Artiklite arhiiv

Rubriik

Valdkond

Aasta

Uuesti kokku korjatud ja raamatuks muutunud sõsara sõrmeluud

Sõsara sõrmeluud. Naised eesti muinasjuttudes. Koostanud ja ümber jutustanud Merili Metsvahi. Illustreerinud Britt Samoson. Tallinn: Kirjastus Hunt, 2018. 230 lk.

Raamatu pealkiri on täistabamus, selle silmamisel tärkas kohe soov lugema hakata. Eks peab küll möönma, et pealkirja märkamiseni viis raamatu äärmiselt pilkupüüdev välimus.
Kogu raamatust kõnelda on palju keerukam kui pelgalt pealkirja ja kujundust kiita. Pealkirjast siiski veel niipalju, et eesti muinasjuttude tundja mõistab kohe, et see on vormel muinasjutust „Vaeslaps käoks” (ATU 720). Usun, et iga eesti keelt emakeelena kõneleja saab sellest alg­riimilisest sõnapaarist väikese õnnehormooni süsti. Sõsara sõrmeluud! Kui hästi see kõlab! Paraku pole raamatu nimi­jutus vormelit selle traditsioonilisel kujul.
Aga enne raamatu lugemisel tekkinud mõtete jagamist mõni sõna eesti muinasjuttude avaldamisest viimastel aastatel. Võib öelda, et need on olnud…

Kohanimed XVII–XIX sajandi hauatähistel

Vanimad eestlastele püstitatud ja tänini säilinud kiviristid Eesti kalmistutel pärinevad XVI sajandi lõpust. Need, sageli üsna uhked Malta ja ratasristid on tunnistused jõukamate eestlaste eneseteadvuse ja ühiskondliku positsiooni tõusust. Ka toonaste kiviraidurite seas oli palju eestlasi (Üprus 1987: 130, 180), seetõttu võib eeldada, et nii mõnegi teksti on kivisse raiunud eesti keelt emakeelena kõnelenud inimene. Eestikeelseid kirjapanekuid on sellest ajast vähe teada, mistõttu väärivad vanimad kiviristid kirjakeele allikana kindlasti tähelepanu.
Käesolevas artiklis keskendun hauatähistel olevatele kohanimedele. Vanim daatumiga tähis, millel on selgelt loetav kohanimi, pärineb 1611. aastal Harju-Risti kirikuaeda püstitatud ratasristilt. Praegu asub tähis kiriku ees­kojas. Analüüsitud materjali hulgas on kõik…

Kaks teerajajat ja õpetajat

Johann Voldemar Jannsen ja Juhan Peegel

Vana-Vändras sündis 16. mail 1819 Johann Voldemar Jannsen ja Saare­maal Pöide vallas 19. mail 1919 Juhan Peegel. Sada aastat, ühiskonna ja kogu elukorralduse peaaegu võrreldamatud vahed lahutavad nende kahe mehe sündi ja tegutsemisaega. Ometi, vaatamata aegruumilisele kaugusele ja suurele hulgale erinevustele, on Jannsenis ja Peeglis midagi, mis muudab nende kahe nime kõrvutamise sobilikuks ja isegi loomulikuks.
Hea tahte ja kujutlusvõimega võiks ju sarnasust ette kujutada Jannseni ja Peegli välimuses. Kuid kardan, et see oleks siiski rohkem vaid ettekujutuse vili. Ei usu, et Jannsenil oli Juhan Peegli hallide silmade avarat ja esmapilgul leebet, kuid tegelikult hinge põhjani tungivat pilku. Pole lihtsalt Jannsenit…

Täitumata unistused

Eesti ajakirjanduse ajaloo kirjutamise ajaloo konspekt

Ajakirjandusel ja ajakirjanikel on olnud oluline roll eesti rahvuslikus ärkamises XIX sajandi keskel, samuti nii Eesti riigi loomises 1918. aastal kui ka taastamises 1991. aastal. Johann Voldemar Jannsen ja tema nädalalehed Perno Postimees ja Eesti Postimees olid need, mis õpetasid ja harisid maarahvast, lõid eesti avalikkuse, süstisid eneseuhkust ja andsid enesekindlust. Ka Eesti Vabariigi kaudne algus on ajalehtedes, keskses rollis XX sajandi alguse suurleht, Jaan Tõnissoni Postimees. Ajalehtede kaudu tehti poliitikat ja nende ümber loodi erakonnad, ajakirjanikest said poliitikud, kes Eesti Vabariiki juhtima asusid. Ja uus rahvuslik ärkamine 1980. aastate lõpul algas taas aja­kirjandusest: raadio- ja telesaadetes hakati kõnelema fosforiidi…

Mere kujutamine Mari Saadi romaanis „Lasnamäe lunastaja”

Mari Saadi lühiromaan „Lasnamäe lunastaja” (2008) jutustab eestivene üksikema Natalja Filippovna ja tema teismelise tütre Sofia loo Eesti taasiseseisvumise järgses Tallinnas. Järjestikuste õnnetuste tõttu satub väike pere majanduslikku kitsikusse: riik ei toeta ortodontilist ravi, mida Sofial hädasti tarvis on, Natalja jällegi kaotab töö elektroonikatehases. Sõbranna pealekäimisel hakkab Natalja vastu tahtmist tööle prostituudina, seda Sofia eest hoolega varjates. Sofia jällegi püüab toime tulla küll napi toiduga läbi ajades, küll rikka koolikaaslase vanaemale ette lugemisega taskuraha teenides. Natalja pihib viimaks oma kitsikust kliendile, salapärasele Dimale, kellest varsti saab prostituudi teenuse kasutaja asemel Natalja usaldusalune. Natalja ja Dima vahel hakkab tärkama armastus, mis…

Uuspaganlik Vanapagan

August Kitzbergi „Maimu” kui ajalooline romaan ja mütograafiline essee

Ajaloolise romaani paradoksid
Ajalooline romaan asub teiste romaanivormide seas kahemõttelisel positsioonil. Ühest küljest on see küllaltki auväärne žanr, ulatudes tagasi mitte üksnes XIX sajandi romantilise historismini, vaid juba XVII sajandi prantsuse romaanideni. Lugejate seas on ajaloolised jutud alati olnud menukad, vahetut kaasaega kujutav realistlik proosa suudab ainult harva nendega võistelda. Seejuures pole ajalooline romaan mitte historiograafia parasiit, vaid just ajaloolise teadvuse kujundaja: tänu neile romaanidele on paljud lugejapõlvkonnad omandanud arusaama, et ajalugu pole lihtsalt kuivade faktide rida, vaid selle võib kujutleda elavaks. Ajalugu visualiseerub jõulisteks piltideks. Ja need ajaloolised pildid polegi tänapäeval nii kohatud – vastupidi, nad kanduvad nüüdsesse ellu üle,…

Hea sõna võidab võõra väe

Reet Hendrikson. Kas sõjasõna sünnib sõtta? Erialakeele tõhusus sõjandusterminoloogia näitel. Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 42. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018. 251 lk.

25. septembril 2018 kaitses Tartu Ülikoolis doktorikraadi Reet Hendrikson teemal „Kas sõjasõna sünnib sõtta? Erialakeele tõhusus sõjandusterminoloogia näitel”. Oponent oli dr Walter Wintschalek Austria Riigikaitseakadeemiast. Doktoritöö on tänuväärne täiendus Eesti terminoloogiateemaliste ­väitekirjade reas, mis pole kuigi pikk, ja selle peamine väärtus seisneb selles, et see annab usaldusväärse (katsetega tõestatud) sotsiolingvistilise vaate terminitöö põhimõtetele-ideaalidele ja nende tegelikule rakendatavusele. Ühtlasi avab see paljude klassikaliste dilemmade tausta ning pakub mõtteainet mitte ainult terminikorraldusega tegelejatele, vaid ka keelekorraldajatele laiemalt. Kindlasti aitas töö õnnestumisele kaasa seegi, et autor ise töötab iga päev selle teemaga oma ametikohustuste tõttu (on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) terminoloog-keeletoimetaja ja lektor)…

Lühikroonika

• 28. veebruarist kuni 2. märtsini korraldas Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledž Juri Lotmani seminari. Mainekate Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Tšehhi, Venemaa, Ukraina ja Eesti teadlaste kõrval esinesid noored teadlased, hiljuti TÜ-s väitekirja kaitsnud värsked doktorid ja praegused vene kirjanduse doktorandid. Eestit esindasid Tatjana Kuzovkina („Juri Lotmani eluloost 1945–1946”), Mihhail Lotman („Ikoonilisus ja autometakirjel­dus eesti luules”), Maria Nesterenko („„Mida tähendab naiskirjanik?”: 1820.–1830. aastate naiskirjanike loomingu kriitika”), Ljubov Kisseljova, Karina Novaševskaja („A. Šahhovskoi vaadete kujunemine rahvusliku teatri esteetikale”), Timur Guzairov („V. Žukovski F. Guizot’ teoste lugejana „Rahvaste kevade” ajajärgul”), Maria Borovikova („Maria Tsvetajeva luuletsüklist „Luule­tused Puškinile””), Roman Voitehhovitš („Piiblikujundid Maria Tsvetajeva loomingus”),…

Juhani Salokannel ja eesti kirjandus

Juhani Salokannel. Noore Eesti südametunnistus. Rahvuskirjanik A. H. Tammsaare. Soome keelest tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: EKSA, 2019. 288 lk.

Juhani Salokannel on soome kirjanik, teadusmagistrist kirjandusuurija ning tõlkija, aga ka teist põlve estofiil. Tema koolinõunikust isa Akseli suhtles 1930. aastatel agaralt Eesti ametivendadega, poeg sõitis üle lahe kohe võimaluste avanedes (1967).
Kirjanikuna on Salokannel ajavahe­mikus 1983–2003 avaldanud neli romaani ja kaks novellikogu. Soome vabatahtlike osalemist Eesti Vabadussõjas käsitleva romaani „Päästja” tõlkis eesti keelde Sirje Kiin (LR 1994, nr 23–26). Tegu on poisiohtu meeste eneseotsinguid kujutava psühholoogilise teosega. Päästja rolli satub seal soomerootslane Ilmar Forsberg, kes üritab päästa soomlasest sõjaväljakaaslase Mikkola elu. Taamale jääb eestlane Henn, kes mõjub Albert Kivika romaani „Nimed marmortahvlil” Henn Ahase teisikuna.
Takkajärele näeme, et kirjanikuks saamine käiski…

Kuninglikud kaelkirjakud ja hingevõlgade koputav tuhk

Eeva Park. Minu kuninglikud kaelkirjakud. (Kirjanikud omavahel.) Tallinn: Hea Lugu, 2018. 157 lk; Maimu Berg. Meie hingede võlad. (Kirjanikud omavahel.) Tallinn: Hea Lugu, 2018. 223 lk.

Kirjastus Hea Lugu on juba saanud kiita oma kirjanikesarja eest. Lühikese aja jooksul on ilmunud kümne autori raamatud, teemaks kolleegid kirjanikud ja kirjandus. Lugejana ja raamatutest kirjutajana tundub mulle, et kirjastus on olnud liiga rutakas: miks nii palju ja nii kiiresti? Need raamatud võinuksid ilmuda mõnekuuliste vahedega paari aasta jooksul. Tõenäoliselt saanuks nad sel juhul rohkem ka kriitikakajastust ja pikema aja jooksul avalikkuse tähelepanu.
Kangelasliku lugemis- ja arvustamistöö on ära teinud Vilja Kiisler, kes on Postimehes andnud ülevaate kõigist „Kirjanikud omavahel” raamatutest.(1) Mul oli esialgu raske aru saada, miks rõhutab ajakirjanik just sarja kollasust. Guugeldades aga leidsin ühe Eeva Pargi raamatu tutvustuse,…

Madam Verhovenskaja keeletundlik vastuhakk unustamisele

Tiina Kirss. Sõel. Käsitlusi kirjandusest, kirjanduskriitikat ja arvamuslugusid. Koostanud Aija Sakova. Tallinn: EKSA, 2018. 587 lk.

Erinevus ja empaatia
„Ühes eksperimendis kasutasid uurijad peeglikatset – määramaks, kas loom tunneb ära omaenese peegelpildi. Nad asetasid peegli väljapoole elevandi­aedikut põrandale. Peegel, mille mõõtmeteks oli kõigest 105×240 cm, oli seatud sellise nurga alla, et elevant nägi tõenäoliselt enamasti oma jalgu, mis liikusid kahekordsete trellide taga (kuna peegel neid kahekordistas). Kui elevandi kehale oli tehtud märk, mida võis näha ainult peegli abil, ei õnnestunud tal seda kombata. Otsustati, et sel liigil puudub eneseteadvus.”(1) See on üks väga paljudest vigadest, millega tunnustatud etoloog ja primatoloog Frans de Waal näitlikustab seda tohutut empaatiapuudust, millega on teadlased teistele liikidele lähenenud.
Frans de Waal on võrratu empaatiaõpetaja…

Vahel võivad Vaheri varjamisvormid kurnavaks kujuneda

Berk Vaher. Silmanurga taga. Tartu: Elusamus, 2018. 54 lk.

Parafraseerides nn eksp-kunsti tuntud definitsiooni, võiks öelda, et Berk Vaheri raamatule „Silmanurga taga” on omased neli tunnust: kanooniline sisu, kanooniline vorm, statistiliselt normaalne sisu ja statistiliselt normaalne vorm.(1) Tegemist on Tartu (kunagise) esiintellektuaali esimese luuletuskoguga, aga lugedes ei lasknud kuidagi lahti tunne, et midagi sellist on Vaher juba varemgi kirjutanud. Esmalt ehk seetõttu, et vähemasti tubli kolmandik 34 luuletusest on varem Müürilehe ja Loomingu veergudel ilmunud, aga ka seetõttu, et „luule ja proosa piirid kipuvad hajuma”(2) ka tema varasemates, „postmodernismi ideesse uskumise”(3) ajal kirjutatud lokkavalt eklektilistes ­proosaraamatutes, kus muuhulgas leidub värsistatud tekste või tekstifragmente.
Näib, et muutumatuna on püsinud Vaheri poeetika eksperimentaalsed võtted, mida…

Eesti laste kõne II

Vokaalide akustiline analüüs

Artikli I osas uurisime põhitooni sageduse muutumist eesti laste kõnes (Keel ja Kirjandus 2017, nr 7, lk 518–533), II osas keskendume vokaa­lide akustilistele omadustele. Klassikaliselt kirjeldatakse vokaalide akustilist kvaliteeti spektraalsete tunnuste – formantide ehk kõnetrakti reso­nantssageduste abil. Vokaalide hääldamisel varieerub kõnetrakti kuju sõltuvalt alalõua, keele ja huulte asendist ning sellest tulenevalt võimenduvad kõnetraktis erinevad sagedused, moodustades spektraalseid mustreid. Vokaalide kvaliteedi määravad eelkõige kaks esimest formanti (F1, F2), täpsemaks kirjeldamiseks esitatakse kuni nelja formandi (F1–F4) sagedused. Formantsagedused on korrelatsioonis vokaalide artikulatoorsete põhi­tunnustega: F1 on seotud keele kõrgusega, F2 keele ees-tagapoolsusega ja F3 huulte ümardatusega. Tüüpiliselt esitatakse vokaalide formant­sagedused F1–F2 teljestikus, mida…

Üks lõpuni viidud etümoloogia: kasima ja kasin

Verb kasima ja sellega tuletussuhtes olev kasin on üpris tavalised eesti keele sõnad, kuuludes üsna ulatusliku tuletushargmiku ja tähendusväljaga kümne tuhande sagedama sõna hulka (Kaalep, Muischnek 2002: 47). Julius Mägiste on EEW-s (3: 722–723) osutanud, et ee kasima-perel on vasteid liivi ja vadja keeles, ning märkinud, et kõne all on võib-olla (ev[en]t[uel]l) balti laen, laenualust siiski osutamata.
Seletav sõnaraamat avab nende semantika nii: kasima ’(pesemise, pühkimise, harimisega) mustusest, tolmust, porist puhastama, koristama; kõnek. (hrl järsult käskides:) (ära) minema, lahkuma’; kasin : kasina ’vähene, vähesevõitu, napp; kõlbeliselt puhas, vooruslik, karske; vähenõudlik’ (EKSS 2: 135). Murde­sõnaraamatus on kasima ’puhastama, koristama, harima; veise järelsünnitusest,…

Eesti looduslikud pühapaigad suulises ja kirjalikus kultuuris „Kalevipoja” näitel

Looduslikke pühapaiku mõtestatakse, kirjeldatakse ja kujutatakse suuliselt levinud folkloorsetes tekstides teisiti kui eesti kirjakultuuri tekstides. Eesti kirjakultuuri on ühe tüvitekstina oluliselt mõjutanud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepos „Kalevipoeg”, mis oma allikate poolest asub suulise ja kirjakultuuri piiri lähedal, kuid jääb siiski kirjakultuuri valda. Järgnevalt võtan vaatluse alla „Kalevipojas” esinevad viited looduslikele pühapaikadele, soovides heita valgust sellele, millist mõju on eepos ja selle metatekstid avaldanud looduslike pühapaikade ja vast ka laiemalt sümboolsete maastike representatsioonile tänapäeva eesti kultuuris. Siinne artikkel jätkab minu varasemaid ja üldisemaid käsitlusi (Heinapuu 2010, 2018) kultuuriliste murrangute ajel Eestis XIX sajandist alates toimunud looduslike pühapaikade ümbermõtestamisest, kuid võtab kitsamalt…

Kaitstud doktoritööd

• 14. detsembril 2018 kaitses Kaidi Rätsep Tartu Ülikoolis doktoritöö „Colour terms in Turkish, Estonian and Russian: How many basic blue terms are there?” („Türgi, eesti ja vene keele värvisõnavara: Millised on põhivärvi­nimed?”). Juhendajad olid professor Urmas Sutrop (TÜ) ja dotsent Mari Uusküla (TLÜ), oponent Anetta Kopecka (Lyoni ülikool). Brent Berlin ja Paul Kay loodud põhi­värvinimeteooria sai alguse ideest, et teatud värvinimed on universaalsed. Nad eeldasid, et igas keeles on olemas piiratud arv sõnu värvi tähistamiseks. Neid universaalseid värvinimesid nimetasid nad põhivärvinimedeks. Kas keeles võib olla vaid üks sinine? Eelnevad uurimused kinnitavad, et sinine võib jaguneda kaheks: vene keeles on…

Eesti soneti mustrid 1881–2015

Sagedus, värsimõõt, riimiskeemid, autorid

Esimesed eestikeelsed sonetid avaldati trükis 1881. aastal(1) ning sellest alates on see XIII sajandil Sitsiilias Giacomo da Lentini loodud(2) luulevorm saanud eesti luules – nagu terves lääne luuleloos – levinuimaks kinnisvormiks. Paraku jääb seni ainus põhjalik eesti soneti uurimus, Bernard Kangro monograafia „Eesti soneti ajalugu” (1938), juba enam kui 80 aasta taha. Siinne artikkel keskendub eesti soneti levikule ja vormitunnustele: eesmärk on anda ülevaade algupäraste eestikeelsete sonettide hulgast ja ilmumis­sagedusest, nende tähtsusest eri aegadel ning autorkonnast, samuti analüüsida pankrooniliselt soneti peamisi vormimustreid, värsimõõtu ja riimiskeeme. Osa selle artikli andmetest olen avaldanud ingliskeelses artiklis (Lotman 2017), kuid siin on neid oluliselt täiendatud.
1. Allikad…

Sisukas monograafia Õpetatud Eesti Seltsi ajaloost

Kersti Taal. Õpetatud Eesti Seltsi ajalugu. Tallinn: Argo, 2018

XVIII sajandi alguses Vene impeeriumi koosseisu liidetud Eesti- ja Liivimaa (sajandi lõpust ka Kuramaa) ei jäänud kõrvale Euroopa, eriti Saksamaa ühiskondlik-poliitilistest arengutest. Sajandi teisel poolel impeeriumi Balti provintsides kujunema hakanud algelist kodanikuühiskonda iseloomustasid valgustajate loodud uued institutsioonid, mis seadsid oma sihiks inimeste harimise. Ühesuguste huvidega isikute koondumist üldkasulikel eesmärkidel oli siinses ühiskonnas juba mitmel moel varemgi ette tulnud, salapärastest vabamüürlaste loožidest kuni hoopis avalikumalt tegutsevate lugemisringide ja klubideni välja, kuid seltside loomine viis vabade ühenduste arengu uuele tasemele. Saksa­maa eeskujul Baltikumis loodud seltsidest said püsivamad ja põhikirjalisele alusele tuginevad ühingud, mis hakkasid vähemalt osaliselt vastustama seni ühiskonnas jäigalt toimivat seisusprintsiipi.…

Lühikroonika

• 13. veebruaril korraldas ajakiri Keel ja Kirjandus Tallinnas konverentsi „Tõde ja tõed humanitaarias”. Teemad jagunesid nelja plokki: I – „Tõde ja vale” (Martin Ehala „Identiteet ja tõde: massi­kommunikatsioonist masside kommunikatsioonini”, Tiit Hennoste „Paralleelsete valede maailm ja tema asukad”), II – „Tõde ja ajastu” (Raili Marling „Asetatud teadmine tõejärgsel ajastul”, Tiiu Hallap „Kognitiivne autonoomia – hääbuv ideaal?”, Daniele Monticelli „Tõejärgne ajastu 20. sajandi analüütilise ja eksistentsiaalse tõe valguses: humanitaaria vastutus”), III – „Tõde ja distsipliin” (Piret Kuusk „Tõe-line füüsikamaailm”, Janika Päll „Kogu tõde klassikalises filoloogias”) ja IV – „Tõde ja kultuurimälu” (Risto Järv „Muna on/pole targem kui kana. Vastuolulised vanasõnad”,…

Mälestusväärne Karl Konstantin

Kröits ehk Risti­kivi. Mälestusi ja vestlusi. Koostanud ja kommenteerinud Janika Kronberg ja Brita Melts. Tallinn: EKSA, 2018

Karl Ristikivi, kahtlemata üks välja­paistvamaid eesti kirjanikke läbi aegade, oli inimesena veidi mõistatuslik: haruldaselt kinnise iseloomuga mees, kes valis hoolega, millises seltskonnas ja kellele ennast avada. Tema sisemaailmast oli ka lähimatel sõpradel ainult üsna ähmane aimus. Ilmselt sellepärast käisid ja käivad Ristikiviga kaasas teatavad müüdid ja kuulujutud. Kas ta oli põhimõtteline inimpelgur või homo­seksuaal, kes pidi oma soodumust kaasaegsete eest varjama? Ja kui ühte või teist, siis kas sellel on tema loomingu seisukohalt mingit tähtsust?
Käesolevasse mälestusteraamatusse on kokku kogutud suur hulk Ristikivi elu ja loomingu teemalisi mälestuskilde ja muid tekste nii autorilt endalt, tema sõpradelt-tuttavatelt kui ka ajakirjanikelt ja teistelt…

Andekuse mitu nägu

Halliki Põlda. Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis. (Humanitaarteaduste dissertatsioonid 48.) Tallinn: Tallinna Ülikool, 2018

Tallinna Ülikooli haridusteaduste insti­tuudi lektor Halliki Põlda kaitses 30. jaanuaril 2019 oma koduülikoolis doktoriväitekirja teemal „Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis”. Väitekiri koosneb neljast temaatiliselt seotud artiklist ja analüütilisest ülevaatest, mis võtab kokku, seostab ja ühtlustab mõne aasta jooksul erineva metoodikaga ja probleemi­püstitusega kirjutatud artiklite tulemused. Kaks esimest artiklit keskenduvad andekuse mõistele ja teema käsitlusele meedias, kolmas ja neljas artikkel analüüsivad hariduse sidusrühmade, lapsevanemate ja laste suhtumist andekusse.
Väitekirja fookuses on andekuse käsitlus haridusdiskursuses. Haridusteema on ühiskonnas aktuaalne ja seega on igati põhjendatud, et dissertant on piiritlenud andekusfenomeni uurimise eeskätt lapseea andekusega ning selle peegeldusega meedias ja haridus­süsteemis. Enne Põldat pole seda olulist teemat…

Eesti keele verbide semantilisest liigitamisest

Inimeste loomuomane oskus ja vajadus kategoriseerida avaldub väga mitmel tasandil ning muuhulgas ka keeles. Üks keelelisi kategooriaid, mis enamikus keeltest avaldub, on verbikategooria. Keeleti erineb siiski, kui hõlpsasti on verb kui sõnaliik määratletav. Varieerub ka see, kuivõrd on verbikategooria jaotatav alamkategooriateks, kuid üldjuhul on alamkategooriateks jagamine sootuks keerulisem kui verbikategooria enda eristamine. Eesti keeles ei ole üldiselt verbi kui sõnaliigi määratlemine kuigi keeruline tänu morfoloogia rikkusele, kuid selle kategooria sees muust kui puhtalt vormist lähtuvate alamkategooriate moodustamine on Eesti keeleteadlastele olnud raske ülesanne. Ka maailma keeleteadus on näinud ainult üksikuid verbiklassifikatsioone (nt Levin 1993; Kipper Schuler 2005). Sestap pole üllatav,…

Tegelikult palju cool’im ehk võimendamise ja tasalülitamise dünaamikast

Maarja Kangro. Minu auhinnad. Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2018

(Kirjandus)teadlase elukorraldust väljendavad hästi erinevad aruande- ja taotlusvormid, mille hulk sõltub sellest, mitmes kohas ametis ollakse ja kui paljudes projektides osaletakse. Perioodidel, mil niisugused vormid nõuavad suure osa mu ajast ja mõtteenergiast, taban end sageli unistamas elust, mis kätkeks endas midagi enamat kui järje­kordse veebipõhise vormi arvukate sakkide all paiknevate lugematute kastide täitmine teaduskantseliidiga kindla täheruumi piires. Elust, kus võib lihtsalt lugeda, mõelda, kirjutada ja ehk ka reisida. Elust, mida minu arvates elavad kirjanikud.
Maarja Kangro „Minu auhinnad” ühelt poolt kinnitab mu arusaama, et kirjaniku (igapäeva)elu on kirjandusteadlase omast üsna erinev, vähemalt väliste tunnuste põhjal: kirjanikuks olemise sisemisi maastikke Kangro ju…

Jumala jälgedel

Peko lahkumine

See lugu sai alguse 1993. aastal Setomaal Meremäe lähedal Uusvada külas. Siis toimunud kohtumine samas paigas sündinud Anne Linnupuu ehk Linnupuu Annega(1) (neiupõlvenimega Luuga, 1932–2009) andis mulle esimese vahetutel mälestustel põhineva kokkupuute Pekoga, luues pinna hilisemaks huviks ja edasisteks küsimisteks. Pärast pikemat vaheaega sai toona episoodiliseks jäänud lähenemine uue tõuke jutuajamistest Ermakova külast pärit Heino Keskkülaga (snd 1943) – mehega, kellel on Setomaal olnud võimalus näha koguni mitut Peko kuju veel elava ja austatava jumala, mitte unustatud eseme või museaali rollis.
Peko on olnud teema, millest võõrale ei räägita. Need, kes Pekost avalikult kõnelevad, on kõrvalseisjad, ja teadmise mõjul, et Peko „ei…

Tõlkekriitik Olev Jõgi

Ühe tõlkemeetodi rehabiliteerimine stalinismijärgsel ajal

Olev Jõgi, ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja aastatel 1958–1983, on tuntud esmajoones kirjandusteadlase, kriitiku ja tõlkijana. Tema sünnist möödus käesoleva aasta 9. jaanuaril 100 aastat. 70. sünnipäevale pühendatud kirjutises on Pärt Lias öelnud:
Päris loomulik on see, miks O. Jõgi pole tundnud tarvidust akadeemiliste kraadide järele, kuigi loomuldasa on ta kirjandusteadlane. Et vabastada kirjandusuurimist umbsõlmedest ja sasipundardest, valis O. Jõgi ajakirja „Keel ja Kirjandus” toimetamise aega- ja vaevanõudva töö. Pole liialdus ega vist mitte kedagi pisendav, kui öelda, et „Keel ja Kirjandus” on Olev Jõe tehtud, on Jõe ajakiri. (Lias 1989: 47)
Käesolev artikkel kõneleb Olev Jõe tegevuse algperioodist tõlkekriitikuna. On teada, et ta ise…

Lühikroonika

• 6. detsembril 2018 toimus Eesti Keele Instituudis soome-ugri sügis­seminar „Keelesugulus, keeletüpoloogia ja areaallingvistika”. Esinesid Sven-Erik Soosaar (EKI, „Protoeuroopa substraadist läänemeresoome keeltes: tüpoloogiline perspektiiv”), Karl Pajusalu (TÜ, „Uurali keelte fonoloogilisest tüpoloogiast”), Miina Norvik ja Gerson Klumpp (TÜ, „Sugulaskeelte tüpoloogiline andme­baas: miks ja kuidas?”), Rogier Blokland (Uppsala ülikool, „Komi keeled ja komi keel(t)e grammatikograafia”), Petar Kehayov (Leibnizi Ida- ja Kagu-Euroopa Uuringute Instituut, „Mis jääb läänemeresoome keelte uurijatele märkamata? Keeleajalooliselt „igavatest” keelekujudest karjala murrete näitel”), Szilárd Tóth (TÜ Narva Kolledž, TLÜ, „Makro- ja mikroglobaliseerumise küsimusi Venemaa soome-ugri kogukondade ja eesti kirjakeele ajaloo näitel”), Iris Metsmägi (EKI, „Kaks võimalikku vene laenu”), Vilja Oja…

Igapäevase nähtuse taastootmine

2017. ja 2018. aasta kriitikaülevaade

Sirbi kirjandustoimetaja Pille-Riin Larm juhatas 8. detsembril 2018 Ants Orase nimelise kriitikaauhinna üleandmise sisse „Kalevipoja” läti keelde tõlkinud Guntars Godiņši sõnadega: „Kultuuriväljaannetes [mis majanduskriisi ajal suleti] oli tähtsal kohal kriitika. Praegu, kui seda ei ole, puudub tagasiside: iga raamat, mis ilmub, näib olevat väärtuslik ja iga kirjanik geenius. [—] Kui puudub professionaalne kriitika, muutub ka kirjandus ebaprofessionaalseks, sest kaob kvaliteediskaala.” (Larm 2018) Majanduskriisi ajal suletud läti kultuuriajakirju pole senini taastatud ning lõunanaabritele tundub meie väljaannete – ja sestap ka kriitika – rohkus lausa uskumatu. Tõsi: ainuüksi SA Kultuurilehe alla kuuluvates ning kirjanduskriitikat regulaarselt avaldavates väljaannetes ilmus 2017.–2018. aastal ligikaudu 400…

Tervitused keeleverest

Tõnis Vilu. Libavere. Mõned üksikud luuletused. Häämaa, 2018. 67 lk.

Tõnis Vilu kuues luulekogu „Libavere” on vigaselt kirjutatud – seal on ainult üksikud ortograafiliselt korrektsed luule­read. Samal ajal pole tekst asemantiline, sõnad säilitavad piisava läheduse normkeelele, nii et nende tavatähendus on arusaadav. Esmalt selgitan, kuidas normist kõrvalekaldumine võib luua uusi tähendusi, ja seejärel kirjeldan, kuidas Vilul on normist kõrvale kaldudes õnnestunud luua teos, mille sisu ja vorm moodustavad teineteist vastastikku toetava terviku.
Tähendus, normid ja kõrvalekalded
Tähenduslikku keelemängu valitsevad normid.(1) Süntaktilised normid kehtestavad lause grammatilise korrektsuse. Semantilised normid aga kehtestavad selle, millistel tingimustel on lause tõene või õigustatud. Nende normideta ei saaks olla tähenduslikku keelt. Tähenduslikku lauset eristab tähendusetust justnimelt see, et tähenduslik…

Statistikaga värsse mõõtmas

Mihhail Lotman, Maria-Kristiina Lotman. Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni: neliktrohheus ja -jamb 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. [Tallinn]: EKSA, 2018. 508 lk.

„Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni: neliktrohheus ja -jamb 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses” on mahukas uurimus, mille koostamine on võtnud üle kümne aasta. Aimu teoksil olevast suurprojektist andis monograafia autorite Mihhail Lotmani ja Maria-Kristiina Lotmani juba 2004. aastal loodud internetilehekülg „Eesti värss”,(1) mis sisaldab (muu hulgas) kõiki uuringu aluseks olnud tekste ning võimaldab teha statistikapäringuid. Neliktroh­heuste ja ‑jambide valim andmebaasis on väga esinduslik, kokku 15 046 värsirida 20 autorilt.
Monograafia põhieesmärk on statistiline värsianalüüs, mille paratamatuteks eeltöödeks on olnud meetrumi- ning rütmimudelite loomine ning eesti keele jaoks sobiva analüüsimetoodika väljatöötamine. Et esile tuua selgelt just värsile omaseid tendentse, on värsirütmika statistilise…

Eestlase Lurichi maailm

Kõne Georg Lurichi kuju avamisel

Lurich jõudis tagasi. Me tervitasime teda: tere tulemast koju! Selle, millega terve sajandi jooksul ei ole hakkama saanud suur pealinn, tegi teoks tema väikese kodukandi rahvas. Just teile kuulub selle aegu kestva teo eest au ja kiitus, võite olla õigusega uhked. Eks kinnitanud teie suur poeg ise: tegu on alati suurem kui sõnad. Ja kui tegu tehtud, siis rind ette!
Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maa­ilma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich…

Keel ja kirjandus