Rubriik
Valdkond
Aasta
Tõde, identiteet ja moraalne absoluut
Viimase kümmekonna aasta jooksul on tõde nagu liiv näppude vahelt maha jooksnud: oleme jõudnud tõejärgsesse või täpsemalt öeldes faktijärgsesse ühiskonda, mida iseloomustab asjaolu, et fakt kui argument on kaotanud poliitilistes ja ideoloogilistes aruteludes oma veenmisjõu (vt Arias-Maldonado 2018). Fakt on väide, mida usutakse olevat tõene. See kaotab veenmisjõu, kui on piisavalt inimesi, kes selle tõesuses kahtleb. Tõejärgsus on niisiis tõe hegemoonia murenemise tagajärg.
Osaliselt on olukorra eest vastutavad humanitaarteadlased, esmalt analüütilise filosoofia esindajad ja nende tuules postmodernistid teistes pehmetes teadustes. Artikli algul toongi esile hästi tuntud erinevuse loodusteaduslike ja humanitaarteaduslike tõdede vahel, mis on viimase saja või enama aasta jooksul põhjustanud…
Osaliselt on olukorra eest vastutavad humanitaarteadlased, esmalt analüütilise filosoofia esindajad ja nende tuules postmodernistid teistes pehmetes teadustes. Artikli algul toongi esile hästi tuntud erinevuse loodusteaduslike ja humanitaarteaduslike tõdede vahel, mis on viimase saja või enama aasta jooksul põhjustanud…
Teadlase moraalsed valikud kultuurimälu loomisel
Artikli eesmärgiks on rahvaluuleteaduse näitel analüüsida teadlase valikuid kultuuri uurimisel ja dokumenteerimisel. Artikkel toob nähtavale vastuolud, mis tekivad kultuuriuurija kahetise rolli tõttu ühest küljest teadlase, sõltumatu vaatlejana, teisest küljest oma töö, tegevuse ja teadmiste kaudu kultuuri looja, edasikandja ja arendajana ning ühtlasi identiteediga seotud ühiskonnaprotsesside kujundajana. Kultuuriuuringutes on praeguseks kujunenud üldiseks standardiks uurija vaatepunkti ja uurimistulemust mõjutavate enesekohaste ja väliste asjaolude teadvustamine, vähem on aga pööratud tähelepanu sellele, milline peaks olema kultuuriteadlase tegevuse oodatav mõju ühiskonnale. Kas teadlase töö eesmärk, tema ülesanne peaks olema kultuurinähtuste ja -protsesside neutraalne dokumenteerimine ja analüüs või peaks ta kirjeldama, vahendama seda, mida ta peab…
Kognitiivne autonoomia – kas hääbuv ideaal?
Kui XVIII sajandi inglise kirjamees Samuel Johnson töötas raamatu kallal, mis rääkis inglise luuletajatest, pakkus tema sõber James Boswell talle abi, et leppida kokku vestlus ühe lordiga, kes oli tundnud poeet Alexander Pope’i. Johnson lükkas pakkumise tagasi järgmiste sõnadega: „Kui teadmisi sajaks nagu vihma, siis ma sirutaksin oma käe välja; kuid ma ei võtaks vaevaks seda ise otsima minna.”
Äsja toodud lõik pärineb New Yorgi ülikooli poliitikateoreetiku ja filosoofi Russell Hardini kirjutisest pealkirjaga „Kui teadmisi sajaks” (Hardin 2003). Kujutluspilt teadmistevihmas seisvast inimesest, kes aeg-ajalt kätt välja sirutab, et haarata pihku mõni teadmisetükk, on intrigeeriv. Tekib tahtmine uurida, millised mõttekäigud on selle…
Äsja toodud lõik pärineb New Yorgi ülikooli poliitikateoreetiku ja filosoofi Russell Hardini kirjutisest pealkirjaga „Kui teadmisi sajaks” (Hardin 2003). Kujutluspilt teadmistevihmas seisvast inimesest, kes aeg-ajalt kätt välja sirutab, et haarata pihku mõni teadmisetükk, on intrigeeriv. Tekib tahtmine uurida, millised mõttekäigud on selle…
Olukorraline teadmine tõejärgsel ajastul
Juba mitu aastat kestnud vaidluses alternatiivsete faktide ja tõejärgsuse üle on nii akadeemilistes tekstides kui ka igapäevameedias nimetatud selle fenomeni üheks tekkepõhjuseks postmodernismi. Seda teevad nii erinevate valdkondade teadlased (näiteks filosoof Daniel Dennett või kognitivist Steven Pinker (2018)) kui ka sotsiaalmeedias oma poliitkorrektsusevastaste seisukohtadega kuulsust kogunud Jordan Peterson. Ka teoreetiliste vaidluste kõrgajal, 1990. aastatel, ei leitud postmodernismile ühest definitsiooni. Tänapäeval koondavad erinevad autorid selle üldnimetuse alla sotsiaalse konstruktivismi, keelelise pöörde, poststrukturalistliku ja kriitilise teooria. Huvitaval kombel sobis ja sobib postmodernism patuoinaks üldiselt kardinaalselt vastupidistel seisukohtadel olevatele vasak- ja parempoolsetele vaatlejatele. Selline üksmeel on iseenesest juba akadeemilist tähelepanu väärt. Pattude nimekirjas…
Tõde teaduses, humanitaarteaduses, filoloogias
Jeesus läks üles Jeruusalemma. Seal nägi ta templis veiste, lammaste
ja tuvide müüjaid, samuti rahavahetajaid oma pinkides. Ja ta tegi
nööridest piitsa ning ajas nad kõik koos lammaste ja veistega templist
välja, paiskas laiali rahavahetajate mündid ja lükkas ümber
nende lauad. Ta ütles tuvimüüjatele: „Viige need siit ära!
Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!” (Jh 2:13–16)
Teadus
1. Teaduste liigituse esmane dihhotoomia vastandab t e a d u s e ja mitteteaduse.
Charles Percy Snow vastandab raamatus „Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon” („The Two Cultures and the Scientific Revolution”, 1959) „teaduskultuuri” ja „kirjandusliku kultuuri” (Snow, Kagan 2017: 17): „kirjanduslikud intellektuaalid ühel pool ja teisel pool teadlased, kõige tüüpilisemana nende seas füüsikud” (Snow, Kagan 2017: 13).…
ja tuvide müüjaid, samuti rahavahetajaid oma pinkides. Ja ta tegi
nööridest piitsa ning ajas nad kõik koos lammaste ja veistega templist
välja, paiskas laiali rahavahetajate mündid ja lükkas ümber
nende lauad. Ta ütles tuvimüüjatele: „Viige need siit ära!
Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!” (Jh 2:13–16)
Teadus
1. Teaduste liigituse esmane dihhotoomia vastandab t e a d u s e ja mitteteaduse.
Charles Percy Snow vastandab raamatus „Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon” („The Two Cultures and the Scientific Revolution”, 1959) „teaduskultuuri” ja „kirjandusliku kultuuri” (Snow, Kagan 2017: 17): „kirjanduslikud intellektuaalid ühel pool ja teisel pool teadlased, kõige tüüpilisemana nende seas füüsikud” (Snow, Kagan 2017: 13).…
Tõde ja tõed humanitaarias
Tõde on praegu moeteema. Mõne aasta eest tõusis populaarseks sõnaks tõejärgsus (ingl post-truth) – viide olukorrale, kus tõde on n-ö ületatud, kaotanud oma varasema tähtsuse. Sõna ja selle implikatsioonide üle arutati esialgu laiatarbemeedias, hiljem ka süvitsi. Eestis ilmus 2018. aastal ajakirja Studia philosophica Estonica teemanumber just nimelt tõejärgsuse teemal (numbri koostaja Leo Luksi sissejuhatus(1) annab ühtlasi lühikese ülevaate sõna tähelennust nii ingliskeelses kui ka eestikeelses kultuuriruumis). 13. veebruaril 2019 toimus Keele ja Kirjanduse konverents „Tõde ja tõed humanitaarias”, millel põhineb siinne teemanumber. Et arutelu ei ole lõppenud, kinnitab aga see, et nüüd, sama aasta sügisel saab Tallinnas Fotografiska muuseumis vaadata Briti kunstniku…
XX sajandi tõdedest XXI sajandi tõejärgsuseni
Käesoleva artikli teemapüstitus lähtub üsna laialt levinud arusaamast, et humanitaaria ja tõe/tõdede suhteid arutades ei saa tänapäeval üle ega ümber nn tõejärgse ajastuga seotud küsimustest. Mis asi on tõejärgsus? Millis(t)est tõekäsitlus(t)est selle määratlemisel lähtuda? Kuidas humanitaaria nende käsitlustega ja nende kahtluse alla seadmisega seostub? Mida me peaksime humanitaarteadlastena sellest järeldama?
Järgnevalt pakun nendele küsimustele mõningaid vastuseid, kuid minu peamine eesmärk on pigem nende küsimuste mõtteliste aluste ja nendega seotud probleemide analüüsimine. Kuigi meedias ja ühiskonnas toimuvad vaidlused tõejärgse ajastu üle keskenduvad enamasti ainult libauudistele ja populismile, on tegemist märksa sügavama nähtusega, mis puudutab tõe staatust üleüldse ning tõe ja tõe subjekti…
Järgnevalt pakun nendele küsimustele mõningaid vastuseid, kuid minu peamine eesmärk on pigem nende küsimuste mõtteliste aluste ja nendega seotud probleemide analüüsimine. Kuigi meedias ja ühiskonnas toimuvad vaidlused tõejärgse ajastu üle keskenduvad enamasti ainult libauudistele ja populismile, on tegemist märksa sügavama nähtusega, mis puudutab tõe staatust üleüldse ning tõe ja tõe subjekti…
Uusi laekumisi Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi
Aastail 2016–2018 laekus Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi (EKLA) ligi 31 000 säilikut käsikirju, fotosid, kunstiteoseid ning audiovisuaalset materjali. Seda on umbes viie tuhande võrra vähem kui sellele eelnenud kolmel aastal (2013–2015). Siiski ei ole kultuuriloolise arhiivi viimaste kümnendite laekumiste statistikat vaadates, just käsikirjaliste arhiiviallikate osas, tegu üleüldise paberarhiivi olemasolu ja arhiivi jõudmise langustrendiga, ehkki sinnapoole tõepoolest paratamatult praeguses maailmas liigume.
Käsikirjad
Statistilistest numbritest tähenduslikum on arhiivi jõudnud allikmaterjalide sisuline pool. Jätkuvalt on hoiustamiseks laekunud mitmeid kultuuriajaloost tuntud isikute personaalkogusid või organisatsiooniarhiive. Rahvuskaaslaste programmi abil õnnestus neil aastail ka mitme väliseesti arhiivi toimetamine kirjandusmuuseumi. EKLA-sse jõudis eelneva kohapealse ettevalmistustöö tulemusel Austraalias elanud ja…
Käsikirjad
Statistilistest numbritest tähenduslikum on arhiivi jõudnud allikmaterjalide sisuline pool. Jätkuvalt on hoiustamiseks laekunud mitmeid kultuuriajaloost tuntud isikute personaalkogusid või organisatsiooniarhiive. Rahvuskaaslaste programmi abil õnnestus neil aastail ka mitme väliseesti arhiivi toimetamine kirjandusmuuseumi. EKLA-sse jõudis eelneva kohapealse ettevalmistustöö tulemusel Austraalias elanud ja…
Lühikroonika
• 4. juunil toimus Kuressaares Saaremaa maakondlik keelepäev „Saaremaa keelt mandrile ja tagasi”. Keelepäev algas Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilase Liisa Õunpuu ettekandega „Värvid rahvaluules”. Veel esinesid Peep Nemvalts (TLÜ, „Oskuskeel ja keeleoskus”), Ülo Tuulik („Saare kirjanik ja ta keelekasutus”), Olavi Pesti (Saaremaa Muuseum, „Johannes Aaviku „Päevaraamatu” retseptsioonist”), Jaan Õispuu (Õismäe gümnaasium, „Saaremaa murdeuurija Aadu Toomessalu”) ja Jüri Viikberg (EKI, „Saaremaa keelt mandrile ja tagasi”).
• 6. juunil peeti Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses suvealguse seminar „Kuusevõrse maitse suus: valgustatud keskkonnad, aistilised maastikud ja ajalooliste tehnikate taaselustamise katsed”. Ettekande pidas UTKK vanemteadur, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi professor Ulrike Plath. Juba 1804. aastal pani Wilhelm Christian Friebe…
• 6. juunil peeti Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses suvealguse seminar „Kuusevõrse maitse suus: valgustatud keskkonnad, aistilised maastikud ja ajalooliste tehnikate taaselustamise katsed”. Ettekande pidas UTKK vanemteadur, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi professor Ulrike Plath. Juba 1804. aastal pani Wilhelm Christian Friebe…
Kaitstud doktoritööd
• 4. juunil kaitses Rebekka Lotman Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja „Eesti sonett” doktorikraadi taotlemiseks maailmakirjanduse alal. Juhendaja oli professor Jüri Talvet (TÜ), oponent doktor Satu Grünthal (Helsingi ülikool).
Sonett jõudis eesti keelde meie kirjaliku luule algusaegadel – esimesed sonetid ilmusid trükis 1881. aastal. Sellest ajast kuni tänapäevani on see luulevorm eesti kirjanduslugu läbinud enam-vähem katkematu niidina. Milline on eesti soneti spetsiifika? Väitekiri otsib sellele küsimusele vastust mitmeaspektilise analüüsi kaudu. Töö allikateks on kõik kuni 2015. aastani (k.a) trükiraamatutes, varasemal perioodil ka perioodikas ilmunud eestikeelsed algupärased sonetid, kokku 4551 luuletust. Töös uuritakse eesti soneti vormimustreid: värsimõõte ja riimiskeeme, samuti selle kanoonilise vormi tähtsust eri…
Sonett jõudis eesti keelde meie kirjaliku luule algusaegadel – esimesed sonetid ilmusid trükis 1881. aastal. Sellest ajast kuni tänapäevani on see luulevorm eesti kirjanduslugu läbinud enam-vähem katkematu niidina. Milline on eesti soneti spetsiifika? Väitekiri otsib sellele küsimusele vastust mitmeaspektilise analüüsi kaudu. Töö allikateks on kõik kuni 2015. aastani (k.a) trükiraamatutes, varasemal perioodil ka perioodikas ilmunud eestikeelsed algupärased sonetid, kokku 4551 luuletust. Töös uuritakse eesti soneti vormimustreid: värsimõõte ja riimiskeeme, samuti selle kanoonilise vormi tähtsust eri…
Lühidalt
Nupukas poiss, kummitav mägi ja maa-alune loss. Läti muistendeid ja teisi rahvajutte. Projektijuht ja koostaja Livia Viitol. Tallinn: Libri Livoniae, 2018. 102 lk;
Läti jutud. Valik 2000. aastate läti lühiproosat. Koostanud ja tõlkinud Livia Viitol. Tallinn: Libri Livoniae, 2018. 155 lk.
Tänu Livia Viitolile ja tema kirjastusele Libri Livoniae on eesti lugejani jõudnud taas kaks läti keelest tõlgitud raamatut. Muistendikogul on lisaks Viitolile veel neli tõlkijat (Contra, Aive Mandel, Kristi Salve, Lembit Vaba). Lätlaste rahvajutud räägivad aegade algusest, kui veel loomata ja seejärel juba loodud maailmas elasid Jumal ja Kurat (või Vanapagan) nagu kaks talumeest, pidasid loomi, harisid maad, kiusasid ja petsid…
Läti jutud. Valik 2000. aastate läti lühiproosat. Koostanud ja tõlkinud Livia Viitol. Tallinn: Libri Livoniae, 2018. 155 lk.
Tänu Livia Viitolile ja tema kirjastusele Libri Livoniae on eesti lugejani jõudnud taas kaks läti keelest tõlgitud raamatut. Muistendikogul on lisaks Viitolile veel neli tõlkijat (Contra, Aive Mandel, Kristi Salve, Lembit Vaba). Lätlaste rahvajutud räägivad aegade algusest, kui veel loomata ja seejärel juba loodud maailmas elasid Jumal ja Kurat (või Vanapagan) nagu kaks talumeest, pidasid loomi, harisid maad, kiusasid ja petsid…
Prantsuse vaimu ilmumine rahvale
Noor-Eesti on uurimise seisukohast kummaline fenomen. Temast on kirjutatud palju artikleid ja mälestusi ning igas kirjandusloos ja kooliõpikus, kus ametlik ideoloogia on lubanud, on Noor-Eesti sees.(1) Aga Kaia Sisaski töö (ca 130 lk teksti) on alles teine monograafia mõõtu sissevaade Noor-Eesti tegemistesse. Esimene pikem tekst oli 1935. aastal ilmunud Paul Hamburgi 96-leheküljeline „Noor-Eesti: olemus ja kirjandus-kultuuriline tegevus”. See pole süvauurimus, vaid ülevaade emakeele ja kirjanduse õpperaamatute sarjas, samas ajastuomaselt üsna Noor-Eesti-kriitiline (Hamburgi lemmiksõnad on segane, ähmane, udune, oskamatu jms). Järgmised uurivad kogumikud ilmusid Noor-Eesti 100. aastapäeva konverentside järelkajana: Tallinna Ülikooli konverentsile toetuv kogumik „Noor-Eesti 100. Kriitilisi ja võrdlevaid tagasivaateid” (2006) ja…
„Verlaine’i revolvri” poeetikast ja retoorikast
Kristjan Haljaku neljas luulekogu „Verlaine’i revolver” on seitsmest tsüklist koosnev sürrealistlik poeem, igas tsüklis üheksa luuletust. Kõik luuletused on vabavärsilised itaaliapärase stroofikaga sonetid: kahele katräänile järgneb kaks tertsetti. Siiski vastab itaaliapärasele soneti stroofikale 63 luuletusest 47, ülejäänud teisendavad selle struktuuri graafiliselt. Näiteks teise tsükli „Rubanovitš oma lapsepõlves” VIII soneti 10. ja 11. värsi vahel väljendatakse veidi nihu minekut korraga kahel tasandil (lk 30):
kärbsesitt hansenit anton hansenit anatole kärbsesitt
• no läks
läks tsipa
HИXY
no läeb
läeb tsipa
YHWH –
a france’i sorry a hanseni surm tabas meid rongkäiguna
Sarnast kahetist funktsiooni kannab teinegi kõrvalekalle soneti tavapärasest stroofikast, kui teine katrään on esimese tertsetiga ühendatud tähtedest moodustuva kaarega…
kärbsesitt hansenit anton hansenit anatole kärbsesitt
• no läks
läks tsipa
HИXY
no läeb
läeb tsipa
YHWH –
a france’i sorry a hanseni surm tabas meid rongkäiguna
Sarnast kahetist funktsiooni kannab teinegi kõrvalekalle soneti tavapärasest stroofikast, kui teine katrään on esimese tertsetiga ühendatud tähtedest moodustuva kaarega…
Igavene suvi
„Pariis” on selgelt autobiograafiline päevikromaan, mis kirjeldab autori viibimist linnas ühe kuu vältel. Teos on jagatud peatükkideks päevade kaupa, loendades neid 30-st tagasi, visiidi lõpu suunas. Pariisis viibimise praktiline ajend on puhkusele sõitnud tuttava kassi eest hoolitsemine, vaimseks ajendiks on aga kadunud aja otsing: autor otsib seda inimest, kes kirjutas Pariisis „Piiririigi” (1993).
Teose sündmustik on äärmiselt napp, koosnedes peamiselt suviselt unise linnakeskkonna vaatlustest (seejuures vaadeldakse parkides leiduvaid loomi ja taimestikku inimestega peaaegu võrdsel määral). Kuigi autor määratleb end Pariisi flanöörina (lk 118), pole tema liikumine ruumis juhuslik ega sihitu. Sellele annavad suuna esiteks minevikumälestused: otsitakse tollal tähenduslikke kohti, püütakse korrata…
Teose sündmustik on äärmiselt napp, koosnedes peamiselt suviselt unise linnakeskkonna vaatlustest (seejuures vaadeldakse parkides leiduvaid loomi ja taimestikku inimestega peaaegu võrdsel määral). Kuigi autor määratleb end Pariisi flanöörina (lk 118), pole tema liikumine ruumis juhuslik ega sihitu. Sellele annavad suuna esiteks minevikumälestused: otsitakse tollal tähenduslikke kohti, püütakse korrata…
Mis mängu ta mängib?
Mina eelistan kuulda ja ise öelda hämaraid ja kahemõttelisi asju.
See vaev tasub ennast ära. (Unt 1996: 110)
Mati Undi 1990. ja 2000. aastate looming on üldiselt jäänud tema varasemate teoste varju, selle kohta ei ole ilmunud põhjalikke käsitlusi. Kuigi nendel aastatel keskendus Unt lavastamisele, avaldas ta ka romaanid „Öös on asju” (1990), „Doonori meelespea” (1990), „Tere, kollane kass” (1992), „Brecht ilmub öösel” (1997) ja näidendid „Huntluts” (1999), „Graal!” (2001) ja „Vend Antigone, ema Oidipus” (2006).
Romaanid on ilmunud ka Undi „Kogutud teoste” köidetes. Sealsed järelsõnad annavad konkreetsesse teosesse hea sissevaate, ei vaatle aga terviklikumalt Undi loomingut. Seetõttu võtan käesolevas artiklis vaatluse alla…
See vaev tasub ennast ära. (Unt 1996: 110)
Mati Undi 1990. ja 2000. aastate looming on üldiselt jäänud tema varasemate teoste varju, selle kohta ei ole ilmunud põhjalikke käsitlusi. Kuigi nendel aastatel keskendus Unt lavastamisele, avaldas ta ka romaanid „Öös on asju” (1990), „Doonori meelespea” (1990), „Tere, kollane kass” (1992), „Brecht ilmub öösel” (1997) ja näidendid „Huntluts” (1999), „Graal!” (2001) ja „Vend Antigone, ema Oidipus” (2006).
Romaanid on ilmunud ka Undi „Kogutud teoste” köidetes. Sealsed järelsõnad annavad konkreetsesse teosesse hea sissevaate, ei vaatle aga terviklikumalt Undi loomingut. Seetõttu võtan käesolevas artiklis vaatluse alla…
Veel „Agenda Parva” keelest
Aastal 1622 ilmunud lõunaeesti keelemälestis „Agenda Parva” on katoliiklik kirikukäsiraamat (peale lõunaeesti keele ka läti, poola, ladina ja saksa keeles). Raamatu avastas Otto Freymuth 1937. aastal Braunsbergist (praegu Braniewo), kus see omal ajal ka trükiti, ning publitseeris selle koos eesti- ja saksakeelse saatesõnaga (Freymuth 1938).
„Agenda Parva” keelest on kirjutanud pikema ülevaate Andrus Saareste (1938) ja hiljem on käsitletud selle eri aspekte (Mägiste 1939; Kask 1958: 9, 1970: 58–60; Peebo 1996: 25–29, 2001: 19–20; Laanekask, Erelt 2003: 285; Pomozi 2003, 2007, 2013; Särg 2005: 82–84). „Agenda Parva” tekst on esitatud koos märgendustega Tartu Ülikooli vana kirjakeele korpuse (VAKK) nii vanas(1) kui ka…
„Agenda Parva” keelest on kirjutanud pikema ülevaate Andrus Saareste (1938) ja hiljem on käsitletud selle eri aspekte (Mägiste 1939; Kask 1958: 9, 1970: 58–60; Peebo 1996: 25–29, 2001: 19–20; Laanekask, Erelt 2003: 285; Pomozi 2003, 2007, 2013; Särg 2005: 82–84). „Agenda Parva” tekst on esitatud koos märgendustega Tartu Ülikooli vana kirjakeele korpuse (VAKK) nii vanas(1) kui ka…
Palatalisatsioonist ühesilbilistes i-tüvelistes pika vokaaliga sõnades
Palatalisatsioon on eesti keeles huvitav nähtus, sesttäidab justkui vastandlikke ülesandeid: kui ühelt poolt on ajalooliselt tegu koartikulatoorse häälikute sarnastumisnähtusega, siis teisalt kannab palatalisatsioon tänapäeval ka olulist tähendust eristavat funktsiooni. Võrrelgem sõnu paĺk ’langetatud puu tüvi’ ja palk ’töötasu’. Paljudel juhtudel teeb emakeelekõneleja kindlat vahet, millal kasutada palataliseeritud varianti, millal mitte (vrd nt kot´t ja kott, mat´s ja mats, pat´s ja pats, kann ja kann, tuĺp ja tulp). Siiski on palatalisatsiooni tähendust eristav funktsioon võrreldes teiste foneemidega marginaalne ja nt i või j ees on see funktsioon neutraliseerunud. Sellele vaatamata on palatalisatsioonil eesti keele häälduses tähtis koht ja mittepalataliseeritust tajutakse tihti võõrapärasusena.…
Posthumanistliku teatriteksti võimalikkusest
Teater ja dramaturgia on alates XX sajandi teisest poolest põhjalikult muutunud. Üks suur muudatuste käivitaja on olnud meedia ja tehnoloogia uuel tasemel integreerimine teatrisse ja etenduskunsti. Selle tulemusel on teisenenud nii teatripraktikad, dramaturgia kui ka teooriad, mille kaudu teatrist ja dramaturgiast kõneletakse. Laialivalguva p o s t m o d e r n i s m i asemel kasutatakse teatriuurimises lavastuse struktuuri selgitavat p o s t d r a m a a t i l i s e teatri teooriat. Teatriuurimises on levimas ka p o s t h u m a n i s m i teooriad, mis keskenduvad peamiselt tehnoloogilisele etenduskunstile, kus teose keskmes pole enam tegelane ega näitleja. Näitekirjanduse analüüsimisel on posthumanismi mõistestikku rakendatud vähem, kuid seegi kohaneb muutuva kultuurikonteksti ja esteetikaga. Ka eesti dramaturgiast leiab rea virtuaalreaalsuse ja tehnoloogilise ulmega suhestuvaid tekste, mis kutsuvad oma…
Lühikroonika
• 3. mail toimus Väike-Maarjas Wiedemanni keeleauhinna keelepäev. Auhinna tänavune laureaat, Tallinna Ülikooli professor Krista Kerge esines ettekandega „Keel kui kogemus”. Keelepäeval esinesid veel Katrin Aava (TLÜ, „Koostöisest õpikultuurist uue haridusstrateegiani”), Riina Reinsalu (TÜ, „Kirjaliku ametisuhtluse kultuuri(tuse)st”), esinesid ka Väike-Maarja gümnaasiumi õpilased. Krista Kerge istutas kohalikku Keeletammikusse oma puu.
• 8. mail toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu, kus ajaloolane Andres Adamson pidas ettekande Vene riigi soomeugrilisest algupärast. Loengu teema sai tõuke Enn Haabsaare postuumselt ilmunud raamatust „Vene riigi saamine. Novgorodi föderatiivne feodaalvabariik” (Argo, 2019). Raamatu autor väidab, et algselt tekkis Vene riik slaavlaste osaluseta ja laienes alles hiljem – jõuga – slaavi aladele.
•…
• 8. mail toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu, kus ajaloolane Andres Adamson pidas ettekande Vene riigi soomeugrilisest algupärast. Loengu teema sai tõuke Enn Haabsaare postuumselt ilmunud raamatust „Vene riigi saamine. Novgorodi föderatiivne feodaalvabariik” (Argo, 2019). Raamatu autor väidab, et algselt tekkis Vene riik slaavlaste osaluseta ja laienes alles hiljem – jõuga – slaavi aladele.
•…
Kontvõõrana vanas eesti pulmas
„Elu kauneim pidu on kõige ülevamate ja rõõmuküllasemate päevade keskpunktiks ka meie rootslaste juures, kusjuures vastavate ettevalmistustega alustatakse juba pikka aega varemalt, sest neist vanadest ja väga mitmepalgelistest kommetest ei tohi vähimatki kõrvale jätta või ära unustada” (lk 345). Nõnda alustab oma panust Eesti alal elanud rahvaste pulmakommete ülestähendamisse Ratzeburgist pärit haridustegelane ja literaat Carl Friedrich Wilhelm Rußwurm – „kontvõõras”, kes tegi siin karjääri XIX sajandi keskpaigas.
Pulmad on inimeste meeli köitnud sajandeid ega ole oma võlu kaotanud ka tänapäeval: kui 2018. aasta kevadel abiellusid lääne ühiskonna tuntuimas sinivereliste perekonnas, Briti kuningakojas prints Harry ja Meghan Markle, jälgisid seda tseremooniat otseülekandes…
Pulmad on inimeste meeli köitnud sajandeid ega ole oma võlu kaotanud ka tänapäeval: kui 2018. aasta kevadel abiellusid lääne ühiskonna tuntuimas sinivereliste perekonnas, Briti kuningakojas prints Harry ja Meghan Markle, jälgisid seda tseremooniat otseülekandes…
Veel üks Tuhkatriinu lugu
Peaaegu kahe kümnendi eest, kui Piret Lotmani sulest ilmus rahvusraamatukogu ajaloo vihikute kolmas köide,(1) soovitasin tollases retsensioonis, et „kord tuleks see ja käsitluse varem ilmunud osad panna ühtede kaante vahele. [—] Väga olulise institutsiooni hästi koostatud ja läbi aegade jälgitav dramaatiline lugu teeks raamatukogust elu võrdkuju ja seega annaks sellele omaette väärtuse. Mida meil ju tegelikult möödanikust pole, on just sedalaadi tervikpilt.”(2) Tänaseks on ajast, kui Piret Lotman publitseeris esimese ulatuslikuma kokkuvõtte Eesti Rahvusraamatukogu sünnile pühendatud uurimistööst, möödunud juba enam kui kolm kümnendit.(3)
Möödunud sügisel ilmunud esinduslik monograafia on juubelihõnguline. Sellega märgitakse sajandi möödumist meie keskseima raamatuvaramu, tänase Eesti Rahvusraamatukogu eelkäija, Riigiraamatukogu asutamisest.…
Möödunud sügisel ilmunud esinduslik monograafia on juubelihõnguline. Sellega märgitakse sajandi möödumist meie keskseima raamatuvaramu, tänase Eesti Rahvusraamatukogu eelkäija, Riigiraamatukogu asutamisest.…
Jõerüüdi osastav kääne
Jaak Jõerüüdi raamatus „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti” leidub üks mõttekäik, mis esineb väikeste variatsioonidega kahes kohas: novellis „Siis tundub, et keegi ei mõista” (lk 54) ja raamatu nimiromaanis (lk 135). Esitan need mõlemad, märkides kaldkirjaga ära need osad, mis erinevad. Esiteks: „[—] kõik kurbus, kõik rahulolematus, ärritus, segadus, kõik tuleb ainult sellest, et omaenda sisemine küsimus on vastamata. Kui ei tea, kes elab enda sees ja mis ta tahab, sellest tuleb kurbus, see suur, sügav kurbus. Siis tundub, et keegi ei mõista. Aga tegelikult on see see, et ise ei mõista ennast, ja siis kui ennast ei mõista, on suurt…
Kogutud Amadeus
2014. aastal nägi ilmavalgust Õnne Kepi koostatud ja koos Tiia Allasega toimetatud Artur Adsoni mahukas (535 lk) luulekogumik „Varjuliste puie all”. Sama tandemi koostöös ja sama hästi õnnestunud kujunduslikus kuues on teostunud ka teise Võrumaa poeedi ja kirjaniku, Raimond Kolga luuleraamat. Adson avaldas oma eluajal kaheksas uudisluulet koondavas võrukeelses kogus teadaolevalt kõik, mis ta võru keeles kirjutanud oli, koostaja-toimetajad lisasid sellele ka lasteraamatu „Nakits” (1944) ja Adsoni toimetamise ajal Laste Rõõmus kirjakeeles ilmunu ning esinduslik koondkogu oli valmis.
Kolk avaldas eluajal vaid neli kogu uudisluulet, lisades nii neljandasse kui ka koondkogusse „Võõral maal kirjutatud laulud” (1984) paarkümmend nooremast peast kirjutatud ja…
Kolk avaldas eluajal vaid neli kogu uudisluulet, lisades nii neljandasse kui ka koondkogusse „Võõral maal kirjutatud laulud” (1984) paarkümmend nooremast peast kirjutatud ja…
Verbaalse ja visuaalse dialoog
See, kes esimesena püüdis maalikunsti ja poeesiat omavahel võrrelda, oli erksa tundevõimega inimene, kes märkas, et mõlemad kunstiliigid tema peale ühesugust mõju avaldavad. Ta leidis, et mõlemad kujutavad kaugeid, olnud asju kui vahetuid, näilikkust tegelikkusena; mõlemad petavad, ja mõlema pete pakub meile naudingut. (Lessing 1965: 329)
Fotograafia luuleväljal
Viimase veerandsajandi – ja iseäranis viimase aastakümne – vältel on eesti luuleraamatutes fotode kasutamine plahvatuslikult kasvanud ning kahe meediumi koostoime paljuski teisenenud, tihenenud ja mitmekesistunud.(1) Varasemalt pelgalt illustratiivsete loodusfotode ja/või autorit kujutavate piltide(2) kõrval on üha enam märgata läbimõeldud fotokasutust ning seeläbi ka fotode ja luuletekstide vahelise dialoogi suurenemist. Sellise muutuse on esmajoones tinginud 1980. aastate…
Fotograafia luuleväljal
Viimase veerandsajandi – ja iseäranis viimase aastakümne – vältel on eesti luuleraamatutes fotode kasutamine plahvatuslikult kasvanud ning kahe meediumi koostoime paljuski teisenenud, tihenenud ja mitmekesistunud.(1) Varasemalt pelgalt illustratiivsete loodusfotode ja/või autorit kujutavate piltide(2) kõrval on üha enam märgata läbimõeldud fotokasutust ning seeläbi ka fotode ja luuletekstide vahelise dialoogi suurenemist. Sellise muutuse on esmajoones tinginud 1980. aastate…
Trips, traps, trull, sina oled kull
On niisugune laste mäng, vähemalt oli, mida igas võimalikus kohas mängiti ja mida Tartus „kulliks” nimetati. [—] Olen seda tagaajamismängu kolmes kohas mänginud ja igal pool oli tal oma nimi. Tartus siis „kull”, Põlva kandis Kähris „perä” ja Valgas „leka”. Võibolla oli sel mängul igas Eestimaa nurgas oma nimi. [—] Valgas oli ta nimi „leka” ja ma ei tea tänapäevani, mida see nimi oma tavakasutuses tähendab. Tookord sellele ei mõtelnudki, leka oli leka ja kõik, ei pidanud ta muud tähendamagi. Aga „kull” ju tähendab ja „perä” samuti. (Kõiv 2002)
Kull(imäng) on tuntud lastemäng, mis on väärinud artiklit eesti rahvakultuuri leksikonis ja…
Kull(imäng) on tuntud lastemäng, mis on väärinud artiklit eesti rahvakultuuri leksikonis ja…
Kolhoosifolkloori kogumine ja uurimine varajases Eesti NSV-s
Elu uus ond üle kõegõ,
kolhoosikord ond kõegõ kaellim,
sestäp täna laolamõgi,
uuta elu ülistäme,
kolhoosi korda kiidamõ.(1)
Nii lauldi 1950. aasta juulis rahvakunstiõhtul Pärnus. Kuigi laul lubas, et „Tervitusi tuõmõ teile / Kihnu suarõlta kaugõlt”, oli see tegelikult pärnaka Kalev Raave kirjutatud ning hiljem Kihnu murrakusse tõlgitud. Laulu kohaselt ei tundnud kihnlased enam millestki puudust, nad olid oma elu peremehed ning tänu Stalinile ja parteile olid neil töötamiseks parimad vahendid. See kiitus uuele korrale arhiveeriti samal aastal folkloorina. Sääraste laulude ja muude kolhoosifolkloorina kogutud tekstide põhjal kirjeldas Heldur Niit ajalehes Sirp ja Vasar kolhoosifolkloori uue nähtusena, mis vägisi tähelepanu ja eluõigust nõuab (Niit 1950:…
kolhoosikord ond kõegõ kaellim,
sestäp täna laolamõgi,
uuta elu ülistäme,
kolhoosi korda kiidamõ.(1)
Nii lauldi 1950. aasta juulis rahvakunstiõhtul Pärnus. Kuigi laul lubas, et „Tervitusi tuõmõ teile / Kihnu suarõlta kaugõlt”, oli see tegelikult pärnaka Kalev Raave kirjutatud ning hiljem Kihnu murrakusse tõlgitud. Laulu kohaselt ei tundnud kihnlased enam millestki puudust, nad olid oma elu peremehed ning tänu Stalinile ja parteile olid neil töötamiseks parimad vahendid. See kiitus uuele korrale arhiveeriti samal aastal folkloorina. Sääraste laulude ja muude kolhoosifolkloorina kogutud tekstide põhjal kirjeldas Heldur Niit ajalehes Sirp ja Vasar kolhoosifolkloori uue nähtusena, mis vägisi tähelepanu ja eluõigust nõuab (Niit 1950:…
Lühikroonika
• 3. aprillil korraldati Tallinna Toomkoolis IV Eduard Ahrensi konverents „Meil oma sõna kinnita”. Esinesid Heiki Haljasorg („Eduard Ahrens ja Tallinna Toomkool XIX sajandil”), Sulev Valdmaa („Eduard Ahrens – Kuusalu koguduse kroonikakirjutaja”), Kristiina Ross („Eduard Ahrensi panusest eesti keele arengusse ehk mida iga haritud eestlane võiks sellest teada”), Aivar Põldvee („Külakeelest ja kirikukeelest”) ja Rasmus Puur („Laulupidu meie põhiväärtuste hoidjana”). Kuulati ka kahe õpilase ettekandeid: Mikk Metsmägi Tallinna Toomkoolist kõneles kümnest Eesti keelemehest ja Sanne Säär Kolga koolist esines teemal „Eesti rahva- ja alternatiivmeditsiin, selleteemaliste vanasõnade tundmine kodukohas”.
• 9. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril folkloori lühivormidest esines kirjandusmuuseumi teadur Saša Babič teemal „Traditsioonist…
• 9. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril folkloori lühivormidest esines kirjandusmuuseumi teadur Saša Babič teemal „Traditsioonist…
Maakodu Eesti NSV-s
Ometi on õigesti mõistetud kodukultuur just see alus,
millel põhineb kogu rahva ja ühiskonna üldine kultuuriline
tase; see kasvupinnas, millest võivad välja kasvada
kogu ühiskonna üldised kultuurilised taotlused.
(Mirov 1968: 1)
Kodu kui ühiskonna alus ja kasvupinnas, kodu kui paik, mis on intiimne, varjatud ja avalikust elust eraldatud – kuidas mõista ja kuidas analüüsida kodu rolli iseduse, jagatud kultuuri, ühiskondlike normide seisukohalt? Selles artiklis visandan eestlaste nõukogudeaegse kodukogemuse kontuure, mõeldes sealjuures kodule kui traditsioonide, jagatud praktikate ning väärtuste ruumile, aga ka kodule kui sotsiaalsete pingete võimalikule avaldumiskohale. Artikli maht sunnib fookust piirama, sestap keskendun siinses kirjutises maakodule ja selle tähendusele nõukogudeaegses kultuuriruumis.(1) Tegu on osaga laiemast…
millel põhineb kogu rahva ja ühiskonna üldine kultuuriline
tase; see kasvupinnas, millest võivad välja kasvada
kogu ühiskonna üldised kultuurilised taotlused.
(Mirov 1968: 1)
Kodu kui ühiskonna alus ja kasvupinnas, kodu kui paik, mis on intiimne, varjatud ja avalikust elust eraldatud – kuidas mõista ja kuidas analüüsida kodu rolli iseduse, jagatud kultuuri, ühiskondlike normide seisukohalt? Selles artiklis visandan eestlaste nõukogudeaegse kodukogemuse kontuure, mõeldes sealjuures kodule kui traditsioonide, jagatud praktikate ning väärtuste ruumile, aga ka kodule kui sotsiaalsete pingete võimalikule avaldumiskohale. Artikli maht sunnib fookust piirama, sestap keskendun siinses kirjutises maakodule ja selle tähendusele nõukogudeaegses kultuuriruumis.(1) Tegu on osaga laiemast…
Lühidalt
Sõnad on õhk. 13 intervjuud tänapäeva kirjanikega. Koostas ja küsitles Carolina Pihelgas. [Tartu:] Kaksikhammas, 2018. 151 lk.
„Sõnad on õhk” koondab aastatel 2013–2017 Loomingus ilmunud 12 usutlust, mis Carolina Pihelgas on teinud erinevate autoritega, ning üht intervjuud aastast 2018, milles kogumiku koostaja on tegelikult hoopis ise küsitletava rollis. Kuigi intervjueeritavate seas domineerivad selgelt Pihelga enam-vähem eakaaslased, ei piirdu kogumik selle põlvkonnaga: küsitletavate sünniaastad jäävad vahemikku 1966–1990 (raamatus seda siiski märgitud ei ole, nagu ei ole autorite isikuid esile tõstetud ka tekste illustreerivate fotodega, mis on tavaks Värskes Rõhus, aga mitte Loomingus). Ilmselt on niisuguse valiku taga nii huvi konkreetsete isiksuste vastu…
„Sõnad on õhk” koondab aastatel 2013–2017 Loomingus ilmunud 12 usutlust, mis Carolina Pihelgas on teinud erinevate autoritega, ning üht intervjuud aastast 2018, milles kogumiku koostaja on tegelikult hoopis ise küsitletava rollis. Kuigi intervjueeritavate seas domineerivad selgelt Pihelga enam-vähem eakaaslased, ei piirdu kogumik selle põlvkonnaga: küsitletavate sünniaastad jäävad vahemikku 1966–1990 (raamatus seda siiski märgitud ei ole, nagu ei ole autorite isikuid esile tõstetud ka tekste illustreerivate fotodega, mis on tavaks Värskes Rõhus, aga mitte Loomingus). Ilmselt on niisuguse valiku taga nii huvi konkreetsete isiksuste vastu…
Raamat, mis lähetab lugeja Lumivalgukesena laia lugude laande
Maailma kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood. (Töid antropoloogilise ja etnolingvistika vallast 10.) Koostanud, toimetanud ja kommenteerinud Urmas Sutrop. Tõlkinud Urmas Sutrop, Eesti Piibliselts, Wilhelm Friedrich Eichhorn, Mairi Ernits, Anne Lill, Heete Sahkai, Anne Kalling, Mart Kuldkepp, Timotheos Kuusik, Georg Meri, Ernst Muhel, Sander Samuel, Sven-Erik Soosaar ja Merle Vare. Tallinn–Tartu: EKSA ja EKM Teaduskirjastus, 2018. 991 lk.
Kes meist ei teaks lugu Lumivalgukesest ja seitsmest pöialpoisist? 2018/2019. õppeaasta rahvaluuleolümpiaadi raames saatis Võru Kreutzwaldi Kooli õpilane Reio Vissel Tartu Ülikooli rahvaluule osakonda väga suurel allikmaterjalil põhineva uurimistöö, millest selgus, et just see on valdava osa üle 50 aasta vanuste eestlaste lemmikmuinasjutt.
See oli…
Kes meist ei teaks lugu Lumivalgukesest ja seitsmest pöialpoisist? 2018/2019. õppeaasta rahvaluuleolümpiaadi raames saatis Võru Kreutzwaldi Kooli õpilane Reio Vissel Tartu Ülikooli rahvaluule osakonda väga suurel allikmaterjalil põhineva uurimistöö, millest selgus, et just see on valdava osa üle 50 aasta vanuste eestlaste lemmikmuinasjutt.
See oli…