatud ilmse mõnuga, ehkki need mõjuvad kergelt kentsakalt, näiteks kui järgnev luuletsitaat on juba nii lahti kirjutatud, et luuletuse äratoomisel…
Suur peatükk indoeuropeistikat
7. oktoobril 2017 suri Moskvas Vjatšeslav Vs. Ivanov. Indoeuropeistikas ütleb see nimi väga palju, kaasaegses Eestis, paradoksaalne küll, võrdlemisi vähe. Vjatšeslav Vs. Ivanov oli polüglott. Ta oskas kümmetkonda keelt. 1960. aastate Moskvas polnud see sugugi haruldane. Polüglotid olid näiteks ka hilisemad akadeemikud Boriss Serebrennikov (1915–1989), Vladimir Toporov (1928–2005) ja Oleg Trubatšov (1930–2002). Tähelepanu väärt on hoopiski see, mida igaüks oma keelteoskusega peale hakkas. Oleg Trubatšov oli niisugune sõnaloolane, kelle keelelise maailma emapuuks oli vene keel. Teda huvitas, kust on slaavlased pärit ja mismoodi on idaslaavlased hargnenud. Need huvid on realiseeritud neljas vormis. Esiteks Max Vasmeri (1886–1962) „Vene keele etümoloogilise sõnaraamatu”…
Doktoriväitekiri emotsioonidest eestikeelses kõnes
6. oktoobril 2017 kaitses Kairi Tamuri Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis edukalt oma doktoriväitekirja „Basic emotions in read Estonian speech: acoustic analysis and modelling” („Põhiemotsioonid eestikeelses etteloetud kõnes: akustiline analüüs ja modelleerimine”). Väitekirja sisuks on emotsioonide akustika tekst–kõne situatsioonis, täpsemalt emotsioonide akustilise moodustamise ja taju analüüs ning selle tulemuste praktiline rakendamine eestikeelse kõne sünteesis. Tegemist on kuuest publikatsioonist [P1–P6] koosneva nn artikliväitekirjaga, nendest neli on avaldatud inglise ning kaks eesti keeles. Publikatsioonidele eelnev ülevaade on esitatud esmalt inglise keeles ning seejärel ligikaudu samas mahus ka eesti keeles. Kõik see lubab väitekirja esimeseks keeleks pidada inglise keelt. Kuuest artiklist kaks…
Mida tähendab „Koidula”?
Ei surelikul suuremat hiilgust, au pärast surma,
kui see millega on katsutud katta su põrm.
Lauri Kettunen(1)
On kirjandusklassikuid, kelle pildil hoidmisega näeb vaeva hulk institutsioone. Samal ajal pakub Lydia Koidula justkui iseenesest paljudele huvi ja inspireerib uurijaid. Viimastest aastatest võib tuua hulga näiteid huvist Koidula vastu, olgu siis tegu nime andmisega hotellile, mis ehitati Tartus tema kunagise kodumaja fassaadi taha, plaaniga püstitada monument „laps-Koidulale” ja tema isale Tartu Ülejõe pargis või uue vaatenurgaga luuletaja isikule Paavo Matsini romaanis „Must päike”. Alo Põldmäe kirjutab Koidulast ja laulupeost ooperit, mis jäi pooleli tema emal Aino Undla-Põldmäel. Ilmus Madli Puhveli raamatu „Symbol of Dawn” (1995)…
kui see millega on katsutud katta su põrm.
Lauri Kettunen(1)
On kirjandusklassikuid, kelle pildil hoidmisega näeb vaeva hulk institutsioone. Samal ajal pakub Lydia Koidula justkui iseenesest paljudele huvi ja inspireerib uurijaid. Viimastest aastatest võib tuua hulga näiteid huvist Koidula vastu, olgu siis tegu nime andmisega hotellile, mis ehitati Tartus tema kunagise kodumaja fassaadi taha, plaaniga püstitada monument „laps-Koidulale” ja tema isale Tartu Ülejõe pargis või uue vaatenurgaga luuletaja isikule Paavo Matsini romaanis „Must päike”. Alo Põldmäe kirjutab Koidulast ja laulupeost ooperit, mis jäi pooleli tema emal Aino Undla-Põldmäel. Ilmus Madli Puhveli raamatu „Symbol of Dawn” (1995)…
Üldiselt
Teaduskirjanduse hallis voos on „Üldkeeleteaduse kursus” (1916, edaspidi ÜKK) väga ebatavaline raamat, kuid seda mitte oma võrdlemisi konventsionaalse teksti, vaid konteksti poolest. Tegelikult võiks seda väidet isegi laiendada, mööndes teose ebatavalisust mis tahes kirjanduse kontekstis. Tõepoolest – kui palju on tekste, mida pole kirjutanud selle väidetav autor, vaid mille kirjutamist pole too ilmselt plaaninudki? Teose kompileerijad, Genfi ülikooli õppejõud Charles Bally ja Albert Sechehaye ei leidnud, nagu nad raamatu eessõnas tunnistavad, selle väidetavast autorist järele jäänud paberite hulgast „mitte midagi või peaaegu midagi, mis oleks olnud vastavuses tema õpilaste konspektidega” (lk 21).(1) Neid teosele aluseks olevaid konspekte oli mitu, kuid mitukümmend…
Hernhuutlik usuliikumine – kas vennastekogudus või vennastekogu(d)?
Eesti uusaja kirikuloo üheks keskseks nähtuseks oli hernhuutlik usuliikumine.(1) Rohkem kui sajandi vältel mängis see olulist rolli meie kultuuri- ja sotsiaalajaloos. Eestikeelne kirikuajalookirjutus, mille algus ulatub XIX sajandi lõpupoolde, on kasutanud hernhuutluse kohta omaterminit vennastekogudus.(2) Seda oskussõna on pikema aja vältel tarvitanud kõik Eesti XVIII ja XIX sajandi kiriku ja usuliikumiste, aga ka talurahva eluolu, keele, kirjanduse ja rahvaluule ajalugu uurivad eestikeelsed teadusalad. Selle oskussõna kõrvale ja asemele on pakutud uusi omatermineid vennastekogu ja vennastekogud. Teaduskeele kui täpse tunnetusvahendi vältimatuks tingimuseks on selgus, loogilisus ja sõnakasutuse eksaktsus. Selleks et nii üld- kui ka erialakeeles sügavalt juurdunud termin uue vastu välja vahetada, peab…
Seda ja teist
Kalju Kruusa (ehk raamatu tiitli järgi Kruusa Kalju) valikkogu „Ühe inimese elu (pooleli)” kandideerib Eesti riiklikule kultuuripreemiale. Selle arvustuse kirjutamise ajal ei ole auhindu veel jagatud, aga kui tekst ilmub, on seda juba tehtud. Minu arust oleks õiglane, kui Kruusa auhinna saaks. Aga oleks ka imelik ning mitte üksnes ebatsensuurse väljendi tõttu, mille on ühes ta luuletuses esile kutsunud „riiklikud aumärgid” (lk 174). Kruusa on ju tunnustatud luuletaja, saanud preemiaid ja kiidusõnu, kuigi mõnikord on tunnustus jäänud kitsasse ringi. Hasso Krulli käsitluse järgi pole Kruusa tavapärases mõttes avaliku elu tegelane. Kui Kruusa lugejaskonda võib „nimetada vaikivaks, nähtamatuks, refleksiivseks”,(1) siis ega ta…
Panema-verb ja selle grammatilised kasutused
Eesti keele tuumverbi panema polüseemsus pakub rikkalikku uurimisainest. Mahukate eri aegade tekste sisaldavate korpuste loomine on andnud võimaluse hõlpsamalt sõnade eri tähendusi ja grammatiseerumist jälgida. Siinse artikli eesmärk on kirjeldada panema-verbi grammatilisi kasutusi, põhjustamis- ja algusfaasikonstruktsiooni, XVI–XXI sajandist pärit eesti keele näidete põhjal ning selgitada eri tähenduste vahelisi seoseid. Eesmärk on näidata, et panema-verb sobitub kindlatesse kasutusskeemidesse selle enda tähendusest tulenevalt. Panema-verbi analüütilist põhjustamiskonstruktsiooni on varem ajama- ja laskma-põhjustamiskonstruktsiooni kõrval käsitlenud Reet Kasik (2001). Eesti keeles on uuritud ka teiste tuumverbide, nt saama (Habicht, Tragel 2012; Maripuu 2012; Tragel, Habicht 2017), tahtma (Habicht jt 2010), võtma (Habicht jt 2015) ja…
Kümme aastat Eesti Keele Instituudi soome-ugri seminare
Äsja lõppenud 2017. aastal toimus Eesti Keele Instituudis juba kümnes soome-ugri keeleteaduse küsimusi käsitlev sügisseminar. Soome-ugri sügisseminaride traditsioon sai alguse aastal 2008, mil EKI-s peeti kahepäevane seminar teemal „Soome-ugri keelte sõnaraamatud: mis neid liidab ja mis lahutab?”. Sestpeale on soome-ugri keeleteaduse huvilistel olnud võimalus koguneda EKI korraldatud teadusüritusel igal aastal, saamaks osa peaasjalikult fennougristikale pühendatud põnevatest ettekannetest, kõnelejaiks soome-ugri ja ka teiste keelte eksperdid nii Eestist kui ka välismaalt.
Iga-aastaseid seminare korraldab EKI eesti keele ajaloo, murrete ja soome-ugri keelte osakond (varasema nimega soome-ugri keelte ja murrete osakond), üritusi toetab Haridus- ja Teadusministeerium. Seminarid on eelkõige olnud keskendunud soome-ugri leksikoloogiale ja…
Iga-aastaseid seminare korraldab EKI eesti keele ajaloo, murrete ja soome-ugri keelte osakond (varasema nimega soome-ugri keelte ja murrete osakond), üritusi toetab Haridus- ja Teadusministeerium. Seminarid on eelkõige olnud keskendunud soome-ugri leksikoloogiale ja…
Ebaõdus kojutulek eesti kirjanduses
Koduigatsus on üks arhetüüpsemaid tundeid maailmakirjanduses. Paljud kirjandusteosed koosnevad põhiliselt koduigatsuse meeleolu lüürilisest kirjeldamisest, võimsaimaks sääraseks saavutuseks eesti luules julgen nimetada Ernst Enno luuletust „Kojuigatsus” („Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad. . . .”). Siiski ei piirdu kirjandus üksnes igatsemisega; üheks süžeed kandvaks motiiviks läbi aegade ja kõigis žanrides on teekond kodu poole, kojutulek. Sõltuvalt teosest võib see olla heroiline-seikluslik, vaikne-mõtlik jpm, siia alla kuulub minu meelest isegi naasmiseks vajaliku sisemise meelekindluse hoidmine vangipõlves (nt „Robinson Crusoe” või arvukad kirjeldused lootuse säilitamisest koonduslaagris). Tegemist pole kirjanduse siseasjaga, Theodor Adorno ja Max Horkheimeri (2000: 65) väitel on „Odüsseia” kodu(maa) kaotuse ja taasleidmise pingutuse loona Euroopa…
Filoloogia on läinud, rahvus on läinud – mis jääb alles?
Keele ja Kirjanduse 60. sünnipäeva otsustas toimetus tähistada teemanumbriga „Humanitaarteadused ja rahvus”. Siinse ande kirjatükid pakuvad lugejale loodetavasti põnevat arutelu selle üle, kuidas on need kaks asja omavahel seotud ning kas see seos on ajas muutunud. Ajakirja seisukohast on aga viimane küsimus lausa kriitiliselt oluline. Väljaanne asutati ja tema profiil kujundati välja 1958. aastal hoopis teistes oludes. Missugune on eestikeelse, rõhutatult üksnes eesti materjali käsitleva väljaande staatus nüüd, kus viimaste aastakümnete jooksul on muutunud suhtumine rahvuse olemusse ja tähendusse? Võis ette arvata, et juubeli puhul niisuguste teemade ülesvõtmine tekitab ebamugava, ehk isegi piinliku olukorra.
Keele ja Kirjanduse toimimise aluseeldusi iseloomustab hästi…
Keele ja Kirjanduse toimimise aluseeldusi iseloomustab hästi…
Kultuur või kõiksus?
Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia. Koostanud Marek Tamm. Gigantum humeris. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016. 459 lk.
Metodoloogia on õpetus teadusliku uurimise meetodeist, hägusemas tavakasutuses aga meetodite kogum, kataloog või rippmenüü, millest võib valida oma uurimistöö jaoks kohase lähenemiste brikolaaži. Tõdemus, et meetoditel on kui mitte aja-, siis vähemalt kujunemislugu, on kahtlemata käesoleva kogumiku oluline panus. Kuid üldisema (kultuuri)teooriaga haakumata jääb metodoloogia käsitlemine klassifitseerivale tasandile ning sellest lõksust on raske pääseda. Metodoloogia ei saa läbi teooriata, eristusjoon nende vahel jääb ähmaseks.
Kogumiku pealkirjas püstitatakse küsimus, mis äratab huvi uurimispraktika(te) vastu, kuid alapealkirjas sõnastatud vastus on metadiskursiivne: kui tahta valida empiiriliseks uurimiseks radu…
Metodoloogia on õpetus teadusliku uurimise meetodeist, hägusemas tavakasutuses aga meetodite kogum, kataloog või rippmenüü, millest võib valida oma uurimistöö jaoks kohase lähenemiste brikolaaži. Tõdemus, et meetoditel on kui mitte aja-, siis vähemalt kujunemislugu, on kahtlemata käesoleva kogumiku oluline panus. Kuid üldisema (kultuuri)teooriaga haakumata jääb metodoloogia käsitlemine klassifitseerivale tasandile ning sellest lõksust on raske pääseda. Metodoloogia ei saa läbi teooriata, eristusjoon nende vahel jääb ähmaseks.
Kogumiku pealkirjas püstitatakse küsimus, mis äratab huvi uurimispraktika(te) vastu, kuid alapealkirjas sõnastatud vastus on metadiskursiivne: kui tahta valida empiiriliseks uurimiseks radu…
Rahvuslikkus teiste silmades
Hiljaaegu tutvustati mind lausega: „Tema on folklorist.” Aimasin järgneva dialoogi kurssi ega pidanud pettuma: „Siis sa uurid rahvalaule ja muinasjutte.” „Ja-jah, ja muistendeid ja vanasõnu,” tulin uuele tuttavale vastu.Nädal hiljem sama inimesega kokku juhtudes tuli tema initsiatiivil juttu algriimist, mida minu vestluspartner pidas meile – eesti keeles kõnelejatele-kirjutajatele – lõppriimist loomuomasemaks.
Folkloristina olen harjunud, et Eesti avalikkus defineerib folkloristikat rahvaluule liikide, suulisuse, mineviku ja rahvaluule kogumise kaudu („Mida te enam kogute, kas see juba otsa ei hakka saama?”). Seejuures eeldatakse vaikimisi, et rahvaluule, selle uurimine, rahvus ja vahest ka rahvuslus käivad ühte jalga. Rahvus tähistab selles kontekstis mitte kodakondsust, seost ja…
Folkloristina olen harjunud, et Eesti avalikkus defineerib folkloristikat rahvaluule liikide, suulisuse, mineviku ja rahvaluule kogumise kaudu („Mida te enam kogute, kas see juba otsa ei hakka saama?”). Seejuures eeldatakse vaikimisi, et rahvaluule, selle uurimine, rahvus ja vahest ka rahvuslus käivad ühte jalga. Rahvus tähistab selles kontekstis mitte kodakondsust, seost ja…
Sõna saavad endised peatoimetajad: Aksel Tamm, Mart Meri, Joel Sang
Ajakirja 60. sünnipäeva puhul küsisime endistelt peatoimetajatelt kaks küsimust: Millisena nägite peatoimetajana Keele ja Kirjanduse funktsiooni ühiskonnas? Kas see funktsioon on aja jooksul kuidagi muutunud?
AKSEL TAMM
Peatoimetaja aastatel 1983–1995
On liigutavalt tore (tean küll, et tsiteerin) möödunud kuuekümnele aastale tagasi vaadates tõdeda, et Keel ja Kirjandus on keerukatest aegadest suutnud läbi tulla oma väärikust minetamata. Vaevalised kümnendid nõukogude primitiivse rahvalikkuse ja parteilisuse stampideoloogia ning paiguti väga pedantse tsensuuri tingimustes sundisid muidugi peale kalkuleerimist ja manööverdamist, aga Olev Jõe [peatoimetaja aastatel 1958–1983] sirgjooneline tõetunne häälestas toimetust veel ka siis, kui esimene peatoimetaja juba lahkunud oli.
Riigid tekkisid ja lagunesid, oleks võinud pühenduda ka suurejoonelisele…
AKSEL TAMM
Peatoimetaja aastatel 1983–1995
On liigutavalt tore (tean küll, et tsiteerin) möödunud kuuekümnele aastale tagasi vaadates tõdeda, et Keel ja Kirjandus on keerukatest aegadest suutnud läbi tulla oma väärikust minetamata. Vaevalised kümnendid nõukogude primitiivse rahvalikkuse ja parteilisuse stampideoloogia ning paiguti väga pedantse tsensuuri tingimustes sundisid muidugi peale kalkuleerimist ja manööverdamist, aga Olev Jõe [peatoimetaja aastatel 1958–1983] sirgjooneline tõetunne häälestas toimetust veel ka siis, kui esimene peatoimetaja juba lahkunud oli.
Riigid tekkisid ja lagunesid, oleks võinud pühenduda ka suurejoonelisele…
Eesti etnograafia ja eesti rahvuslus
Etnograafia (etnoloogia) kui kultuuri, ühiskonda ja rahvast (rahvaid) uuriv teadusharu on alati olnud seotud ideoloogia ja poliitikaga (vt Bendix 1999; Klein 2006). Etnograafia tekkis ja arenes XIX sajandil ning XX sajandi algul konkreetsetes riiklikes oludes ning seetõttu on erinevates maades mõneti erinenud nii distsipliini nimetused, meetodid kui ka uurimisobjektid. Eestis oli teadusharu nimetuseks kuni 1990. aastateni etnograafia ning selle peamiseks uurimisalaks traditsioonilise talurahvakultuuri materiaalne külg.(1) Pärast taasiseseisvumist sulatati Eesti etnograafia kiiresti ühte Euroopa etnoloogiaga(2) ning vastavalt muutus ka nimetus.
Rahvuslus on ajaloos suhteliselt hiline, XVIII sajandi lõpul Lääne-Euroopas ja tema Ameerika kolooniates tekkinud nähtus, mis on orgaaniliselt seotud moderniseerumisega (vt Gellner 1994–1995). Laiemas…
Rahvuslus on ajaloos suhteliselt hiline, XVIII sajandi lõpul Lääne-Euroopas ja tema Ameerika kolooniates tekkinud nähtus, mis on orgaaniliselt seotud moderniseerumisega (vt Gellner 1994–1995). Laiemas…