Rubriik
Valdkond
Aasta
Teoreetiline keeleteadus ja kvantitatiivsed meetodid
Novembris 2017 toimus Tartu Ülikoolis V konverents sarjast „Teoreetiline keeleteadus Eestis” (23.–24. XI 2017).(1) Konverentsi pealkirjaks sai seekord „Kvantitatiivne pööre keeleteaduses – mis saab teooriast?”. Selline pealkiri oli ajendatud viimasel ajal keeleteaduses toimunud ulatuslikust suundumusest kvantitatiivsete meetodite poole. Tavaliseks on muutumas suuremahulised korpusuuringud koos keeruliste statistiliste mudelitega, üha enam püütakse teha eksperimente, et selgitada välja tegelik keelekasutus vastandina keeleuurija enesevaatlusele. Seejuures on võimalik uurimisküsimusi esitada ja saadud andmeid tõlgendada mitmetest teoreetilistest raamistikest lähtudes. Mõned küsimused, millele soovisime konverentsil vastuseid otsida: kas keeleteaduslik mõte areneb tänu kvantitatiivsele pöördele või sellest hoolimata? Kas radikaalne empiiriline lähenemine võib piirata uurimisküsimuste esitamist? Kas mõni osa keelest…
Pilk laste keeleomandamisele
Lapsesuu on kõigile nii tuttav ja emakeel nii omane, et leidub palju värvikaid näiteid suurtelt mõtlejatelt, kes kirjeldavad, kuidas lapsed keelt omandavad. Püha Augustinus, keda tsiteerib Ludwig Wittgenstein (2005 [1953]), väidab mäletavat seda, kuidas ta õppis keelt, kui vanemad osutasid erinevatele asjadele ja nimetasid neid.(1) Wittgenstein seab selle mälestuse kahtluse alla: tema meelest on keeletekke kontekst keelemäng ja keele eeldus soov suhelda. XX sajandi kuulsaim keeleteadlane Noam Chomsky on aga väitnud, et keel areneb sarnaselt elunditega: laps ei õpi, vaid küpseb ning keel koos temaga (1975: 10). Neid kõiki ühendab see, et lapse keeleomandamise üle arutleti ilma lapsi lähemalt uurimata.
Käesolev artikkel…
Käesolev artikkel…
Casus Mustelae nivalis
Foto Kalju Suur
Endel Nirk on kõrges eas surnud. Ja tema lahkumine meenutab, et loojumas on terve ajastu, mille parimaid esindajaid ta oli. See oli ajastu, mil rahvusliku humanitaaria keskmes asus e e s t i k i r j a n d u s l o o l a n e, kelle uurimisaineks ja tööpõlluks oli kirjanduslugu kui tervik. Mõistagi olid igaühel oma teemad ja rõhuasetused, kuid polnud kahtlust, et kõik kandsid viljavihke ühte rõuku ning olid ühiselt eesti kirjandusloo ehitamise teenistuses. Niisugusel, XIX sajandi rahvusidealistlikust vaimust lähtuval ajastul oli oma žanriline hierarhia, mille kõrgemaid vorme oli nn ühemehekirjanduslugu. Nii mõnedki, Endel Nirk sealhulgas, on sellega kätt proovinud. Ülev eesmärk oli vaimutöölisi koondav leksikon. Esimene kirjanikele keskenduv teatmeteos ilmus…
Endel Nirk on kõrges eas surnud. Ja tema lahkumine meenutab, et loojumas on terve ajastu, mille parimaid esindajaid ta oli. See oli ajastu, mil rahvusliku humanitaaria keskmes asus e e s t i k i r j a n d u s l o o l a n e, kelle uurimisaineks ja tööpõlluks oli kirjanduslugu kui tervik. Mõistagi olid igaühel oma teemad ja rõhuasetused, kuid polnud kahtlust, et kõik kandsid viljavihke ühte rõuku ning olid ühiselt eesti kirjandusloo ehitamise teenistuses. Niisugusel, XIX sajandi rahvusidealistlikust vaimust lähtuval ajastul oli oma žanriline hierarhia, mille kõrgemaid vorme oli nn ühemehekirjanduslugu. Nii mõnedki, Endel Nirk sealhulgas, on sellega kätt proovinud. Ülev eesmärk oli vaimutöölisi koondav leksikon. Esimene kirjanikele keskenduv teatmeteos ilmus…
Lühikroonika
• 8.–9. juunil Liinakurul peetud kirjandustudengite kevadkoolis esinesid Andre Uibos („Ajast ja kiirusest males ja keeles”), Imar Kutšukali („Sugu ja maailm: kuidas grammatika võib mütoloogiat mõjutada”), Indrek Ojam(„Karl Ristikivi kirjandusteooria kirjades Agnes Rohumaale ja „Novellis” ja Ristikivi modernismi küsimus”), Krista Keedus („Taevase ja maise armastuse motiivid Karl Ristikivi „Hingede öös” ja ajaloolises sarjas”), Piret Põldver („Kuidas patriarhaat tapab armastuse. Mehis Heinsaare loomingu näitel”), Taimi Laur („Vaino Vahingu looming kui fenomen”), Tõnis Parksepp („Raamatute armastusest”), Hele-Mai Viiksaar(„Piirid transgressiivses kirjanduses”) ja Agnes Neier, Joosep Susi („Pildikesi eesti luulest”). Esimesel õhtul toimus loovkirjutamise töötuba Meelis Friedenthaliga. Õhtu peaesineja Tõnu Õnnepaluga vestles Mart Velsker.
•…
•…
Kaitstud doktoritööd
• 16. mail kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Mare Kitsnik lingvistika erialal doktoritöö „Iga asi omal ajal: B1- ja B2-taseme verbikonstruktsioonid keeleoskuse arengu näitajana”.
Doktoritöö juhendaja oli Turu Ülikooli professor Annekatrin Kaivapalu ja oponendid Tartu Ülikooli professor Renate Pajusalu ning Jyväskylä Ülikooli professor Mirja Tarnanen.
Doktoritöös uuriti eesti õppijakeele leksikaalgrammatilise oskuse arengut, mis käib kaasas kommunikatiivse keeleoskustaseme tõusuga. Artikliväitekirja kolm artiklit käsitlesid verbivorme, tingivat kõneviisi ja modaalverbide saama ja võima konstruktsioone B1- ja B2-taseme õppijakeeles. Analüütilises kokkuvõttes leidis autor, et keeleõppemetoodika jaoks on oluline teadvustada teise keele õppimist protsessina, mis sõltub eelkõige sisendkeelest ja teise keele omandamise üldistest arengupõhimõtetest. Keeleõpetajad peaksid võimaldama…
Doktoritöö juhendaja oli Turu Ülikooli professor Annekatrin Kaivapalu ja oponendid Tartu Ülikooli professor Renate Pajusalu ning Jyväskylä Ülikooli professor Mirja Tarnanen.
Doktoritöös uuriti eesti õppijakeele leksikaalgrammatilise oskuse arengut, mis käib kaasas kommunikatiivse keeleoskustaseme tõusuga. Artikliväitekirja kolm artiklit käsitlesid verbivorme, tingivat kõneviisi ja modaalverbide saama ja võima konstruktsioone B1- ja B2-taseme õppijakeeles. Analüütilises kokkuvõttes leidis autor, et keeleõppemetoodika jaoks on oluline teadvustada teise keele õppimist protsessina, mis sõltub eelkõige sisendkeelest ja teise keele omandamise üldistest arengupõhimõtetest. Keeleõpetajad peaksid võimaldama…
Veenev väitekiri
Kui seeder langeb tuleroaks,
mis saab siis samblast seina peal?
Kui Livjatan sattub õnge,
mis saab siis mudamaimudest?
Kui tulvajõge tabab põud,
mis saab siis lombiveest?
(Talmud, Mo’ed Katan 25b)
19. märtsil k.a kaitses Marju Lepajõe Tartu Ülikoolis filosoofiadoktori (teoloogia) kraadi saamiseks esitatud väitekirja „Pastorid ja kirjakultuur: kristliku humanismi variatsioonidest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandi esimesel poolel”. Sellele uudisele võib reageerida kaheti. Ühelt poolt võib tunda ängi, et nii eksemplaarne akadeemilise vabaduse ja humanitaarse süvenemisõiguse kaitsja oli sunnitud alistuma aparatuuri ettekirjutustele, mis ei võimalda ilma doktorikraadita ülikoolis õpetada. Viimase kahekümne aasta jooksul, mil teaduselu korraldavad ja suunavad mehhanismid on järjekindla täiustumise tulemusel tasapisi arenenud kõhedust tekitavalt iseseisvaks…
mis saab siis samblast seina peal?
Kui Livjatan sattub õnge,
mis saab siis mudamaimudest?
Kui tulvajõge tabab põud,
mis saab siis lombiveest?
(Talmud, Mo’ed Katan 25b)
19. märtsil k.a kaitses Marju Lepajõe Tartu Ülikoolis filosoofiadoktori (teoloogia) kraadi saamiseks esitatud väitekirja „Pastorid ja kirjakultuur: kristliku humanismi variatsioonidest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandi esimesel poolel”. Sellele uudisele võib reageerida kaheti. Ühelt poolt võib tunda ängi, et nii eksemplaarne akadeemilise vabaduse ja humanitaarse süvenemisõiguse kaitsja oli sunnitud alistuma aparatuuri ettekirjutustele, mis ei võimalda ilma doktorikraadita ülikoolis õpetada. Viimase kahekümne aasta jooksul, mil teaduselu korraldavad ja suunavad mehhanismid on järjekindla täiustumise tulemusel tasapisi arenenud kõhedust tekitavalt iseseisvaks…
Uus, mahukam, põhjalikum ja tänapäevasem süntaksikäsitlus
Tervikkäsitluste sarjas valminud „Eesti keele süntaks” (toimetajad Mati Erelt ja Helle Metslang, autorid Mati Erelt, Tiit Hennoste, Liina Lindström, Helle Metslang, Helen Plado, Renate Pajusalu ja Ann Veismann) on ulatuslik ja põhjalik ülevaateteos, mida võib kindlasti pidada eesti grammatikakirjelduse uueks etapiks. Pärast 1993. aasta „Eesti keele grammatika” süntaksiosa ehk EKG-d ei ole sarnase mahu ja ambitsiooniga teoseid ilmunud, seega on viimatimainituga võrdlemine uue tervikkäsitluse puhul ilmselt paratamatu.
Võrreldes uut ja vana
Süntaksi tervikkäsitlus on igati terviklik ja loogilise ülesehitusega suurteos. Kuigi üldjoontes toetub uus käsitlus suuresti samadele põhimõtetele, nagu olid omaaegsel EKG-l, on selles olulisi täiendusi ja erinevusi. Kõige tähtsamaks võib pidada…
Võrreldes uut ja vana
Süntaksi tervikkäsitlus on igati terviklik ja loogilise ülesehitusega suurteos. Kuigi üldjoontes toetub uus käsitlus suuresti samadele põhimõtetele, nagu olid omaaegsel EKG-l, on selles olulisi täiendusi ja erinevusi. Kõige tähtsamaks võib pidada…
Ljubov Kisseljova magnum opus
Tartu Ülikooli slaavi filoloogia osakonna ja vene kirjanduse õppetooli juhataja professor Ljubov Kisseljova (snd 1950) monograafiat andis oodata. Seda suurem on rahuldus, et see on nüüd olemas. Eesti (kirjandus)kultuuri ajaloo „loodimisel” venepoolsete kontaktide ning mõjutuste jälgimise pinnalt saab nüüd võtta Sergei Issakovi (1931–2013) asjaomaste uurimuste(1) ning sellegi raamatu põhilise tõlkija, kultuuriloolase Malle Salupere (snd 1931) mitmete käsitluste(2) kõrvale ka Kisseljova teose.
Tegemist on Kisseljova esimese teadusraamatuga eesti keeles. Aga 2014. aastani ulatuv 213 bibliograafilist kirjet hõlmav artiklite nimekiri õppetooli koduleheküljel osutab, et vene keeleski pole tal seni raamatut ilmunud. Kuna tegemist on algupäraselt venekeelse käsikirja „Эстонско-русское культурное пространство” tõlkega, siis võib eeldada ja…
Tegemist on Kisseljova esimese teadusraamatuga eesti keeles. Aga 2014. aastani ulatuv 213 bibliograafilist kirjet hõlmav artiklite nimekiri õppetooli koduleheküljel osutab, et vene keeleski pole tal seni raamatut ilmunud. Kuna tegemist on algupäraselt venekeelse käsikirja „Эстонско-русское культурное пространство” tõlkega, siis võib eeldada ja…
Serafima ja Hariton
2015. aastal pälvis Vahur Afanasjevi luulekogu „Tünsamäe tigu” Eesti Kultuurkapitali luuleauhinna, 2017. aastal sai tema romaan „Serafima ja Bogdan” Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese koha ning 2018. aastal kultuurkapitali proosaauhinna. Autor on ise nentinud luulekogu ja romaani ühist tekkelugu(1) ja ehkki erinevad nii žanrilt kui ka peamiselt käsitlusobjektilt, kujutavad mõlemad üht väga konkreetset kohta Eestis, seda mitmete kattuvate joontega. Näiteks varjamatut soojust leidub nii vägivaldses komöödias(2) kui ka tundlemisest hoiduda püüdvas meesluules(3).
„Tünsamäe tigu” on luulevormis sissevaade Tartumaa Peipsi serva eesti külamaastikku. Romaani tegevuskohaks on taas Peipsiveer, ent tegelasteks sealne teistsuguste kommetega venekeelne kogukond, XVII sajandil Vene ortodokssest kirikust eraldunud ning riigi äärealale…
„Tünsamäe tigu” on luulevormis sissevaade Tartumaa Peipsi serva eesti külamaastikku. Romaani tegevuskohaks on taas Peipsiveer, ent tegelasteks sealne teistsuguste kommetega venekeelne kogukond, XVII sajandil Vene ortodokssest kirikust eraldunud ning riigi äärealale…
Lugeja teekond ja kriitiku töö
Mudlumi „Ümberjutustaja”, kogumik, mis pakub valikut tema nii ZA/UM-i veebilehel ja ERR-i kultuuriportaalis kui ka trükiajakirjanduses ilmunud arvustustest ja esseedest, on üldiselt sümpaatne raamat. Kogumikku koondatud tekstid on meeldivalt ladusad ja haaravad ning raamat ise on, kas siis tahtmatult või tahtlikult, pandud kokku osavusega, mida võib samuti sümpaatseks pidada: justkui vabandavalt, ent siiski kindlameelselt teeb Mudlum nii eessõna kui ka mitmes tekstis leiduvate ääremärkuste kaudu lugeja n-ö relvituks, välistab pretensioonid, rõhutades oma asjaarmastaja positsiooni ning eitades ka igasuguseid struktuurilisi püüdlusi koostamisel.
Siin peitub aga kogumiku üks paradokse: ainese poolest on tegu tõesti eklektilise raamatuga, kus leidub nii vanade Loomingu Raamatukogu numbrite…
Siin peitub aga kogumiku üks paradokse: ainese poolest on tegu tõesti eklektilise raamatuga, kus leidub nii vanade Loomingu Raamatukogu numbrite…
Modernismi muutuv tähendus eesti kirjanduskultuuris
Modernism kui poeetika ja ajalookirjutuse probleem
Praegu tundub, et Eesti taasiseseisvumise järgse aastakümne üks laia-haardelisem ja tungivam kirjandusteaduslik arutelu toimus – vastavate mujal aset leidnud debattide suhtes hilinenult – postmodernismi ümber (vt Kraavi 2005: 37; Viires 2008: 43–52). Kuna postmodernism oma eesliitega on derivatiivne või sekundaarne mõiste, eeldaks sellealane diskussioon ka modernismi problemaatika läbiarutamist, mida aga tehtud ei ole. Postmodernism ja modernism on saanud eesti kirjandusteaduse töövahenditeks enam-vähem samal ajal (Hennoste 2003a [1996]: 39–40, 2006a: 73–74). Sealjuures on isegi eelistatum analüüsi juhtkategooria olnud postmodernism, mille tunnustena on kinnistunud esteetiliste võtete pluralistlik, enamasti pastišipõhine mänglev ja irooniline kasutamine, samuti sügavuse dimensiooni ja žanripiiride kadumine…
Praegu tundub, et Eesti taasiseseisvumise järgse aastakümne üks laia-haardelisem ja tungivam kirjandusteaduslik arutelu toimus – vastavate mujal aset leidnud debattide suhtes hilinenult – postmodernismi ümber (vt Kraavi 2005: 37; Viires 2008: 43–52). Kuna postmodernism oma eesliitega on derivatiivne või sekundaarne mõiste, eeldaks sellealane diskussioon ka modernismi problemaatika läbiarutamist, mida aga tehtud ei ole. Postmodernism ja modernism on saanud eesti kirjandusteaduse töövahenditeks enam-vähem samal ajal (Hennoste 2003a [1996]: 39–40, 2006a: 73–74). Sealjuures on isegi eelistatum analüüsi juhtkategooria olnud postmodernism, mille tunnustena on kinnistunud esteetiliste võtete pluralistlik, enamasti pastišipõhine mänglev ja irooniline kasutamine, samuti sügavuse dimensiooni ja žanripiiride kadumine…
Eituse väljendamise vormivalikutest XVII–XVIII sajandi põhjaeesti tekstides
Artikkel käsitleb lauseeituse väljendamist põhjaeesti kirjakeele vaimulikes ning õpetlikes tekstides. Lauseeituse all peetakse silmas eitust, mille mõjualasse kuulub kogu lause, nt Täna ajalehed ei ilmu, ent selle hulka arvestatakse ka negatsioon, mille fookuses on mõni muu lauseelement, mida tähistatakse nt partikliga mitte või rõhutamisega, nt Laps ei vaja mitte maiustusi, vaid armastust (Erelt 2017: 181, 186–187). Erinevalt tänapäeva eesti kirjakeelest, kus negatsiooni vormistatakse põhiliselt eitussõnaga ei (Erelt 2017: 182), võis eesti vanemas kirjakeeles e-tüvelise eitussõna kasutus varieeruda (nt ep, ei, es, eks) ning negatsiooni väljendati ka tarinditega, mida praegu enam ei kasutata, nt partikliga mitte ja pöördetunnusega verbiga. Seepärast on…
Lühikroonika
• 7. mail alustas Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituut koos Eesti-uuringute Tippkeskusega uuesti mõtteloo seminaride sarja, mis on jätkuks aastatel 2012–2014 filosoofia ja semiootika instituudis toimunud „Eesti mõtteloo metodoloogia” seminarile. Esimesel kokkusaamisel kõneles mõtteloo professor Pärtel Piirimäe teemal „Mõtteloo mõttest: ühe distsipliini sisekaemus”.
• 7. mail toimus Kumu kunstimuuseumis neljas TÜHI pop-up seminar, mille fookuses oli Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreemi koostatud näitus „Ajalugu pildis – pilt ajaloos” ja samade autorite kirjutatud monograafia „Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik Eesti kunstis” (Tallinn, 2018). Minevikku kujutavate piltide kõrval olid vaatluse all ka mütoloogia- ja pärandiainelised teosed. Esinesid Eesti Kunstiakadeemia professor ja…
• 7. mail toimus Kumu kunstimuuseumis neljas TÜHI pop-up seminar, mille fookuses oli Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreemi koostatud näitus „Ajalugu pildis – pilt ajaloos” ja samade autorite kirjutatud monograafia „Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik Eesti kunstis” (Tallinn, 2018). Minevikku kujutavate piltide kõrval olid vaatluse all ka mütoloogia- ja pärandiainelised teosed. Esinesid Eesti Kunstiakadeemia professor ja…
Esimese öö õiguse stereotüübi leviku eellugu
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis ja Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on terve hulk teateid esimese öö õigusest. Need on pärit valdavalt XX sajandist. Seesama teema võetakse vahel kõne alla ka kohvilauavestlustes ja sotsiaalmeedia postitustes.(1) Pole kahtlust, et kujutelm esimese öö õigusest on hõivanud koha eestlase kultuurimälus. Ometigi ei tähenda kõnealuse fraasi tuttavlikkus ega isegi mitte selle puhutine eksimine muidu arvestatavatesse ajalookäsitlustesse,(2) nagu oleks Eestis kunagi eksisteerinud seksuaalelu reguleeriv seadusesäte, mis näinuks ette mõisniku sekkumise talle kuuluvate pärisorjade intiimasjadesse pruutpaari pulmade eel või ajal. Tegemist on eestlase identiteeti mõtestava troobi või stereotüübi, mitte ajaloolise tõsiasjaga.
Ettekujutus esimese öö õigusest – maavalduse meessoost omaniku õigusest veeta…
Ettekujutus esimese öö õigusest – maavalduse meessoost omaniku õigusest veeta…
Eesti sõnavara samme ida ja lääne piiril
Uurali keelte etümoloogilises uurimuses on pearõhk traditsiooniliselt olnud keelkonna vanimal ühisel ainestikul. Selle kõrval on üksikute tütarkeelte sõnavara areng äratanud palju vähem huvi. Uuritavat ometi jätkuks, kuna sõnavara muutumine on olnud seda kiirem ja põhjapanevam, mida uuemat aega vaadelda. Eriti rahvusvahelise kristliku kultuuri levimine Läänemere piirkonda keskajal on olnud määratu muutus, mille mõjud avalduvad mitmel moel nii piirkonna keeltes kui ka nende uurimiseks kasutusele võetud lähtekohtade mitmekesistumises. Uurija ei pea leppima vaid rekonstrueerimise ja hüpoteesidega, kui käepärast on kirjalikke keeleainestikke ja ajaloolisi dokumente.
Sven-Erik Soosaare uurimus teaduskraadi saamiseks on artikliväitekiri, mis koosneb kuuest varem avaldatud eelretsenseeritud publikatsioonist ning neid tutvustavast ja…
Sven-Erik Soosaare uurimus teaduskraadi saamiseks on artikliväitekiri, mis koosneb kuuest varem avaldatud eelretsenseeritud publikatsioonist ning neid tutvustavast ja…
Lühidalt
Holger Kaints. Mälestusi raamatutest. Tallinn: Hea Lugu, 2017. 159 lk.
Holger Kaints mäletab ennast raamatuinimesena juba üsna lapsepõlvest alates. Kodus olid kõikjal raamatud ja ema töötas Keskhaiglas raamatukoguhoidjana. Lisaks raamatutele, mida autor omal ajal luges, on ta mälestustes pisikesi huvitavaid olmelisi ajadetaile, näiteks see, kuidas ja miks ta ema just rongiga tööle sõitis. Holger on huvitavalt kirjeldanud omaaegset Keskhaigla raamatukogu, kus ta koolipoisina käis ema abistamas ja sai sealt mõnikord ka mahakantud raamatuid, samuti raamatute baasi, kus ta ise juba täiskasvanuna tegeles võõrkeelsete raamatutega. „Raamatute baas” on teose kõige pikem osa ja sisaldab kultuurilooliselt huvitavaid fakte ühest ka raamatuhuvilisele üldsusele üsna…
Holger Kaints mäletab ennast raamatuinimesena juba üsna lapsepõlvest alates. Kodus olid kõikjal raamatud ja ema töötas Keskhaiglas raamatukoguhoidjana. Lisaks raamatutele, mida autor omal ajal luges, on ta mälestustes pisikesi huvitavaid olmelisi ajadetaile, näiteks see, kuidas ja miks ta ema just rongiga tööle sõitis. Holger on huvitavalt kirjeldanud omaaegset Keskhaigla raamatukogu, kus ta koolipoisina käis ema abistamas ja sai sealt mõnikord ka mahakantud raamatuid, samuti raamatute baasi, kus ta ise juba täiskasvanuna tegeles võõrkeelsete raamatutega. „Raamatute baas” on teose kõige pikem osa ja sisaldab kultuurilooliselt huvitavaid fakte ühest ka raamatuhuvilisele üldsusele üsna…
Kultuuris on teoksil tähendus
Rein Raua hiljutise raamatu alapealkiri „Tervikliku kultuuriteooria visand” võib kõlada veidi suurejoonelisena, kuid praegune aeg nõuabki suuri ja avaraid mõtteid. Uskumus, et elame killustunud maailmas, mida peame uurima „näidete, erinevuste, variatsioonide, üksikasjade kaudu – tükkhaaval, juhtumi kaupa”,(1) on vankuma löönud. Selle taga on suuresti globaalsed, eelkõige ökoloogilised probleemid, mis on tavamõistusele hoomamatud ja laboratoorsete meetoditega raskesti isoleeritavad. Ühelt poolt nõuavad need kogu maailma käsitlemist ühtse terviku või süsteemina, või siis „hüperobjektidest”(2) koosnevana; teiselt poolt aga ajalise mõõtme avardamist: „siin ja praegu” toimuvale keskendumise asemel on sageli vaja analüüsida aastasadu või koguni aastatuhandeid kestvaid protsesse. Selle jaoks sobivaid mõisteid otsides võib peagi põrkuda…
Sirgu, sirgu, Soome silda. Lydia Koidulat modifitseerides
Tallinnas, mu lapsepõlvekodu köögi seinal oli suur Eesti kaart. Eestist põhja poole jäi sellel ribake Soomet, mis veel kaardile mahtus. See ribake oli lapse hämmastuseks Tallinnale palju lähemal kui Tartu. Soome raadio mängis ja kui kell oli Soomes 12, meil 1, ning ma pidin kooli minema, kostusid sealt Turu toomkiriku kellalöögid. Soomlaste südaööl, meil tund aega hiljem, mängiti selles raadios Soome hümni, mis oli kunagi olnud ka meie hümn. Soome tundus lähedane, pilgu ja kuulde kaugusel. Ent tegelikkuses oli Soome meist siis, 1950. aastate alguses, kaugemal kui neil ammustel aegadel, millest on juttu Seppo Zetterbergi raamatus „Rändajad Soome sillal”.
Raamatu alguses…
Raamatu alguses…
Iseenda läppunud õhu käes
Noorkirjanduse kogumikku on üllatavalt raske arvustada, ette kerkib mitmeid põhimõttelist otsust nõudvaid takistusi. Võiks ju kogumikku pelgalt tutvustada ning tekste oma nägemust mööda liigitada, kuid seda on juba tehtud, alates Jan Kausi järelsõnast raamatu lõpus. Tuleb võtta kriitiku roll ja jagada hinnanguid, kuid siit algabki ebalus. Sest e s i t e k s: mis on noorkirjanduse hindamiseks sobilik mõõt? Erinevalt ühest teisest viljakast kriitikust ei pea ma kohaseks kaaluda kogu kirjandust sama margapuuga, võrrelda kõike Thomas Manni või Milan Kunderaga, lahkes tujus olles ehk Tammsaare või Mutiga. Noorkirjandus peab saama parajal määral krediiti, et tulevane Tammsaare ära ei kohkuks – kuigi on kahtlane, kas tõelist…
Nõukogude lääne vaatenurk lääne nõukogude-uuringutele
Epp Annus on oma monograafia pealkirjastanud väga neutraalselt, võib öelda, et isegi töö tähtsust pisendades. Tekitab ju sõna studies eelarvamuse, nagu oleks raamatuks koondatud hulk iseseisvaid uurimusi, mida ei seo rohkem kui üksnes aines – nõukogude postkolonialism. Eelarvamus saab kummutatud juba esimeste peatükkidega: tegu on väga hästi komponeeritud monograafiaga, mis võtab süstemaatiliselt fookusesse nõukogude tegelikkuse erinevad tahud.
Kui välja arvata võib-olla veidi raskepärane, pikk ja tihe sissejuhatus, on ülejäänud raamat keskmisele humanitaar- või sotsiaalteadusliku taustaga teadlasele naudinguga loetav. Monograafia esimeses kolmes peatükis on põhirõhk teoreetilisel analüüsil, täpsemalt, kas ja mil määral sobib postkolonialistlik lähenemine nõukogude tegelikkuse analüüsiks. Minu hinnangul on see…
Kui välja arvata võib-olla veidi raskepärane, pikk ja tihe sissejuhatus, on ülejäänud raamat keskmisele humanitaar- või sotsiaalteadusliku taustaga teadlasele naudinguga loetav. Monograafia esimeses kolmes peatükis on põhirõhk teoreetilisel analüüsil, täpsemalt, kas ja mil määral sobib postkolonialistlik lähenemine nõukogude tegelikkuse analüüsiks. Minu hinnangul on see…
Igasugust saab vaadata ja imetleda
Foto Maiu Sikk
Keeleteadlane Anna Verschik on sündinud Peterburis venekeelses juudi perekonnas, ent jõudnud varases teismeeas äratundmisele, et eesti keel on tema keel. Täitnud südamesoovi õppida Tartus eesti filoloogiks, on ta püsivalt elanud Eestis ning panustanud sügava austuse ja pühendumusega siinsesse keele- ja kultuuriruumi. Alates 2002. aastast on Anna Verschik töötanud Tallinna Ülikoolis, sellest enam kui kümnendi üldkeeleteaduse professorina. 50 aasta juubeli puhul vesteldi Keele ja Kirjanduse toimetuses.
Olete tuntud eelkõige lingvistina, ent kirjutanud ka kirjandusteadusliku käsitluse, milles lähtute keelelise eluloo mõistest.(1) Mida oskate öelda omaenda keelelise eluloo, oma emakeele kohta?
Igal inimesel on oma kordumatu elulugu. Mis on mitmekeelse inimese emakeel, on väga…
Keeleteadlane Anna Verschik on sündinud Peterburis venekeelses juudi perekonnas, ent jõudnud varases teismeeas äratundmisele, et eesti keel on tema keel. Täitnud südamesoovi õppida Tartus eesti filoloogiks, on ta püsivalt elanud Eestis ning panustanud sügava austuse ja pühendumusega siinsesse keele- ja kultuuriruumi. Alates 2002. aastast on Anna Verschik töötanud Tallinna Ülikoolis, sellest enam kui kümnendi üldkeeleteaduse professorina. 50 aasta juubeli puhul vesteldi Keele ja Kirjanduse toimetuses.
Olete tuntud eelkõige lingvistina, ent kirjutanud ka kirjandusteadusliku käsitluse, milles lähtute keelelise eluloo mõistest.(1) Mida oskate öelda omaenda keelelise eluloo, oma emakeele kohta?
Igal inimesel on oma kordumatu elulugu. Mis on mitmekeelse inimese emakeel, on väga…
roobas – muinasteede kirjeldaja
On tõsiasi, et hõlpsasti etümologiseeritavate sõnade hulka ei kuulu ee roobas : roopa ~ rööbas : rööpa, samuti roobe : roope ~ rööbe : rööpe, roop : roobe ~ rööp : rööbi ’pikk kitsas jälg, loha, s.o vagujas (lohistamis)jälg; (rhvl) auk (sõidu)teel(1); sõiduki ratta või jalase (sügavam paralleelne) jälg (pinnases, teel); paralleelselt kulgevad jooned, jäljed vms; raudtee- vms rööbas(2); rööbaspuude varb ehk rööbas’ (EKMS I: 792 jälg, II: 244 kõrvuti, III: 1247 tee; EKSS 4: 875, 939).
Levikupilt on kõnekamaid sõnapere ajaloo peegeldajaid. roobas-perel on vasteid kõigis läänemeresoome põhjarühma keeltes: sm ruopas : ruoppaan ’kivihunnik, jääkuhjatis’; mrd (Ingerimaa) ’vankriratta jälg teel’, (Põhja-Ingerimaa) ruopas: jäähän tulee ruoppaita, jos järvi ei…
Levikupilt on kõnekamaid sõnapere ajaloo peegeldajaid. roobas-perel on vasteid kõigis läänemeresoome põhjarühma keeltes: sm ruopas : ruoppaan ’kivihunnik, jääkuhjatis’; mrd (Ingerimaa) ’vankriratta jälg teel’, (Põhja-Ingerimaa) ruopas: jäähän tulee ruoppaita, jos järvi ei…
Kas mehed ja naised tõlgivad tõepoolest erinevalt?
Soouuringud on järjest kindlamalt leidnud oma koha tõlketeaduses (vt nt von Flotow 1997, 2010; Simon 1996; Santaemilia 2005; Leonardi 2007; Zankovets 2012; Tomilova 2013; Bridging. . . . 2013;Leontjeva 2015; Translation. . . . 2017 jt). Kuigi tõlketeoreetik Susan Bassnett (1992: 70) on väitnud, et tõlkeuuringud kulgevad paralleelselt naisuurimusega, näib siiski, et tänapäeval ei piirduta soouurimuslikus tõlketeaduses vaid naistõlkijate tekstide(1) analüüsimisega, vaid pigem kõrvutatakse erinevast soost tõlkijate töid ning otsitakse erinevusi, aga ka ühiseid jooni.
Soouuringutele tuginevas tõlketeaduses on üritatud ja üritatakse jätkuvalt tuvastada, kas mees- ja naistõlkijad eelistavad erinevaid tõlkestrateegiaid ning -meetodeid, kas tõlkija sugu mõjutab tema loomingu originaalitruudust, kas lähteteksti autori sugu mängib rolli selles, kuidas…
Soouuringutele tuginevas tõlketeaduses on üritatud ja üritatakse jätkuvalt tuvastada, kas mees- ja naistõlkijad eelistavad erinevaid tõlkestrateegiaid ning -meetodeid, kas tõlkija sugu mõjutab tema loomingu originaalitruudust, kas lähteteksti autori sugu mängib rolli selles, kuidas…
Sõnaraamat, mis pakub huvi keelesaarte uurijale
2017. aasta lõpul ilmus Riias Läti keele instituudi väljaandena Kalniena murde sõnaraamat, mis peaks pakkuma teravdatud huvi keelesaarte ja läänemeresoome keelte kontaktide uurijatele. Kaheköitelise, tublisti üle tuhande lehekülje hõlmava suhteliselt täieliku ühemurrakusõnaraamatu autorid on Sarmīte Balode ja Ilga Jansone. Kalniena murrakut kõneldakse Põhja-Lätis. See on Lätimaa neid piirkondi, mis on sajandeid kuulunud läänemeresoome ja balti keelerühma kokkupuutevöötmesse. Kõne all on tänapäevaks lätistunud lõunaeestlaste ulatuslikud asualad. Kalniena ehk Kalnamuiža (mrd Kol̂lamùiža, sks Kalnemoise) asub Gulbene piirkonna kirdenurgas praeguse Stāmeriena valla territooriumil ja piirneb Alūksne haldusüksuse Kalncempji, Anna ja Jaunanna vallaga. Selleski piirkonnas on olnud tähelepanuväärsel määral põlist lõunaeesti (ugandi) asustust, mis…
Lühikroonika
LÜHIKROONIKA
• 4. aprillil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul kõneles Maarja Hollo teemal „Traumast romaanini: Salme Ekbaumi dokumentaalromaanist „Ristitants””. 1944. aastal Eestist Rootsi põgenenud ja sealt 1949. aastal Kanadasse ümber asunud Salme Ekbaumi „Ristitants” on mitmes mõttes tähelepanu vääriv teos. Autor on jäädvustanud sündmused, mis toimusid seoses Rudolf Sirge külaskäiguga Torontosse 1964. aasta septembris ja viisid sügavate vastuoludeni Toronto eestlaste kogukonnas. Ettekanne käsitles „Ristitantsu” ajaloolist konteksti, aga ka žanri ja poeetikaga seotud aspekte.
• 5.–6. aprillil korraldas Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut koostöös Soome teadlastega XXXII foneetika päevad. Foneetika päevi on Soomes korraldatud alates 1971. aastast, see konverents on traditsiooniliselt olnud Soome…
• 4. aprillil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul kõneles Maarja Hollo teemal „Traumast romaanini: Salme Ekbaumi dokumentaalromaanist „Ristitants””. 1944. aastal Eestist Rootsi põgenenud ja sealt 1949. aastal Kanadasse ümber asunud Salme Ekbaumi „Ristitants” on mitmes mõttes tähelepanu vääriv teos. Autor on jäädvustanud sündmused, mis toimusid seoses Rudolf Sirge külaskäiguga Torontosse 1964. aasta septembris ja viisid sügavate vastuoludeni Toronto eestlaste kogukonnas. Ettekanne käsitles „Ristitantsu” ajaloolist konteksti, aga ka žanri ja poeetikaga seotud aspekte.
• 5.–6. aprillil korraldas Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut koostöös Soome teadlastega XXXII foneetika päevad. Foneetika päevi on Soomes korraldatud alates 1971. aastast, see konverents on traditsiooniliselt olnud Soome…
Varjatud muutused eesti keele prosoodilises struktuuris
Eesti foneetikud on juba mitukümmend aastat otsinud vastust küsimusele, missugust rolli mängib vältevastanduses põhitooni muutumine. Kas väldete tajumisel on kõige olulisem tunnus kestuste erinevus või hoopis sõna põhitoonikontuur? Mitmed uurimused on näidanud, et põhitoon tõepoolest on II ja III välte eristamisel tähtis (vt põhjalikku ülevaadet Lippus 2016: 140–148). Ilse Lehiste (2003) on välja käinud arvamuse, et eesti keel on muutumas kvantiteedikeelest tooniaktsendikeeleks. Tooniaktsendid on iseloomulikud mitmele Läänemere regiooni keelele, nt kui hääldada Stockholmi rootsi keeles sõna andenesisilp tõusva ja järgsilp langeva tooniga, tähendab see ’part’, kui aga toon esisilbi hääldamisel langeb, teise silbi alguses tõuseb ja lõpuks taas langeb, on…
Kirjeldamise, kehtestamise ja koormate kergendamise raskepärane töö
Eesti väikest, kuid enam mitte nii suletud kirjandusteaduse maastikku on aastakümneid iseloomustanud uurijate vähesuse ja spetsialiseerumisvõimaluste rohkuse vaheline mõtlemapanev proportsioonitus. Ühelt poolt ei jätku igale asjale uurijat, teiselt poolt kannustab moodne teadussüsteem keskenduma väga kitsale teemale, mille valikut oleks võimalik usutavalt põhjendada. Nii leiavad paljud noored uurijad, kes tahavad tegeleda mõne uue teemaga, end olukorrast, kus nende selja taga pole piisavalt kindla jalgealusega alamdistsipliini, mille üksikasjalikkuseni väljatöötatud raamistiku rüpes teiste teadlaste kõrval rahulikult tegutseda ning selle täiendamisse, edasiarendamisse ja värskendamisse oma panus anda. Ühelt poolt tuleb kogu aeg tegeleda terve uurimisvaldkonna üldise tutvustamise või kehtestamise, kohaldamise või alalhoidmisega, teiselt poolt…
Jälle midagi Baltikumi ja Saksamaa kultuurisuhetest
Käesoleva kogumiku „Baltikumi-Saksa kultuurisidemed 16. kuni 19. sajandini. Meedia – institutsioonid – tegelased” esimene köide „Reformatsioonist valgustuseni” koondab 2014. aastal Heidelbergi Teaduste Akadeemia korraldatud rahvusvahelisel konverentsil peetud ettekandeid. Juba kaanepilt, mis ei kujuta mitte Riiat ega Tallinna, vaid hoopiski XVI sajandi Vilniust, näitab kogumiku koostajate soovi sooritada mission impossible ning integreerida protestantismi pööranud Eesti ja Läti alaga ka katoliku usule truuks jäänud Leedu. Kuigi ühendamisest pole seegi kord asja saanud, on kogumikku sattunud nii mõnigi huvitav Leedut puudutav artikkel. Alustamegi nendest.
Leedu integreerimist Baltikumi ajalukku rõhutab juba Klaus Garberi sissejuhatav artikkel „Tagasipöördumine Euroopasse” (lk 27–68), kus Garber vastandab põhjapoolse Baltikumi ranged…
Leedu integreerimist Baltikumi ajalukku rõhutab juba Klaus Garberi sissejuhatav artikkel „Tagasipöördumine Euroopasse” (lk 27–68), kus Garber vastandab põhjapoolse Baltikumi ranged…
Kõike saab näha võrdselt
Kandsin Pille Õnnepalu päevikromaani kaasas eelmisest suvest. Olin kohe aru saanud, et Pille kirjutab sajanditagust impressionismi, mis on minu lemmikilukirjutusviis. Teksti, kus on vaid pildid, muljed, kus ei tehta (otse) suuri sõnu, aga varjatud õhkamised on suured. Mõtteid ja tundeid häbenetakse – neist räägitakse üksnes riivamisi. Samas on selge, et need on kõige tähtsamad asjad. Aga neist saab rääkida vaid vihjeliselt. Niisugune kirjutamislaad jõudis Eestisse pisut hiljem kui Saksamaalt Skandinaaviasse, kuigi ka siia eelkõige sakslaste kaudu.
Meie suurte prosaistide esimesed noorusoopused on taolised muljepalad. Näiteks Lutsu „Kirjad Maarjale” ja „Karavaan” või Tammsaare nn üliõpilasnovellid „Noored hinged”, „Pikad sammud”, „Üle piiri”, veel…
Meie suurte prosaistide esimesed noorusoopused on taolised muljepalad. Näiteks Lutsu „Kirjad Maarjale” ja „Karavaan” või Tammsaare nn üliõpilasnovellid „Noored hinged”, „Pikad sammud”, „Üle piiri”, veel…
Ado Grenzstein päevalehte püüdmas
Sisepoliitiliste reformide taustal sai eesti ajakirjandusest XIX sajandi lõpukümnenditel teatavasti nii rahvahariduse kui ka seltsielu edendamise keskpunkt. Ajakirjandus pidi rahvast harima ja kasvatama, organiseerima seltsielu, õpetama oma elu ise juhtima. Nädalalehe Olevik toimetaja Ado Grenzstein (1849–1916) arvas, et ajakirjandus, seltsid ja ühistegevus pidid arenema kindlasti lahus baltisakslastest (vrd Arukaevu 1997: 2498–2504 jm).
Friedebert Tuglas on väitnud, et Grenzsteini Olevik sündis Eesti Kirjameeste Seltsi sisetülide rüpest (Tuglas 2009: 118). See võis olla üks ajendeid, aga ilmselt mitte peamine. Grenzsteini kirjadest Hurdale saab selgeks, et tal olid uue lehega seoses kindlad eesmärgid ja ajakirjandust organiseerivad seisukohad. Grenzstein tahtis lehte kasutada oma rahva toetamiseks,…
Friedebert Tuglas on väitnud, et Grenzsteini Olevik sündis Eesti Kirjameeste Seltsi sisetülide rüpest (Tuglas 2009: 118). See võis olla üks ajendeid, aga ilmselt mitte peamine. Grenzsteini kirjadest Hurdale saab selgeks, et tal olid uue lehega seoses kindlad eesmärgid ja ajakirjandust organiseerivad seisukohad. Grenzstein tahtis lehte kasutada oma rahva toetamiseks,…