Rubriik
Valdkond
Aasta
Kuidas luuletada keelest?
„Arvustajal on alati raske, ei suuda tema loojaga võistelda.” Nii algab iga arvustaja lugu, enamasti küll vaikselt ja omaette öelduna, sest arvustamise raskustest kõnelemine ei kuulu toimetajate-tellijate jaoks hea tooni juurde. Ei suuda arvustaja ammugi antoloogia koostajaga võistelda, kuna too on luuletusi kokku kogudes näinud ära ka igasugused piiritlemise, liigendamise jne võimalused ja variandid. Mõnikord on koostaja arvustajale halastanud, pannud tekstid lihtsalt ajalisse järjekorda või jätnud oma teadmised ja põhimõtted välja ütlemata. Selle antoloogia tegija Mart Velsker on ise kriitik ja uurija. Tema nii ei tee. Ta on suurema osa kriitiku tööst ära teinud (vt lk 429–439). Mida ma siis…
Kirjakeele väärtus: muutumine ja püsimine
Riik vajab kirjakeelt
Kirjakeel selle sõna tänapäevases tähenduses – keele ühtseim, standardiseeritud keelekuju – muutub ühiskonnas oluliseks siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, töö- ja hariduselu jms ülesandeid. Kui keelel neid funktsioone ei ole, st kui neid funktsioone täidab riigis mingi teine keel, siis ei ole vaja ka kirjakeelt – eraelus võib igaüks kasutada mis tahes oma suhtluskonnas sobivat murde- või kõnekeele varianti. Eestis tekkis vajadus üldrahvaliku, ühtse kirjakeele järele 100 aastat tagasi. Iseseisva riigi tekkimisega muutus kogu avalik ja ametlik asjaajamine, haridus, valitsemine ja tööelu eestikeelseks ning kõigi ametite täitmiseks oli vaja eestikeelset haritlaskonda. Muidugi ei sündinud eesti…
Kirjakeel selle sõna tänapäevases tähenduses – keele ühtseim, standardiseeritud keelekuju – muutub ühiskonnas oluliseks siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, töö- ja hariduselu jms ülesandeid. Kui keelel neid funktsioone ei ole, st kui neid funktsioone täidab riigis mingi teine keel, siis ei ole vaja ka kirjakeelt – eraelus võib igaüks kasutada mis tahes oma suhtluskonnas sobivat murde- või kõnekeele varianti. Eestis tekkis vajadus üldrahvaliku, ühtse kirjakeele järele 100 aastat tagasi. Iseseisva riigi tekkimisega muutus kogu avalik ja ametlik asjaajamine, haridus, valitsemine ja tööelu eestikeelseks ning kõigi ametite täitmiseks oli vaja eestikeelset haritlaskonda. Muidugi ei sündinud eesti…
Suured ja väikesed arvud
Alustan sõrendusega: suurten u m b r i t emuret Eestis pole, sest suurim võimalik number on 9 (sellest väitest tuleb küll välja arvata n u m b e r t ä h i s e d,nt pangakonto-, telefoni- ja rahatähenumbrid; maja- ja saapanumbrid väga suured pole). Inglisekeeles aga on teisiti: meie numbrile vastav sõna on seal digit, nende number on eesti keeles arv.
Eesti Entsüklopeedia V köites (1990) öeldakse artiklis kümnendsüsteem, et kõrgemate järguühikute nimetustel, mida palju ei kasutata, on eri maades erisugune tähendus, kusjuures vene keeles on need olnud kasutusel prantsuse, eesti keeles inglise eeskujul. Sellega on tahetud öelda, et Eesti on olnud (ka sovetiajal?!) p i k k s a m m u m a a (nimetus näitabmiljoniastmeid, st arvu nullide hulk võrdub arvu nimetuses sisalduva ladinapõhjalise arvu…
Eesti Entsüklopeedia V köites (1990) öeldakse artiklis kümnendsüsteem, et kõrgemate järguühikute nimetustel, mida palju ei kasutata, on eri maades erisugune tähendus, kusjuures vene keeles on need olnud kasutusel prantsuse, eesti keeles inglise eeskujul. Sellega on tahetud öelda, et Eesti on olnud (ka sovetiajal?!) p i k k s a m m u m a a (nimetus näitabmiljoniastmeid, st arvu nullide hulk võrdub arvu nimetuses sisalduva ladinapõhjalise arvu…
Minu eesti luule tõlkespetsiifika
Eesti keelt hakkasin õppima täiesti juhuslikult. Mulle meeldis eesti keele musikaalsus, kuid kuskil alateadvuses oli mul juba plaangi valmis – tahtsin tõlkima hakata. Enne seda olin ette võtnud indoneesia keele, kuid mul polnud sellele konkreetseid rakendusvõimalusi, ja polnud ka kedagi, kellega oleks olnud võimalik selles keeles rääkida. Kirjutasin oma Tallinnas ilmunud eestikeelse luulekogumiku „Öö päike” eessõnas: „Ei teagi, miks mul aastaid tagasi väikeses Läti linnas Viesītes tekkis huvi eesti keele ja kirjanduse vastu. Seal meenutab see rohkem eksootilist unenägu, midagi väga-väga kauget ja mõeldamatut.” (Godiņš 2000: 5) Võin vaid tõdeda, et tolles väikeses linnakeses mõjusid nii indoneesia kui ka eesti…
Pilk eesti kirjakeele korraldamise sajandile ja tänapäevale
Eesti kirjakeel, mis suures osas rajaneb põhjamurretel, tegi keelekorraldajate pingutusel XX sajandil läbi märkimisväärse kohandamise selleks, et olla kõigis valdkondades sobiv kompromislik kirjavahend. Erinevalt rahvuslikest liikumistest muudes maades on võõrlaenud olnud sallitud, osaliselt ajendatuna soovist hõlbustada ligipääsu Lääne-Euroopa kultuurile. Selle tulemusel tekkinud normingud on aga eestlasi üldiselt sundinud abi otsima mahukast õigekeelsuskäsiraamatust, et teada õigekirjutus- ja morfoloogianorme.(1)
Kas eesti keel on tõesti üle normitud või on eestlased liiga norminguusku? Niisuguse mulje jätab tuntud Ameerika fonoloog ja eesti keele lühigrammatika koostanud Robert T. Harms (1932–2016) oma muidu lakoonilises ülevaates eesti keele kohta maailma keeltele pühendatud teatmeteoses.
2018. aasta sügisel möödus sada aastat esimese…
Kas eesti keel on tõesti üle normitud või on eestlased liiga norminguusku? Niisuguse mulje jätab tuntud Ameerika fonoloog ja eesti keele lühigrammatika koostanud Robert T. Harms (1932–2016) oma muidu lakoonilises ülevaates eesti keele kohta maailma keeltele pühendatud teatmeteoses.
2018. aasta sügisel möödus sada aastat esimese…
Tõlkimisest Euroopa Liidu institutsioonides
Aastal 2118 võiks olla konverentsiteeside algus tõenäoliselt selline: „Kristian Jaak Petersoni 1818. aastal püstitatud visioonini jõudmiseks („kas siis selle maa keel”) kulus ligi kaks sajandit. XX sajandil sai eesti keelest iseseisva riigi riigikeel. Eesti Vabariik oli alates 1921. aastast Rahvasteliidu liige. Eesti kuulus mittevabatahtlikult NSV Liitu (1940–1941; 1944–1991), kuid ka riigikaotuse perioodil toimus ulatuslik tõlkimine teistesse NSVL-i rahvaste keeltesse ja keeltest.
XXI sajandil väljus eesti keele ametlik kasutusala esmakordselt ajaloos emamaa piiridest. See toimus Euroopa Liiduga (EL) ühinemisel 2004. aastal. Eesti keelest sai üks EL-i ametlik keel. Selle sajandi esimese veerandi jooksul kindlustus eesti keele staatus maailmas, seda eeskätt tõlkimise vahendusel.…
XXI sajandil väljus eesti keele ametlik kasutusala esmakordselt ajaloos emamaa piiridest. See toimus Euroopa Liiduga (EL) ühinemisel 2004. aastal. Eesti keelest sai üks EL-i ametlik keel. Selle sajandi esimese veerandi jooksul kindlustus eesti keele staatus maailmas, seda eeskätt tõlkimise vahendusel.…
Eesti kirjandusest Euroopas
Euroopas teatavasti kirjutatakse ja loetakse kirjandust mitmes keeles. Samas loetakse ühes kirjakultuuris enamasti ainult ühes keeles, olgugi et siin on teatud erandid. Igas kultuuris on väike grupp intellektuaale, kes loeb ka teises keeles või koguni teistes keeltes. Samuti kasvab koos globaliseerumisega nende arv, kes loevad lisaks oma emakeelele ka ainsas globaalses keeles, see tähendab inglise keeles, kuigi olenevalt poliitilisest olukorrast on olemas ka teisi kombinatsioone. Näiteks loeti nõukogude ajal Eestis võrdlemisi palju soome keeles, kuna see oli suhteliselt hõlpus õppida ning soome keeles oli lihtsalt kättesaadav palju rohkem maailmakirjandust kui eesti keeles. Ning seda teatavasti mitte ainult sellepärast, et soome…
Meie ja teie eesti kirjakeel
Eestlaseks olemise juures peetakse tänapäeval üksmeelselt kõige tähtsamaks eesti keelt (Ehala 2017: 171). Üldiselt tugineb rahvuslik identiteet lisaks keelele veel teistelegi ühistunnustele, nagu päritolu, traditsioonid, ajalooline mälu, religioon jms. Siiski on eestlaste jaoks viimased poolteist sajandit just ühine kirjakeel olnud see, mis kõiki rahvusena ühte seob. Järgnevas arutletakse, keda on eesti keele oskamine ja arendamine läbi varasema ajaloo ühte sidunud ning kuidas tekkis kirjakeele ühtsusele tuginev rahvuslik identiteet.
Moodsas mõttes rahvusliku identiteedi alustalaks on ühtne kirjakeel, mis on üsna hiline nähtus ja välja kujunenud ainult õige pisut enne moodsat rahvust ennast. Kirjakeelelise ühtsuse eelloona tuleb aga paratamatult arvestada etnilist identiteeti kindlustanud…
Moodsas mõttes rahvusliku identiteedi alustalaks on ühtne kirjakeel, mis on üsna hiline nähtus ja välja kujunenud ainult õige pisut enne moodsat rahvust ennast. Kirjakeelelise ühtsuse eelloona tuleb aga paratamatult arvestada etnilist identiteeti kindlustanud…
Eesti keelest pikas perspektiivis
Hea keele- ja identiteedipoliitika eesmärk on riigi etnolingvistilisest koostisest ja geopoliitilisest olukorrast lähtuvalt vähendada ressursi- ja väärtuspõhiste konfliktide ohtu erinevate rahvakihtide vahel ning tagada toimiv ja sidus ühiskond, mis on võimeline tegutsema ühiste eesmärkide nimel. Samas peab see poliitika jätma piisavalt ruumi arvamuste ja kultuuripraktikate paljususele, et mitte alla suruda innovatsiooni ja ühiskonna võimet reageerida muutustele.
Viimase paarikümne aasta arengud näitavad, et keele- ja kultuuriökoloogiline keskkond on pöördumatult teisenenud. Madal sündimus, elanikkonna vananemine, sisseränne, rahvusvaheliste organisatsioonide ja korporatsioonide mõjuvõimu suurenemine koos moraalsete tõekspidamiste muutusega on suurendanud keelelist ja kultuurilist mitmekesisust arenenud riikides ega jäta puutumata ka Eestit. Tuleb tõdeda, et rahvusriik…
Viimase paarikümne aasta arengud näitavad, et keele- ja kultuuriökoloogiline keskkond on pöördumatult teisenenud. Madal sündimus, elanikkonna vananemine, sisseränne, rahvusvaheliste organisatsioonide ja korporatsioonide mõjuvõimu suurenemine koos moraalsete tõekspidamiste muutusega on suurendanud keelelist ja kultuurilist mitmekesisust arenenud riikides ega jäta puutumata ka Eestit. Tuleb tõdeda, et rahvusriik…
Eesti keele kui teise keele õppimine: kas raske töö või kerge lõbu?
Eesti keelt teise keelena on Eestis aktiivselt õpitud ja õpetatud juba ligi kolmkümmend aastat. Vaatamata sellele on paljudel täiskasvanutel eesti keele oskusega probleeme. Centari 2018. aasta uuringu järgi ei ole pooltel muu emakeelega täiskasvanuist aktiivset eesti keele oskuse taset. Sama uuring näitab, et inimeste soov eesti keelt õppida on kõrge, kuid nende sõnul takistab õppimist eesti keele liigne raskus, vähesed võimalused eesti keeles suhelda, heade kursuste, õpetajate ja õpikute puudus, aga ka õppimisstiimuli puudumine või viitsimatus õppida. Hinnates pakutava eesti keele õppe kvaliteeti, peetakse kõige tõhusamateks suhtlemisoskust arendavaid kursusi, kuid samal ajal tunnetatakse, et kursustel pööratakse sellele osaoskusele liiga vähe…
Ferdinandi mantlipärijad
Tähtsaim eesti keele auhind – teenete eest eesti keele uurimisel, korraldamisel, õpetamisel, propageerimisel või kasutamisel – kannab väljapaistva keeleteadlase Ferdinand Johann Wiedemanni (1805–1887) nime.(1) Keeleauhinna algatamise mõttele tulid 1988. aasta sügisel Irma ja Jüri Sild. Esimene keeleauhind anti üle 1989. aastal. Esialgu andis auhinda välja Energia kolhoos, Nõukogude korra ja kolhooside lõppemise järel rahastasid auhinna väljaandmist Jüri Sild (kolhoosi endine esimees), seejärel Väike-Maarja vald ja Eesti Keele Sihtasutus ning eraalgatusliku keeleauhinna paaril viimasel korral Haridus- ja Teadusministeerium. (Põhjalikumalt vt Ross 2005, 2008, 2013.) Alates 2004. aastast on auhind riiklik.
Kuidas ja miks sai keeleauhind just akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanni nime? Sellele küsimusele…
Kuidas ja miks sai keeleauhind just akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanni nime? Sellele küsimusele…
Mitmekeelsus, keelekontaktid ja keeleline teadlikkus
Keeleline teadlikkus (ingl linguistic awareness), mõnikord ka metalingvistiline teadlikkus (ingl metalinguistic awareness) on termin, mis viitab keele formaalsete aspektide teadlikule tajule, tundlikkusele keeleõppes, -õpetamises ja -kasutuses. Huvi keelelise teadlikkuse vastu on tärganud viimasel paaril kümnendil, samuti on suhteliselt hiljuti tekkinud ajakiri Language Awareness ja vastav teadusselts Association for Language Awareness, mille kodulehel leidubki esitatud definitsioon.(1) Ingliskeelses kirjanduses kasutatakse termineid linguistic awareness ja metalinguistic awareness sageli sünonüümselt; siin kasutatakse lühiduse mõttes varianti „keeleline teadlikkus” mõlema ingliskeelse termini vastena. Artikli põhiseisukohti on avaldatud inglise keeles (Verschik 2017a), kuid siinses artiklis on kasutatud teisi näiteid, samuti on nende rõhuasetused erinevad.
Mõni autor eristab termineid language…
Mõni autor eristab termineid language…
Lühikroonika
• 1. novembril Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Mari-Ann Remmel ettekandega „ERA kohapärimuse töörühm 20. Viis vaatust ja epiloog”.
• 1.–2. novembril korraldas Eesti Kirjandusmuuseum Kubijas humanitaarteaduste doktorantide rahvusvahelise sügiskooli „Dialoogid laste ja noortega”. Välisplenaaresinejad puudutasid noorukite surmamängudega seotud moraalset paanikat Venemaal (Daria Radchenko, Venemaa), noorte usundiliste vaadete hübridiseerumist Ida-Aafrikas (Johnson Michael Kallidukil, Tansaania/India) ja laste lugemisharjumustega seostuvate hoiakute muutumist Soomes (Ilona Savolainen, Soome).
• 2. novembril toimus Tallinna Keskraamatukogus A. H. Tammsaare juubeliaasta konverents „Kes on preili Kurella? 140 aastat Tammsaare sünnist”. Ettekannetega esinesid Paavo Matsin („Okultistlikud motiivid Tammsaare novelliloomingus”), Urmas Lennuk („Apteekri ja õigusteadlase kirjanduslikud kihid ehk Oskar…
• 1.–2. novembril korraldas Eesti Kirjandusmuuseum Kubijas humanitaarteaduste doktorantide rahvusvahelise sügiskooli „Dialoogid laste ja noortega”. Välisplenaaresinejad puudutasid noorukite surmamängudega seotud moraalset paanikat Venemaal (Daria Radchenko, Venemaa), noorte usundiliste vaadete hübridiseerumist Ida-Aafrikas (Johnson Michael Kallidukil, Tansaania/India) ja laste lugemisharjumustega seostuvate hoiakute muutumist Soomes (Ilona Savolainen, Soome).
• 2. novembril toimus Tallinna Keskraamatukogus A. H. Tammsaare juubeliaasta konverents „Kes on preili Kurella? 140 aastat Tammsaare sünnist”. Ettekannetega esinesid Paavo Matsin („Okultistlikud motiivid Tammsaare novelliloomingus”), Urmas Lennuk („Apteekri ja õigusteadlase kirjanduslikud kihid ehk Oskar…
Lühidalt
Mihkel Mutt. Kõik on hästi. Mõtted II. Tallinn: Fabian, 2018. 191 lk.
Mihkel Mutt on jälle natuke mõelnud – lühidalt, aforistlikult, loetavalt. Žanri töötas ta välja paar aastat tagasi „Mõtete” esimeses osas (Loomingu Raamatukogu 2017, nr 6–7) ja nüüdse ilusa kollase raamatu kaant ehib koguni sama pilt, seekord mustvalge joonistusena autorist, kes istub pingil ja vaatab sügavamõtteliselt kaugusse.
Nagu sellistel puhkudel vahel juhtub, jääb uus vihik eelmisest justkui lahjemaks. See on muidugi maitse küsimus, kuid nüüd leidub kaante vahel vähem vigurit, vähem uitmõtteid juhuslikel teemadel, vähem argimütoloogilist analüüsi. Alles on jäänud Mutti üha kummitavad suured mõtted kirjandusest, rahvusest, inimese ajalikust elust. Seda…
Mihkel Mutt on jälle natuke mõelnud – lühidalt, aforistlikult, loetavalt. Žanri töötas ta välja paar aastat tagasi „Mõtete” esimeses osas (Loomingu Raamatukogu 2017, nr 6–7) ja nüüdse ilusa kollase raamatu kaant ehib koguni sama pilt, seekord mustvalge joonistusena autorist, kes istub pingil ja vaatab sügavamõtteliselt kaugusse.
Nagu sellistel puhkudel vahel juhtub, jääb uus vihik eelmisest justkui lahjemaks. See on muidugi maitse küsimus, kuid nüüd leidub kaante vahel vähem vigurit, vähem uitmõtteid juhuslikel teemadel, vähem argimütoloogilist analüüsi. Alles on jäänud Mutti üha kummitavad suured mõtted kirjandusest, rahvusest, inimese ajalikust elust. Seda…
Viini salvestised ja Berliini salvestised
Esimese maailmasõja ajal levis Keskriikides, st Saksamaal ning Austria-Ungaris, idee kasutada vangi langenud ning emakeelena suhteliselt vähetuntud keeli kõnelevaid sõdureid keelejuhtidena. Idee viidi ellu Berliinis ja Viinis paiknenud uurijate abiga. Nimetagem seeläbi tekkinud kogusid Berliini ja Viini salvestisteks. Berliini salvestisi säilitatakse praegu kahes heliarhiivis, mis paiknevad Humboldti ülikoolis ja Berliini etnoloogiamuuseumis, Viini salvestisi aga Austria Teaduste Akadeemia fonogrammiarhiivis. Mõlemad kogud sisaldavad märkimisväärsel hulgal eesti ainest. Berliini eestikeelseid salvestisi tutvustati avalikkusele esimest korda kümme aastat tagasi(1) ning seejärel ilmus raamat,(2) mis sisaldab ulatuslikke kommentaare neile salvestistele, aga ka audio-CD kõigi tänapäevaks säilinud salvestiste koopiatega. 2018. aastal ilmusid Viini salvestised soome-ugri rahvaste esindajatelt, sh…
Seto pärimus ja muistsed slaavi jäljed Inimese Muuseumis
Folkloristikas ja etnograafias on olnud populaarne retooriline võte kaheteistkümnendast tunnist või päästeoperatsioonist rääkimine. Kultuurid on elavad ja muutuvad ning suuline pärimus oma loomult virtuaalne ja igal hetkel uuesti sündiv või surev, nii et mingis mõttes ongi tõesti alati see viimane hetk millegi kaduva või muutuva jäädvustamiseks. Sama kehtib ka esemete ja rituaalide kohta: elavas kultuuris on alati kõrvuti erinevatest aegadest pärinevaid kihistusi, mõned aktuaalsed ja hetkel hinnatud, teised vanad ja aktuaalsust kaotamas. Elav kultuur pole kunagi stiilne ja ühtne nagu muuseumide näitused, vaid on ambivalentne ning võib tunduda väljastpoolt vaataja jaoks liiga kirju, ebaloogiline ja segane.
Kui Pariisi Inimese Muuseumiga seotud…
Kui Pariisi Inimese Muuseumiga seotud…
Eesti nimed Latgale perekonnanimistus
Läti rahvastikuteadlase Ilmārs Mežsi (snd 1965) eestvõtmisel on Riias ilmunud Latgale perekonnanimede raamat, mis käsitleb piirkonna perekonnanimede levikut ja päritolu 1935. aasta seisuga. Ajalooallikatele toetudes kirjeldatakse latgali perekonnanimistu teket ja ajaloolist arengut ning esitatakse enamasti ka nimede võimalik etümoloogia. Perekonnanimesõnastik moodustabki raamatu mahukaima osa. Sissejuhatusest saame teada, et kavas on analoogilised käsitlused teistegi Läti ajaloolis-etnograafiliste piirkondade kohta. Väljaanne võiks kindlasti pakkuda huvi meie nimeuurijatele, kas või juba seetõttu, et selles on reale perekonnanimedele esitatud võimalik eesti päritoluseletus.
Latgale nimeraamat algab eri teadusvaldkondade uurijate sissejuhatavate kirjutistega: demograaf Ilmārs Mežs („Perekonnanimede juuri otsides”) ja ajaloolane Muntis Auns („Latgale perekonnanimede kujunemise ajalooline foon”) valgustavad…
Latgale nimeraamat algab eri teadusvaldkondade uurijate sissejuhatavate kirjutistega: demograaf Ilmārs Mežs („Perekonnanimede juuri otsides”) ja ajaloolane Muntis Auns („Latgale perekonnanimede kujunemise ajalooline foon”) valgustavad…
Võõras iseendale. Marie Heibergi kuristikud
„Kadunud on saja aasta eest elanud hingelised. Põrmu langenud ja kustunud, muutunud, ilma et nende ase neid tunneks ehk nende hingel – nägemata ettekujutusel, millel oma elu-saladuslikud põhjused, – kodu oleks kuskil – kus taevas otsatu sinab, vaimugi uputab oma sügavusega! Just kui ei selgi igavese aja mõistatus! Kui valus on see eksiv teadmine, inimese hingele.” („Õnnetäht”, lk 48) Kaduvus sajandiga kordub motiivina Marie Heibergi (1890–1942) lühipalades, ometi on just sada aastat pärast nende kirjutamist kogunud Hando Runnel pea kogu Heibergi ilukirjandusliku loomingu kahte köitesse: lühijutukogusse „Õnnetäht” (ÕT) ja luulekogumikku „Rändaja tütarlaps” (RT).(1) Milline siis on Marie Heibergi „igavese aja mõistatus”?…
Koidula kirjad
Klassikute kirjavahetused on igas rahvuskultuuris olnud loomulik uurimis- ja publitseerimisobjekt. Kreutzwaldi kirjavahetused on Eestis välja antud kuues köites (aastatel 1953–1979); Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile neljas osas (1995–1997); Tuglaselt on eraldi raamatuna välja antud kirjavahetused abikaasa Elo Tuglasega („Kirjad teineteisele”, 2001), noorusaja kaasvõitleja Johannes Aavikuga („Kultuurilugu kirjapeeglis”, 1990) ja kolleeg Artur Adsoniga („Paaži ja Felixi kirjavahetus”, 2011). Valitud kirju ja kirjavahetusi on Eestis aegade jooksul välja antud ka mitme teise autori pärandist. Arhiivides on seesugust materjali võimalikeks publikatsioonideks veel küllaga. Koidula on kahtlemata üks meie austusväärsematest klassikutest. Tema kirjadest on publitseeritud kirjavahetus Kreutzwaldiga kakski korda: „Kreutzwaldi ja Koidula…
Priit Kruusi „Vaikne avangard”
See arvustus ootas ilmumist, kui saabus teade Priit Kruusi surmast. Tekst, mis oli kantud lootusest, et tema väitekirjas alustatud töö jätkub, oli ootamatult sattunud asendama nekroloogi. Paari väikse muutusega läheb see trükki, ehk on see siiski üks õigemaid viise Priitu meenutada. Omal kombel jätkub tema elu ja töö ju teiste inimeste eludes ja töödes.
Kõik kokkupuuted Priiduga, mis mul olid, olid soojad ja inimlikud. Ma loodan, et nii mäletavad teda ka teised. Puhka rahus. Tunnen sügavalt kaasa kõigile lähedastele.
Priit Kruus alustas kirjandusrühmituste uurimisega Tartu Ülikoolis. 2007. aastal oli mul rõõm juhendada tema bakalaureusetööd. Veel suurem oli rõõm kümmekond aastat hiljem, kui…
Kõik kokkupuuted Priiduga, mis mul olid, olid soojad ja inimlikud. Ma loodan, et nii mäletavad teda ka teised. Puhka rahus. Tunnen sügavalt kaasa kõigile lähedastele.
Priit Kruus alustas kirjandusrühmituste uurimisega Tartu Ülikoolis. 2007. aastal oli mul rõõm juhendada tema bakalaureusetööd. Veel suurem oli rõõm kümmekond aastat hiljem, kui…
Eesti keel uues kuues
Kirjeldasime üsna põhjalikult 2010. aastal ilmunud artiklis „In spe: üheköiteline eesti keele sõnaraamat” (Langemets jt 2010), kuidas kavatseme koostada üheköitelist, nn lauasõnaraamatu mõõtu teost. Selline sõnaraamat kujutab endast tavaliselt järgmist leksikograafilist korrust võimsal vundamendil, milleks sageli on pika aja jooksul paljudes köidetes ilmunud akadeemiline sõnaraamat – meil on selleks mahukas eesti keele seletav sõnaraamat (EKSS 1988–2007, 2. trükk EKSS 2009). Uue üheköitelise sõnaraamatu ettevalmistustöid alustasime 2009. aastal, rööbiti sõnaraamatu 2. trüki (EKSS 2009) toimetamisega.
Ometi on asjad läinud teisiti. Kümne aastaga on ühiskond muutunud niivõrd, et oleme korduvalt pidanud häälestama ja täpsustama nii oma sõnaraamatu olemust kui ka selle meediumit ehk…
Ometi on asjad läinud teisiti. Kümne aastaga on ühiskond muutunud niivõrd, et oleme korduvalt pidanud häälestama ja täpsustama nii oma sõnaraamatu olemust kui ka selle meediumit ehk…
Traumast romaanini
Suurpõgenemise käigus 1944. aastal Eestist Rootsi siirdunud ja sealt 1949. aastal Kanadasse ümber asunud Salme Ekbaum (1912–1995) tuli kirjandusse Eestis valminud autobiograafilise romaaniga „Valge maja”, mis ilmus 1946. aastal Rootsis. Erinevalt Rootsi-perioodist oli Ekbaumil Kanadas elades võimalik pühenduda üksnes kirjutamisele: lugejate ette jõudsid seitse luulekogu, lühijuttude kogumik, kaks mälestusteraamatut, neliteist romaani ja ajalehtedes ilmunud kirjutised. Ekbaumi kui kirjanikku on iseloomustatud isiklike elamuste reljeefse ja intensiivse edasiandjana, kelle loomingu taust on „suures osas autobiograafiline” (Aser 1987: 199). Erandiks ei ole ka selles artiklis vaatluse alla tulev romaan „Ristitants” (1970), mille autobiograafiline jutustaja on ühtlasi minategelane.
Ehkki Ekbaumi romaani selle ilmumisajal ei arvustatud,…
Ehkki Ekbaumi romaani selle ilmumisajal ei arvustatud,…
Jamaicast Pariisi ning sealt Tartusse tagasi
Aastal 1973 kurtis üks Lydia Koidula peamisi eluloo ja loomingu uurijaid Aino Undla-Põldmäe Keele ja Kirjanduse veergudel, et Koidula jutulooming on tema kirjandusliku pärandi uurimisel jäetud „vaeslapse ossa” ning see piirab tõsiselt meie arusaama selle mõjust Koidula „kogu-loomingu kontekstis” (Undla-Põldmäe 1973: 520). Praeguseks on Koidula proosat käsitletud nii artiklites kui ka monograafiates, kuid uurijate tööd takistab jätkuvalt asjaolu, et ehkki Koidula jutulooming on tõenäoliselt suures osas saksa kirjanike teoste muganduslikud tõlked, on enamik Koidula eeskujudest meile siiani teadmata. Koidula proosaloomingust ülevaate saamiseks koostasime mitme autori põhjal (L. Koidula, J. Bergmann, A. Undla-Põldmäe, H. Laidvee, M. Salupere) Koidula proosapalade bibliograafia, saades kokku veidi üle…
Väitekiri eesti keele omandamisest ja konstruktsioonidest
Mare Kitsniku väitekiri käsitleb väga olulist ja seni kaugeltki mitte piisavalt uuritud teemat: täiskasvanud eesti keele õppija keelelist arengut. Pealkiri ütlebki juba kõige olulisema ära: iga asi omal ajal. Keelt ei omandata korraga, sõnavara ja grammatika arenevad ajapikku. Aga kuidas just? Mis on tingivat kõneviisi ja modaalverbe tahtma, saama ja võima sisaldavate konstruktsioonide „oma aeg”, sellega Mare Kitsnik oma uurimuses tegelebki.
Eesti keele õpetamine teise keelena ja keeleoskuse hindamine lähtub juba mõnda aega Euroopas aktsepteeritavatest keeleoskustasemetest (A, B ja C), kuid eesti keele jaoks puuduvad keeleoskuse täpsemad kirjeldused õppijakeele leksikaalgrammatiliste omaduste kohta nendel tasemetel. Keeleoskustasemed on määratletud selle kaudu, millistes kasutusvaldkondades…
Eesti keele õpetamine teise keelena ja keeleoskuse hindamine lähtub juba mõnda aega Euroopas aktsepteeritavatest keeleoskustasemetest (A, B ja C), kuid eesti keele jaoks puuduvad keeleoskuse täpsemad kirjeldused õppijakeele leksikaalgrammatiliste omaduste kohta nendel tasemetel. Keeleoskustasemed on määratletud selle kaudu, millistes kasutusvaldkondades…
Lühikroonika
• 3.–4. oktoobril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumis lasteaiaõpetajate eesti keele õppeseminar „Üle metsa, vurr! Keel ja keskkond” eesmärgiga tutvustada emakeelepõhiste kultuuriväärtuste kujundamise võimalusi. Esinesid Kristi Vinter-Nemvalts (TLÜ, „Kui nutikaks teeb lapse nutimaailm?”), Ilmar Tomusk (Keeleinspektsioon, „Milline on lastekirjaniku arvates keelt ja mõtlemist arendav raamat?”), Reet Hiiemäe (EKM, „„Ohtlik loodus” ja muud keskkonnahirmud”), Astrid Tuisk (EKM, „Looduslike vahenditega mängimine”), Piret Voolaid (EKM, „Kõik maailm ehib – loodus eesti mõistatustes”) ja Tiiu Jaago (TÜ, „Loodus regilaulus: Ma laulan mere maaksi”).
• 5. oktoobril korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit Tartus toimetajaseminari teaduskeele teemal. Ettekannetega esinesid Tiit Hennoste („Kuidas kirjutada sidusat tervikteksti?”), Peep…
• 5. oktoobril korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit Tartus toimetajaseminari teaduskeele teemal. Ettekannetega esinesid Tiit Hennoste („Kuidas kirjutada sidusat tervikteksti?”), Peep…
Teistmoodi kalendripärimuse kogumik
Mall Hiiemäe uudisteos Virumaa kalendripärimusest on kingitus virulastele, kolleegidele, rahvakalendri ja pärimuskultuuri huvilistele ja harrastajatele, aga võib-olla ka raamatu autorile endale, sest käsitleb see ju tema lähemat ja kaugemat kodukanti. Kui kümmekond aastat tagasi tähistati artiklikogumikuga „Sõnajalg jaaniööl” (2007) Hiiemäe 70 aasta juubelit, kirjutas Madis Arukask, et just Alutaguse metsades kasvades kujunes Hiiemäest „ootuspärasest teistsugune inimene ja uurija”, kelle „dimensioon on küllap algusest peale olnud teistsugune, vaikselt metsikum, laiem ja hajusamate servadega”.(1) Samade sõnadega võiks iseloomustada ka Hiiemäe uut raamatut.
Alutaguse pole olnud rikas mitte ainult metsade ja soode, vaid ka keelte, konfessioonide ja kultuurikontaktide poolest. Avatud meele ja uuriva vaimuga teadmishimulisel…
Alutaguse pole olnud rikas mitte ainult metsade ja soode, vaid ka keelte, konfessioonide ja kultuurikontaktide poolest. Avatud meele ja uuriva vaimuga teadmishimulisel…
Vägivaldsest pagulusest koju
Käesoleva aasta suvel ilmunud Raimo Pullati raamatu teksti alguses (lk 7) leidub veel kahekordne pealkiri, otsekui moto: „Unistuse täitumine. Dialoog minevikuga”.
See on asjakohane, määrab ära teose olemuse. Raamatu algus, üle kümne lehekülje, annab märku, nagu järgneks ilukirjanduslik tekst. Seda see muidugi ei ole, kuid tuleb rõhutada, et autor on kasutanud võimalust toomaks esile oma elutee keerukat kulgu, ja seda on ta teinud kaunis ohtrasti. Asjaolud on olnud niisugused, et need meenutused on sageli kurva alatooniga:
„9. märts muutis meie pere elu pöördeliselt. Tulemöllus lõppes minu õnnelik lapsepõlv. Olin siis 9-aastane poiss. Olime kaotanud oma kodu. [—] Isal-emal tuli alustada nullist.” (lk…
See on asjakohane, määrab ära teose olemuse. Raamatu algus, üle kümne lehekülje, annab märku, nagu järgneks ilukirjanduslik tekst. Seda see muidugi ei ole, kuid tuleb rõhutada, et autor on kasutanud võimalust toomaks esile oma elutee keerukat kulgu, ja seda on ta teinud kaunis ohtrasti. Asjaolud on olnud niisugused, et need meenutused on sageli kurva alatooniga:
„9. märts muutis meie pere elu pöördeliselt. Tulemöllus lõppes minu õnnelik lapsepõlv. Olin siis 9-aastane poiss. Olime kaotanud oma kodu. [—] Isal-emal tuli alustada nullist.” (lk…
Kartmatuse aimdus
Kui juhtusin ühele kogenud literaadile mainima, et olen kirjutamas Aija Sakova kogumikust, avaldas ta leebet kahtlust, kas seda raamatut on üldse võimalik tavamõttes arvustada (Cornelius Hasselblatt on oma käsitluse juba pealkirjastanudki „See ei ole arvustus”(1)). Sakova on kriitikuna ja kirjanduse uurijana metoodiline, kaalutletud väljenduslaadi ja veenvate argumentidega erudiit, kelle analüüsiväli on küllaltki selgepiiriline ja põhjalikult läbi kirjutatud. Ta ise reeglina ei arvusta teoseid tavalisel viisil, puudujääkide ja vasturääkivuste esiletoomise mõttes, vaid „loob kaasa” – kuulatab, selgitab ja süvendab mõistmist teoste neis kihistustes, millega ta on kongeniaalne. Seega tõotaks tavapärane kriitika ka ta enda kirjandusliku esseistika kohta jääda pelgaks tähenärimiseks või…
Tõlkes leitud, tõlkes kaduma läinud
Eesti teadlased peavad oma tõlkeajaloolises töös paratamatult tegelema omaaegse režiimi iseärasuste ja vahendatu ideoloogilise tagapõhjaga. Samuti kõigi totalitaarsete režiimide tõlgete uurijad. Neid probleeme on Tartu Ülikooli teadlased käsitlenud projektiga „Tõlkeideoloogia ja ideoloogia tõlkimine: kultuuridünaamika mehhanismid Eestis vene ja nõukogude võimu tingimustes 19.–20. sajandil” (IUT34-30). Kahe selle projekti raames korraldatud konverentsi põhjal ilmus Lea Pildi koostatud kogumik „Tõlkestrateegia ja riiklik kontroll”, kus on avaldatud 19 nii Tartu ja Tallinna kui ka Moskva, Stockholmi, Peterburi, Jeruusalemma ja Mainzi teadlaste vene- ja ingliskeelset artiklit.
Kogumik on jaotatud kaheks osaks. Esimene osa käsitleb tõlkimise tihedat seotust ideoloogiaga Nõukogude Liidus. Teos algab Daniele Monticelli teoreetilise artikliga…
Kogumik on jaotatud kaheks osaks. Esimene osa käsitleb tõlkimise tihedat seotust ideoloogiaga Nõukogude Liidus. Teos algab Daniele Monticelli teoreetilise artikliga…
„Valada saledasse stroofi…”
Selle aasta septembri lõpul anti esimest korda välja August Sanga nimeline luuletõlke auhind. Algul pidin minagi kuuluma žüriisse, kuid ma taandasin ennast enne, kui läks otsustamiseks. Teadsin juba ette, et minu arusaam luulest ei lange kokku teiste žüriiliikmete käsitusega. Viimase tõuke taandumiseks andis see, et hindamiseks väljajagatud tõlgete seas olid ka José Eduardo Degrazia tekstid, mil puuduvad formaalsedki luule tunnused ja mida ka tõlkija Jüri Talvet nimetab proosaminiatuurideks.(1)
See sunnib uuesti küsima: mida me ikkagi hindame? Mis asi see luule üldse on? Kust läheb luule ja proosa piir? Neid (juba tüütuvõitu) küsimusi on meil korduvalt arutatud, kuid pole jõutud üldiselt aktsepteeritava…
See sunnib uuesti küsima: mida me ikkagi hindame? Mis asi see luule üldse on? Kust läheb luule ja proosa piir? Neid (juba tüütuvõitu) küsimusi on meil korduvalt arutatud, kuid pole jõutud üldiselt aktsepteeritava…