Rubriik
Valdkond
Aasta
Aruandeid
Variation in Folklore and Language. Toimetanud Piret Voolaid, Saša Babič. Newcastle upon Tyne: Cambridge Scholars Publishing, 2019. 215 lk.
Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti-uuringute Tippkeskuse teadlaste toimetatud ingliskeelne väljaanne pakub üksikasjalisi käsitlusi erinevate kultuurinähtuste varieerumisest. Varieerumist kui keelt, aga ka kogu maailmapilti läbivat universaalset ilmingut peetakse folkloori- ja kultuuridünaamika põhialuseks. Raamatu üheksas peatükis analüüsitakse varieerumise erinevaid aspekte: ajalisi, individuaalseid, piirkondlikke, ajastulisi tasemeid, keeleregistreid (sh murdeid) ja žanre (rahvalaul, müütilised narratiivid, mõistatused).
Raamatu esimene osa „Rahvus sõnades” keskendub peamiselt kultuuriuurimises ühele sagedamini kasutatavale, etnolingvistilisele meetodile. Antra Kļavinska analüüsib eestlasi tähistavate etnonüümide kontekstilist tähendust Latgale rahvaluuletekstides ja tänapäevastes latgalikeelsetes tekstikorpustes. Nikolai Antropov kirjeldab Moskva etnolingvistilise…
Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti-uuringute Tippkeskuse teadlaste toimetatud ingliskeelne väljaanne pakub üksikasjalisi käsitlusi erinevate kultuurinähtuste varieerumisest. Varieerumist kui keelt, aga ka kogu maailmapilti läbivat universaalset ilmingut peetakse folkloori- ja kultuuridünaamika põhialuseks. Raamatu üheksas peatükis analüüsitakse varieerumise erinevaid aspekte: ajalisi, individuaalseid, piirkondlikke, ajastulisi tasemeid, keeleregistreid (sh murdeid) ja žanre (rahvalaul, müütilised narratiivid, mõistatused).
Raamatu esimene osa „Rahvus sõnades” keskendub peamiselt kultuuriuurimises ühele sagedamini kasutatavale, etnolingvistilisele meetodile. Antra Kļavinska analüüsib eestlasi tähistavate etnonüümide kontekstilist tähendust Latgale rahvaluuletekstides ja tänapäevastes latgalikeelsetes tekstikorpustes. Nikolai Antropov kirjeldab Moskva etnolingvistilise…
Vepsa rahvuseepost originaalis ja mitmes tõlkes lugedes
Nina Zaiceva. Virantanaz. Нина Зайцева. Вирантаназ. Поэтический эпос на вепсском, финском, эстонском и русском языках. Переводчики: М. Ниеминен, Я. Ыйспуу, В. А. Агапитов. Petroskoi: Periodika, 2016. 216 lk.
Nina Zaitseva. Virantanaz. Vepsa eepos. Tõlkinud, kommenteerinud ja saatesõna kirjutanud Madis Arukask. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018. 277 lk.
Läänemeresoome hõimurahvas vepslased elavad Vene Föderatsioonis Karjala Vabariigi kagu-, Leningradi oblasti põhja- ja Vologda oblasti loodeosa metsade keskel üksikute külarühmadena teiste rahvaste, peamiselt venelaste seas. Eriti viimase saja aasta jooksul on palju vepslasi siirdunud lähedastesse ja kaugetesse linnadesse. Nad on pealetungiva vene keele ja kultuuri mõjul katastroofiliselt, kuid paratamatult assimileerumas. Vepsa rahvuse eksistentsi oleks võimalik vähegi soodsamates…
Nina Zaitseva. Virantanaz. Vepsa eepos. Tõlkinud, kommenteerinud ja saatesõna kirjutanud Madis Arukask. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018. 277 lk.
Läänemeresoome hõimurahvas vepslased elavad Vene Föderatsioonis Karjala Vabariigi kagu-, Leningradi oblasti põhja- ja Vologda oblasti loodeosa metsade keskel üksikute külarühmadena teiste rahvaste, peamiselt venelaste seas. Eriti viimase saja aasta jooksul on palju vepslasi siirdunud lähedastesse ja kaugetesse linnadesse. Nad on pealetungiva vene keele ja kultuuri mõjul katastroofiliselt, kuid paratamatult assimileerumas. Vepsa rahvuse eksistentsi oleks võimalik vähegi soodsamates…
Nõrga tugeva poeedi misogüünne hingetõmbepaus
Kärt Hellerma on naine. Kui oled naine, siis oled sa elu andmisega eriti lähedalt seotud. See on sügavalt filosoofiline küsimus, millega naistel endal on selleks liiga tihe side, et seda objektiivselt analüüsida. Elu järjepidevusi analüüsivad ja elu mõtte üle filosofeerivad enamasti mehed, kuigi neil on selles küsimuses pigem taanduv positsioon. Isadus on halvemini adutav kui emadus ja seetõttu jääb meeste puhul filosoofiale rohkem ruumi.
Eelmise lõiguga on see häda, et ainult esimene lause on minu kirjutatud (seegi triviaalne). Ülejäänu on sõnasõnaline tsitaat kogumiku järelsõnast (lk 545). Mul on tunne, et seda kogumikku arvustades ma ei saa mitte eksida. Liigne nõustumine Hellermaga…
Eelmise lõiguga on see häda, et ainult esimene lause on minu kirjutatud (seegi triviaalne). Ülejäänu on sõnasõnaline tsitaat kogumiku järelsõnast (lk 545). Mul on tunne, et seda kogumikku arvustades ma ei saa mitte eksida. Liigne nõustumine Hellermaga…
Baltisaksa kirjakultuuri poliitilised dimensioonid
„Kirjavara tänastel Eesti ja Läti aladel kujunes sõdaderohketel aegadel ja oli algusest peale kantud ideoloogilistest tülidest” (lk 1).(1) Nende sõnadega juhatavad Liina Lukas, Michael Schwidtal ja Jaan Undusk sisse 2018. aastal ilmunud saksakeelse kogumiku „Baltisaksa kirjakultuuri poliitilised dimensioonid”. See koondab 16 artiklit, mis on kirjutatud 2009. aastal Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Tartu Ülikooli raamatukogu ja Eesti Goethe Seltsi Tartus korraldatud sümpoosioni ettekannete põhjal. Vana-Kreekas tähistas sõna poliitika (Πολιτικά) neid tegevusi, objekte ja küsimusi, mis puudutasid kogu ühiskonda ehk siis polist, ning kogumikus ongi vaatluse all see, kuidas parasjagu aktuaalsed ühiskondlikud küsimused ja probleemid leiavad käsitlemist väga erinevat sorti tekstides. Kuigi kogumiku…
Käänuline teekond kirjanduses
Foto: erakogu
Kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar on Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis kirjandust õpetanud alates 1996. aastast, alates 2012. aastast on ta Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis kultuuriteooria dotsent. Eesti Kirjandusmuuseumis töötab ta vanemteadurina 2009. aastast. 22. novembril 2019 tähistab ta oma 50. sünnipäeva, sel puhul usutles teda Brita Melts.
Ülikooliteed alustasid sa inglise filoloogiast, magistrantuuri lõpetasid aga võrdleva kirjandusteaduse alal Indiana ülikoolis USA-s tööga, mis käsitles Ladina-Ameerika, Ameerika ja Kanada autoreid. Oma ülikooliaja algusest mäletan sind XX sajandi maailmakirjanduse kursuse õppejõuna. Mis on sinu valikuid suunanud?
Olen selles mõttes õnnelik inimene, et olen oma elus kokku juhtunud inimestega, kes on mind innustanud ja inspireerinud…
Kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar on Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis kirjandust õpetanud alates 1996. aastast, alates 2012. aastast on ta Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis kultuuriteooria dotsent. Eesti Kirjandusmuuseumis töötab ta vanemteadurina 2009. aastast. 22. novembril 2019 tähistab ta oma 50. sünnipäeva, sel puhul usutles teda Brita Melts.
Ülikooliteed alustasid sa inglise filoloogiast, magistrantuuri lõpetasid aga võrdleva kirjandusteaduse alal Indiana ülikoolis USA-s tööga, mis käsitles Ladina-Ameerika, Ameerika ja Kanada autoreid. Oma ülikooliaja algusest mäletan sind XX sajandi maailmakirjanduse kursuse õppejõuna. Mis on sinu valikuid suunanud?
Olen selles mõttes õnnelik inimene, et olen oma elus kokku juhtunud inimestega, kes on mind innustanud ja inspireerinud…
Õrn, habras, kaitsetu mässaja (iseenese) vastu
Ütlen kohe ära põhilise. Margit Lõhmuse „Sterne” on valdavalt väga hea. Tihe, ehe, vahetu, siiras.
See, et arvustajad-kritiseerijad ei saa niisuguse teose juures üle ega ümber seksuaalsetest teemadest, veristest motiividest ja vastavast sõnavarast, on mõneti möödarääkiv. Jah, kirjanduses pole seda kõike üleliia palju, aga olulisem on, mis seisus ollakse hingeliselt, mis on kirjutamisajend. Mis asja aetakse seksuaalsuse kui abivahendiga tekstis. Nii nagu kinos aetakse tihti eri (ja vastandlikkegi) asju vägivalla ja seksi, sõja ja narkotsiga, nii on ka kirjanduses.
Laias laastus on Lõhmuse jutud üksindusest ja üksildusest, haavatavusest, mässust inimesse pugenud normide vastu, suutmatusest leida oma mina, oma teed, oma kohta, oma…
See, et arvustajad-kritiseerijad ei saa niisuguse teose juures üle ega ümber seksuaalsetest teemadest, veristest motiividest ja vastavast sõnavarast, on mõneti möödarääkiv. Jah, kirjanduses pole seda kõike üleliia palju, aga olulisem on, mis seisus ollakse hingeliselt, mis on kirjutamisajend. Mis asja aetakse seksuaalsuse kui abivahendiga tekstis. Nii nagu kinos aetakse tihti eri (ja vastandlikkegi) asju vägivalla ja seksi, sõja ja narkotsiga, nii on ka kirjanduses.
Laias laastus on Lõhmuse jutud üksindusest ja üksildusest, haavatavusest, mässust inimesse pugenud normide vastu, suutmatusest leida oma mina, oma teed, oma kohta, oma…
Sina-kõnetlused Tõnu Õnnepalu, Ülo Mattheuse ja Jaan Kaplinski teostes
Tõnu Õnnepalu luulelise mõttepäeviku „Kevad ja suvi ja” juhatab sisse lause: „Pühendan need ülestähendused tagantjärele Sinule” (Õnnepalu 2009a: 11). Niisuguses pühenduses ja sina poole pöördumises ei ole iseenesest midagi iseäralikku: paljud kirjandusteosed on austuse, tänulikkuse või millegi muu märgiks suunatud mõnele konkreetsele, enamasti lähedasele isikule ja lüüriline pöördumine on luuletraditsiooni osa. Ent Õnnepalu võtte muudab märkimisväärseks luulepäeviku lõpu eel tehtud retooriline pööre, millega väljendatakse sina-kuju kui eksplitsiitse adressaadi tähenduslikkuse tõusu: „Väikesed s-id mu kirjas Sulle / kasvasid Suureks” (Õnnepalu 2009a: 175). Edaspidi on pöördumine sinategelase poole juba pidev, lüüriline mina suhestub tema kirjade, tegemiste, mõtete jm-ga ning tunnistab, et „[k]õik…
kuppama ja kupatama
Tegusõnal kuppama : kupata ’(kupatamisel) keema’ ja selle tuletisel kupatama : kupatada ’toiduaineid soolase, kibeda või hapu maitse vähendamiseks või mürkainete kõrvaldamiseks veidi aega rohkes vees keetma; kedagi (sunniviisil) kuhugi saatma, ajama või midagi tegema panema; kiiresti sõitma, kihutama, tuhatnelja ajama; tormama, jooksma; (kuhugi) loopima, paiskama, virutama, ajama (puid ahju; lund taevast alla vms); (löömise, peksmise kohta)’ (EKSS 2: 577–579) pole usutavat etümoloogiat. Alljärgnevalt uurin verbitüve levikut, tuletushargmikku ja semantikat ning võimalikku etümoloogilist seost balti keeleainesega.
kuppama ’kupatama, eelkeetma, keema panema; sooja käes tursuma või kokku kuivama; paistetama; pinnale kerkima, üles kobrutama; kihutama; (taga) ajama; loopima; hoogsalt midagi tegema’ kohta on…
kuppama ’kupatama, eelkeetma, keema panema; sooja käes tursuma või kokku kuivama; paistetama; pinnale kerkima, üles kobrutama; kihutama; (taga) ajama; loopima; hoogsalt midagi tegema’ kohta on…
Soome dramaturgia Nõukogude Eesti teatrilaval
Siinne artikkel käsitleb soome dramaturgia retseptsiooni eesti teatris perioodil 1944–1991 üldvaates, süvenemata eraldi ühtegi lavastusse. Otsitakse vastuseid küsimustele: milline oli soome dramaturgia lavastamise dünaamika ajas? Millised olid valikud (klassika ja kaasaegse dramaturgia vahekord, žanriline jaotus, autorid) ja mis neid mõjutas? Mis funktsiooni täitsid soome dramaturgia lavastused eesti kultuuris? Huvi pakub ka Eestis tehtud repertuaarivalikute suhestumine soome draamakaanoniga. Artikkel on üles ehitatud kronoloogiliselt – stalinismiajast pöördeajani. Alustuseks võetakse vaatluse alla teatrirepertuaari kujunemine ja seda mõjutanud tegurid Nõukogude Eestis.
Eestlasi seob soomlastega nii geograafiline ja kultuuriline lähedus kui ka Põhja-Euroopa areaalis ainulaadne soome-ugri keelesugulus. Soome pole Eestile ainult naaber, vaid ka hõimuvend, kellega…
Eestlasi seob soomlastega nii geograafiline ja kultuuriline lähedus kui ka Põhja-Euroopa areaalis ainulaadne soome-ugri keelesugulus. Soome pole Eestile ainult naaber, vaid ka hõimuvend, kellega…
Eesti ja läti luule sünd saksa laulu vaimust II
(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 10)
„Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1779” ja saksa laul kui rahvavalgustuse vahend Baltimaades
Nägime artikli esimeses osas, et Johann Gottfried Herderi ettepanek võtta luule loomisel mõõtu rahvalaulust ei leidnud veel niipea Baltimaade kirjandustes rakendust. Pöörame nüüd tähelepanu teisele 1779. aasta luulesündmusele, kogumikule „Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1779” („Eestimaa poeetiline lillevalik 1779. aastaks”). See sisaldas kolme väljaandja, kirjastaja Johann Friedrich Ernst Albrechti (1752–1814), tema näitlejannast naise Sophie Albrechti (1756–1840) ja Friedrich Gustav Arveliuse (1753–1806) saksakeelsete luuletuste kõrval kolme „maakeelde ümber pandud pala”, mille lähtetekstid olid tuntud saksakeelsed laulud.(1) Kaks neist („Der Graf bot seine Schätze…
„Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1779” ja saksa laul kui rahvavalgustuse vahend Baltimaades
Nägime artikli esimeses osas, et Johann Gottfried Herderi ettepanek võtta luule loomisel mõõtu rahvalaulust ei leidnud veel niipea Baltimaade kirjandustes rakendust. Pöörame nüüd tähelepanu teisele 1779. aasta luulesündmusele, kogumikule „Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1779” („Eestimaa poeetiline lillevalik 1779. aastaks”). See sisaldas kolme väljaandja, kirjastaja Johann Friedrich Ernst Albrechti (1752–1814), tema näitlejannast naise Sophie Albrechti (1756–1840) ja Friedrich Gustav Arveliuse (1753–1806) saksakeelsete luuletuste kõrval kolme „maakeelde ümber pandud pala”, mille lähtetekstid olid tuntud saksakeelsed laulud.(1) Kaks neist („Der Graf bot seine Schätze…
Lühikroonika
• 5.–7. septembrini toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse üheksas aastakonverents „Perception and performativity in arts and culture in the age of technological change” („Taju ja performatiivsus kunstis ja kultuuris tehnoloogiliste muutuste ajastul”). Kutsutud esinejad olid kultuuriteoreetik Mieke Bal Amsterdami ülikoolist („Theatricality for the world: meeting Don Quijote”), kirjandusteooria professor Marina Grišakova Tartu Ülikoolist („Cinematic Realism and Digital Artifice”) ja professor Władysław Chłopicki Krakówi Jagiello ülikoolist (astus üles Arvo Krikmannile pühendatud ettekandepäeval). Esinesid kultuuriuurijad Lätist, Leedust, Soomest, Indiast, Venemaalt, Bulgaariast, Valgevenest, Poolast, Saksamaalt, Austriast, Rumeeniast, Iirimaalt ja Eestist.
• 7. septembril korraldas Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond Eesti-uuringute Tippkeskuse aastakonverentsi raames ingliskeelse ettekandepäeva, mis oli…
• 7. septembril korraldas Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond Eesti-uuringute Tippkeskuse aastakonverentsi raames ingliskeelse ettekandepäeva, mis oli…
Kaitstud doktoritööd
• 26. augustil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Olga Gaitšenja doktoritöö „Venekeelsete eesti keele õppijate kirjutamisprotsess”. Doktoritöö juhendajad olid Turu ülikooli professor ja TLÜ dotsent Annekatrin Kaivapalu ning Jyväskylä ülikooli professor Åsa Palviainen; oponendid Jyväskylä ülikooli emeriitprofessor Maisa Martin ning TÜ professor Renate Pajusalu.
Väitekirjas selgus, et venekeelsetel eesti keele õppijatel on eestikeelse teksti koostamisel kolm peamist raskust: sõnavara kasutamine, planeerimine ning ülevaatamise ja parandamise protsess. Keeleoskuse paranemisele osutas B2-tase, kuid seda ei iseloomustanud kohene korrektne keelekasutus. Suur paranduste arv näitas intensiivset keele harjutamist, teksti rohket töötlemist ning keeleoskuse kasvu.
Olga Gaitšenja uurimisteema on nii eesti keele kui teise keele omandamise uurimisel…
Väitekirjas selgus, et venekeelsetel eesti keele õppijatel on eestikeelse teksti koostamisel kolm peamist raskust: sõnavara kasutamine, planeerimine ning ülevaatamise ja parandamise protsess. Keeleoskuse paranemisele osutas B2-tase, kuid seda ei iseloomustanud kohene korrektne keelekasutus. Suur paranduste arv näitas intensiivset keele harjutamist, teksti rohket töötlemist ning keeleoskuse kasvu.
Olga Gaitšenja uurimisteema on nii eesti keele kui teise keele omandamise uurimisel…
Lühidalt
Maarja Hollo. Kõik, mis oli, on suurem ja suurem. Artikleid eksiilist, traumast ja mälust. (EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 10.) Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2019. 221 lk.
Autorikogumik sisaldab kümme kirjandusteaduslikku artiklit aastaist 2008–2017 (sissejuhatuses antud vahemik kuni 2018 ei klapi ilmumisandmetega), millest lõviosa on ilmunud 2013–2014. See paariaastane vahemik märgib ühtlasi Maarja Hollo väitekirjaga tegelemise intensiivseimat etappi: just siis ilmunud neli artiklit moodustavad mahult poole tema doktoritööst (2016), mis uurib Kangro sõjajärgset loomingut samuti mälu ja trauma aspektist. Ka käesoleva kogumiku uurimisobjekt on Bernard Kangro pagulaslooming, mistõttu ainus millegi muuga tegelev artikkel, August Mälgu ja Isaac Bashevis Singeri teoste võrdlus jääb…
Autorikogumik sisaldab kümme kirjandusteaduslikku artiklit aastaist 2008–2017 (sissejuhatuses antud vahemik kuni 2018 ei klapi ilmumisandmetega), millest lõviosa on ilmunud 2013–2014. See paariaastane vahemik märgib ühtlasi Maarja Hollo väitekirjaga tegelemise intensiivseimat etappi: just siis ilmunud neli artiklit moodustavad mahult poole tema doktoritööst (2016), mis uurib Kangro sõjajärgset loomingut samuti mälu ja trauma aspektist. Ka käesoleva kogumiku uurimisobjekt on Bernard Kangro pagulaslooming, mistõttu ainus millegi muuga tegelev artikkel, August Mälgu ja Isaac Bashevis Singeri teoste võrdlus jääb…
Enam kui leivatöö
Foto: Eha Viluoja.
Septembris tähistas juubelit Väino Klaus, kes on toimetanud teadusajakirju 41 aastat. Meil on tänapäeval küll isesõitvad autod, bussid ja isegi laevad, kuid vaevalt näeksid ajakirjad tüürimeheta ilmavalgust.
Juubilar on sündinud 19. septembril 1949 Tartus. Keskhariduse omandas ta Tartu 8. Keskkoolis (praegu Tartu Forseliuse Kool), õppides Vello Saage kirjandusklassis. Õpetaja Saage õhutusel tegi temagi kaastööd kooli almanahhile „Tipa-tapa”, mis esindas õpilasalmanahhide tolleaegset tipptaset. 1968–1974 õppis Väino Klaus Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogia ja soome-ugri eriharus eriprogrammi alusel lapi keelt, juhendajaks professor Paul Ariste. Tõhusat nõu ja abi sai üliõpilane ka Tallinnas elavalt ja töötavalt lapoloogilt Karl Kondilt. Diplomitöö kirjutas Klaus…
Septembris tähistas juubelit Väino Klaus, kes on toimetanud teadusajakirju 41 aastat. Meil on tänapäeval küll isesõitvad autod, bussid ja isegi laevad, kuid vaevalt näeksid ajakirjad tüürimeheta ilmavalgust.
Juubilar on sündinud 19. septembril 1949 Tartus. Keskhariduse omandas ta Tartu 8. Keskkoolis (praegu Tartu Forseliuse Kool), õppides Vello Saage kirjandusklassis. Õpetaja Saage õhutusel tegi temagi kaastööd kooli almanahhile „Tipa-tapa”, mis esindas õpilasalmanahhide tolleaegset tipptaset. 1968–1974 õppis Väino Klaus Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogia ja soome-ugri eriharus eriprogrammi alusel lapi keelt, juhendajaks professor Paul Ariste. Tõhusat nõu ja abi sai üliõpilane ka Tallinnas elavalt ja töötavalt lapoloogilt Karl Kondilt. Diplomitöö kirjutas Klaus…
„Kes end on teinud vaimselt tugevaks, see püsib aja mühisevais tõmbtuulis”
Kui kästaks ühe lausega väljendada Henrik Visnapuu (1890–1951) sõnumit järeltulevatele põlvedele, siis valiksin ehk pealkirjas esitatud tsitaadi. Visnapuu oli järjekindlamaid eesti kultuurikoguduse eestkõnelejaid ja samas ka (paha)endelise ajalookäigu aistijaid. Kõik temas on tuuline, liikuv, pürgiv, programlev, kiirustav, rahutult maksimaalsust taotlev. Sellisena kehastab ta tõelise protagonistina seda Eesti ajalookiirenduse draamat, mis XX sajandi esimesel poolel kujunes hüppeliseks kultuuriteoks, just nagu kogudes kiirkorras kapitali eesseisva katkestuse üleelamiseks.
Artiklikogu „Millal sünnib inimene” tutvustab meile just seesugust Visnapuud. Koostaja Hando Runnel pakub kaanepaberi pöördeil Visnapuust ka ilusa üliminiessee.
Võtkem jutt üles pisukese nurinaga. Tegemist ei ole kommenteeritud väljaandega, kuid sellest hoolimata võiks ilmumisandmetes olla pisut rohkem…
Artiklikogu „Millal sünnib inimene” tutvustab meile just seesugust Visnapuud. Koostaja Hando Runnel pakub kaanepaberi pöördeil Visnapuust ka ilusa üliminiessee.
Võtkem jutt üles pisukese nurinaga. Tegemist ei ole kommenteeritud väljaandega, kuid sellest hoolimata võiks ilmumisandmetes olla pisut rohkem…
Ballettmeistri säärepaelad
Eesti kirjanduses on Konstantin Pätsi kujutatud tegelasena mitmel viisil. Karl Ast Rumori mälestustes seisab tsaaririigi poolt surma mõistetud villases kampsunis mees Berni väikemõisa rõdul, „kõrge laup ja lopsakad palgepooled eritunnuseks; muigavates huultes peidusklev iroonia”.(1) Tegelasena esineb ta näiteks Rumori novellis „Uned unetuses” (1951), Ervin Õunapuu novellis „Määritud hinged” (raamatus „Eesti gootika II”, 2004), Mart Kivastiku näidendis „Kostja ja hiiglane” (suvelavastus Viinistul 2018) ja Olev Remsu romaanis „Buraševo hullud” (2019).(2) Urmas Vadi romaan „Ballettmeister” käsitleb ühtpidi aega Eesti Vabariigi presidendi vaimuhaigla-aastatest vangina Venemaal; teisalt võib kohe alguses küsida, kes on siin üldse peategelane. Võib-olla on see tantsuansambli Sõleke esitantsija, pritsimees Jüri Taluste, ehtne…
Urve Karuks, Lilithi järelkäija
Eesti kirjanduspildis oldud poole sajandi jooksul on väliseesti (Sirje Kiini järgi Suur-Eesti, kuid sellest allpool) luuletajat Urve Karuksit (1936–2015) peetud küll kodukäijaks, küll savi- või hipilaulikuks. Sealpool piiri esindas ta koos Ilona Laamaniga eesti eksiilkirjanduse nooremat generatsiooni, siinpool piiri nimetab kapitaalne „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” (2008) neid koos Arno Vihalemma ja Ivar Grünthaliga lihtsalt sipelgaiks kosmoses.
Ent selles, et Karuks polnud mingi ontlik eevatütar, vaid võrsus pigem deemon Lilithist, ollakse mõlemal pool ühte meelt.(1) Tõepoolest – Lilithis peitus süstmadu ning oma ebadaamilikkust, mässumeelsust ja madudelembust pihib Karuks ise essees „Enda luulest” (1977), mis selle raamatu autori järelsõnana ilmub trükis juba kolmandat…
Ent selles, et Karuks polnud mingi ontlik eevatütar, vaid võrsus pigem deemon Lilithist, ollakse mõlemal pool ühte meelt.(1) Tõepoolest – Lilithis peitus süstmadu ning oma ebadaamilikkust, mässumeelsust ja madudelembust pihib Karuks ise essees „Enda luulest” (1977), mis selle raamatu autori järelsõnana ilmub trükis juba kolmandat…
Kodutus kodus
Minu hüpoteesi kohaselt tuleb kodu eesti kirjanduses esile valdavalt puuduvana, kadunud koduna (Luks 2014: 731). Kodutuskogemus on kirjandusteoses sageli seotud konkreetse probleemi või motiiviga (nt kodu tegelik puudumine või kaotamine, sunnitud pagulus või vangipõlv, naasmine pika äraoleku järel võõraks jäänud koju), mis suunab ühtlasi teose tõlgendamist. Ent selles artiklis tuleb vaatluse alla k o d u s a s e t l e i d e v k o d u t u s k o g e m u s, milles puudub selge probleem ja esiletungiv põhjus – tegemist on kodutuskogemuse äärmusliku juhtumiga. Eesti kirjanduses avaneb see kõige puhtamalt Peeter Sauteri teostes.
Kodutus kodus tundub esmapilgul vastuolulise mõistena. Kui lähtuda tavakeelsest arusaamast, siis oleks kodu kui püsiva elupaiga olemasolu kodutust välistav tingimus ja vastupidi. Kuid olen…
Kodutus kodus tundub esmapilgul vastuolulise mõistena. Kui lähtuda tavakeelsest arusaamast, siis oleks kodu kui püsiva elupaiga olemasolu kodutust välistav tingimus ja vastupidi. Kuid olen…
„Oma lausete täpset sidumist pole ta endale mureks võtnud”
Aastal 1732 avaldas Anton Thor Helle eesti keele grammatika ülevaates arvamust, et „Selles keeles pole palju sõnu, millega talupoeg oma lauseid ühendaks” (Helle 2006: B60a–B61a). Ligi pool sajandit hiljem ilmunud keeleõppe käsiraamatus jagas Helle arvamust sidendite kohta ka August Wilhelm Hupel: „[—] pandagu tähele, et eestlastel on neid [konjunktsioone] üldse vähe. Oma lausete täpset sidumist pole ta endale mureks võtnud” (Hupel 1780: 84 – tõlge Annika Viht).
Tänapäevane eesti keele grammatika tunneb seevastu paljusid sidendeid, mille hulka kuuluvad ka selles artiklis käsitletavad väga eripalgelisi seoseid, sh mööndust, otstarvet, põhjust, täpsustust, väljendada võimaldavad komplekssed interrogatiiv-relatiivadverbid (ehk liitsed küsivad-siduvad asemäärsõnad, edaspidi relatiivadverbid). Relatiivadverbid…
Tänapäevane eesti keele grammatika tunneb seevastu paljusid sidendeid, mille hulka kuuluvad ka selles artiklis käsitletavad väga eripalgelisi seoseid, sh mööndust, otstarvet, põhjust, täpsustust, väljendada võimaldavad komplekssed interrogatiiv-relatiivadverbid (ehk liitsed küsivad-siduvad asemäärsõnad, edaspidi relatiivadverbid). Relatiivadverbid…
Eesti ja läti luule sünd saksa laulu vaimust I
Aasta 1779 võiks eesti kirjanduse ajalukku minna eesti luule aastana. Nimelt ilmus siis kaks märgilist teost, mille arusaamad luule ülesannetest erinesid ja mis viitasid eesti kirjaliku luule kahele konkureerivale arenguvõimalusele. Need olid Johann Gottfried Herderi (1744–1803) rahvalaulukogu „Volkslieder” („Rahvalaulud”) teine köide, mis sisaldas Herderi töödeldud eesti rahvalaule, ning Johann Friedrich Ernst Albrechti (1752–1814) Rakveres välja antud luulealmanahh „Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1779” („Eestimaa poeetiline lillevalik 1779. aastaks”), mis esitles kohaliku saksakeelse luule kõrval kolme maakeelde ümber pandud pala. Viimaste lähtetekstideks olid tuntud saksakeelsed laulud. Mõlemad kogumikud ilmusid ajal, kui Baltimaades oli hoogu võtmas diskussioon mittesaksa kirjanduse arenguvõimaluste üle.
Artikkel…
Artikkel…
Tartu koolinoorte vastupanu venestamispoliitikale XX sajandi alguses
Tartus Vanemuise seltsis toimus 17. jaanuaril 1903 kirjandusõhtu Mihkel Veske (1843–1890) 60. sünniaastapäeva puhul. Õhtu kuulus rahvuslike ettevõtmiste hulka, mis tähistasid eesti kultuuri olulisi tähtpäevi. Juba varem, 11. detsembril 1902 toimusid nii Karskuse Sõbras kui ka Taara seltsis Lydia Koidula mälestusõhtud. Need sündmused äratasid ühiskonnas suurt vastukaja ja tekitasid samal ajal ka võimude rahulolematust: viimased nägid neis sündmustes (ja mitte põhjuseta) protesti väikerahvaste kultuuri alla suruva tsaaririigi poliitika vastu.
Kõigepealt äratas kahtlust Veskele pühendatud õhtu. Kuidas oli võimalik seostada vastuseisuga tsaaririigi poliitikale luuletajat ja keeleteadlast, eesti rahvusliku liikumise esimesse põlvkonda kuulunud Vesket, kes oli kindlalt veendunud, et võitlust saksa mõisnike rõhumise…
Kõigepealt äratas kahtlust Veskele pühendatud õhtu. Kuidas oli võimalik seostada vastuseisuga tsaaririigi poliitikale luuletajat ja keeleteadlast, eesti rahvusliku liikumise esimesse põlvkonda kuulunud Vesket, kes oli kindlalt veendunud, et võitlust saksa mõisnike rõhumise…
Ellen Uuspõldu mälestades (19. IV 1927 – 7. VII 2019)
Foto: Valve-Liivi Kingisepp, erakogu
Tänavu 7. juunil lahkus 92-aastasena keeleteadlane ja emeriitdotsent Ellen Uuspõld, mu kauaaegne kolleeg ja eeskujulik õpetaja.
Sündinud 19. aprillil 1927 Heekide pere esimese lapsena, möödus ta lapsepõlv sünnikodu Meriküla pikkadel liivarandadel mängides ja vendi ning õde hoides. Kasvatajakohustused, vastutustunne mõjutasid ta meeli maast madalast. Nelja lapse vanemad pidasid pansionaati, ema Nadežda oskas keeli ja suhtles puhkajatega, pidas loomi, isa Nikolai tegutses majapidamises autojuhina.
Ellen Heek alustas kooliteed kohalikus Puhkova 4-klassilises algkoolis ja ta tunnistustel ilutsesid vaid viied. Järgnesid õpingud kostilapsena Narvas, progümnaasiumis, kuni rahuliku elurütmi lõhkus Teine maailmasõda. Idast läheneva rinde tõttu muutusid Põhja-Eesti rannaelanikud sõjapõgenikeks, tuli liikuda lääne…
Tänavu 7. juunil lahkus 92-aastasena keeleteadlane ja emeriitdotsent Ellen Uuspõld, mu kauaaegne kolleeg ja eeskujulik õpetaja.
Sündinud 19. aprillil 1927 Heekide pere esimese lapsena, möödus ta lapsepõlv sünnikodu Meriküla pikkadel liivarandadel mängides ja vendi ning õde hoides. Kasvatajakohustused, vastutustunne mõjutasid ta meeli maast madalast. Nelja lapse vanemad pidasid pansionaati, ema Nadežda oskas keeli ja suhtles puhkajatega, pidas loomi, isa Nikolai tegutses majapidamises autojuhina.
Ellen Heek alustas kooliteed kohalikus Puhkova 4-klassilises algkoolis ja ta tunnistustel ilutsesid vaid viied. Järgnesid õpingud kostilapsena Narvas, progümnaasiumis, kuni rahuliku elurütmi lõhkus Teine maailmasõda. Idast läheneva rinde tõttu muutusid Põhja-Eesti rannaelanikud sõjapõgenikeks, tuli liikuda lääne…
Lühikroonika
• 26.–29. juulini peeti Tallinna Ülikoolis rahvusvahelise kultuuriajaloo seltsi (International Society for Cultural History) 12. aastakonverents globaalse kultuuriajaloo teemal. Konverentsile saabus üle 200 kultuuriajaloolase 35 riigist, kes esinesid 53 paneelis ja kahes töötoas. Kutsutud oli viis plenaaresinejat: Peter Burke (Cambridge’i ülikool, „Globalising the renaissance: the role of the Jesuits”), Anne Gerritsen (Warwicki ülikool, „Merchant crossings in late imperial China: a Micro-global approach to the porcelain trade”), Matthias Middell (Leipzigi ülikool, „Transregional dimensions of global cultural history”), Maria Lúcia Garcia Pallares-Burke (Cambridge’i ülikool / São Paolo ülikool, „Globalising the Enlightenment: the example of Brazil”) ja Sujit Sivasundaram (Cambridge’i ülikool, „Making the…
Hispaania kuvand eesti reisikirjades
Friedebert Tuglase reisikiri „Teekond Hispaania” (1918) on kaheldamatult oluline nii kultuuriloolise kui ka kirjandusliku tekstina. Tuglas võimaldas esimese „konkistadoorina” (nagu teda nimetas osalt tema jälgedes liikuv Johannes Vares-Barbarus (Barbarus 1930: 684)) eestlastele esmakordselt lähemat tutvust kauge ja võõra Hispaaniaga ning tema subjektiivseid muljeid ja (kultuuri)ajaloolist ainest kombineerivat reisiraamatut on üksmeelselt peetud Eesti kunstipärase reisikirjanduse rajajaks (vt nt Urgart 1939; Kõvamees 2006, 2011; Kronberg 2017). Nõnda räägitakse ühelt poolt eesti reisikirjanduse „tuglaslikust traditsioonist”, milles põimuvad nii loetud ajaloo- ja kunstiraamatud, ilukirjandus kui ka isiklikud muljed (Kõvamees 2011: 157), ja teiselt poolt Tuglase rajatud eesti Hispaania-kirjutuse traditsioonist (Kronberg 2013: 19). Käesolevas artiklis…
Ideoloogia ei ole ainus, mis inimese kogemust loob
Foto: Patrick DeMichael.
Kirjandusteadlane ja kultuuriuurija Epp Annus, Eesti Kirjandusmuuseumi teadlane ja Ohio State University (USA) õppejõud, Keele ja Kirjanduse kolleegiumi liige, tähistas 30. augustil oma 50. sünnipäeva. Sel puhul vestles temaga Johanna Ross. Jutuajamine leidis aset Tallinna Ülikooli ja Eesti Kirjandusmuuseumi suvekoolis „The Soviet otherwise: Affects, margins, and imaginaries in the Late Soviet era”,(1) mille kaaskorraldaja Epp oli.
Sa oled hariduselt kirjandusteadlane ja näiteks Vikipeedia defineerib sind tänini nii. 1993. aastal kaitsesid Tartu Ülikoolis magistritöö „Vaatepunkt Asta Willmanni romaanis „Peotäis tuhka, teine mulda””; 2004. aastal sealsamas doktoritöö „Kuidas kirjutada aega”, samuti ilukirjandusest. Sinu nüüdsed teemad on aga hoopis laiemalt kultuuriuurimuslikud. Kuidas see juhtus?…
Kirjandusteadlane ja kultuuriuurija Epp Annus, Eesti Kirjandusmuuseumi teadlane ja Ohio State University (USA) õppejõud, Keele ja Kirjanduse kolleegiumi liige, tähistas 30. augustil oma 50. sünnipäeva. Sel puhul vestles temaga Johanna Ross. Jutuajamine leidis aset Tallinna Ülikooli ja Eesti Kirjandusmuuseumi suvekoolis „The Soviet otherwise: Affects, margins, and imaginaries in the Late Soviet era”,(1) mille kaaskorraldaja Epp oli.
Sa oled hariduselt kirjandusteadlane ja näiteks Vikipeedia defineerib sind tänini nii. 1993. aastal kaitsesid Tartu Ülikoolis magistritöö „Vaatepunkt Asta Willmanni romaanis „Peotäis tuhka, teine mulda””; 2004. aastal sealsamas doktoritöö „Kuidas kirjutada aega”, samuti ilukirjandusest. Sinu nüüdsed teemad on aga hoopis laiemalt kultuuriuurimuslikud. Kuidas see juhtus?…
Laulik tekstikesksetes regilaulu-uurimustes
Sügisel aastal 1927 astusid Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda kaks noormeest, kes XX sajandi keskel hakkasid olulisel määral kujundama regilaulu-uuringute peateid: üks neist oli Eduard Laugaste, teine Herbert Tampere (RA, EAA.2100.1.7185; RA, EAA.2100.1.15989). Kui senimaani valitses regilaulu-uurimises tekstist lähtuv vaateviis, siis 1930. aastatel lisandunud esitust käsitlev vaade muutis hilisema regilaulu-uurimise sootuks mitmetahulisemaks. Laugastest kujunes filoloogilise, Tamperest etnoloogilise suuna esindaja (Rüütel 1987: 125; Jaago 2000: 10–19). Võib küsida, kuidas mõjutas esitusest lähtuv (etnoloogilist suunda esindav) uurimishuvi regilaulu tekstikeskset käsitlust. Artiklis otsitakse sellele vastust laulikukontseptsiooni kaudu. Põhitähelepanu koondub viimase veerandsajandi uurimustele, ent viited 1930.–1970. aastate uurimisse on hilisema uurimisseisu mõistmiseks vajalikud, mistõttu tulevad needki…
Muna on / ei ole targem kui kana
Elu ebamäärasuses aitavad suunda seada kindlad tõdemused. Üks selliseid esinduslikke elutarkuse liike on vanasõnad. Õigel hetkel tarvitatuna on need ütlused justkui veenev argument, millele pole paslik vastu vaieldagi. Oma vanasõnasaadetises Jakob Hurdale on Tartumaalt Kursi kihelkonnast pärit sulane Jaan Pruuli 1889. aastal kirja pannud hulga selliseid kindlaväitelisi konstruktsioone, nagu „Kes kannatab, see kaua elab. Kes järele jätab, see saab järje piale. Ei kahe talu koer saa elades süüa. Häda ajab härja kaevu. Kel janu, sel jalad” (H III 8, 105 (8–12)). Ja siis korraga seisab vanasõnaloendis üllatuslik ühend: „Muna on (pole) targem kui kana” (H III 8, 105 (13)).
Kuigi esmahetkel…
Kuigi esmahetkel…
Filoloogia, filosoofia ja tõde
Sel kevadel osalesin ühe kirjandusteadusliku teadustöö kaitsmisel. Oponendiks oli kutsutud filosoof, sest lähenemine oli interdistsiplinaarne, kirjandusteksti analüüsiks kasutati filosoofilisi mõisteid. Oponent oli kriitiline ning heitis töö autorile ette järjekindlusetust teoreetilises plaanis: autor ei olnud mõisteid ammendavalt defineerinud ühe või teise filosoofilise süsteemi raames ega kasutanud neid siis nendele definitsioonidele toetudes. Mulle meenus sarnane olukord kunagistelt konverentsidelt ja doktoriseminaridest, kuhu kutsusin oma ettekannet kuulama filosoofiataustaga sõpru, sest üritasin toona siduda retoorilist stasiseteooriat (vt allpool) filosoofiliste kategooriatega. See ei läinud väga hästi, kuna hoolimata teatud määral kattuvatest nimetustest on stasised ja kategooriad eri asjad, kuigi neid on üritatud ühte patta panna nii…
Tõe-line füüsika ja tõeline füüsika
Füüsikat peetakse tõe-liseks teaduseks, mille väidetavad seaduspärasused peavad olema tõesed, sest neil põhinevad kokkuvõttes kõik need kõrgtehnoloogilised seadmed, mis meie ümber ja meie käes töötavad suhteliselt stabiilselt.
Esimene küsimus: mida siin mõista tõesuse all? Kõige loomulikum vastus tundub olevat: väide, et asjad on nii, on tõene, kui asjad ongi nii. Sarnaselt selgitas tõde juba Aristoteles oma „Metafüüsikas”: öelda oleva kohta, et see on, või mitteoleva kohta, et seda ei ole, on tõene.
Kuid siis kerkib kohe järgmine küsimus: kust sa tead, et asjad maailmas ongi nii, nagu väites on väidetud?
Erinevalt Aristotelesest ei hakka uusaja füüsikud alates Galileist selle üle arutlema, vaid asuvad…
Esimene küsimus: mida siin mõista tõesuse all? Kõige loomulikum vastus tundub olevat: väide, et asjad on nii, on tõene, kui asjad ongi nii. Sarnaselt selgitas tõde juba Aristoteles oma „Metafüüsikas”: öelda oleva kohta, et see on, või mitteoleva kohta, et seda ei ole, on tõene.
Kuid siis kerkib kohe järgmine küsimus: kust sa tead, et asjad maailmas ongi nii, nagu väites on väidetud?
Erinevalt Aristotelesest ei hakka uusaja füüsikud alates Galileist selle üle arutlema, vaid asuvad…
Mõlgutusi tõest eesti keelekirjelduses
Eesti keelt on nüüdseks ligi 400 aastat kirjeldatud. Esimene eesti keele grammatika ilmus 1637. aastal Heinrich Stahli sulest ja õieti võib kirjeldamise alguspunktiks võtta tema käsiraamatu viis aastat varem ilmunud esimese osa eessõna, kus esimest korda räägitakse eesti keele häälikutest ja nende märkimisest. Selle 400 aastaga on eesti keele kohta väidetu üsna drastiliselt teisenenud, maha on peetud kirglikke debatte, mille tulemusel on keele tegelikule olemusele kindlasti palju lähemale jõutud. Tartu Ülikooli keeleteadlaste ambitsioonika ettevõtmisena valmiv, kavandatult kaheksaköiteline sari „Eesti keele varamu”, millest seni on ilmunud kolm köidet (Kasik 2015; Asu jt 2016; Erelt, Metslang 2017), ja sellele lubatult järgnev omaette…